Andku inimestele mõistust!

Andku inimestele mõistust!

 

Kaks õhtut ja ööd on ärevuses mööda saadetud, kolmas on siiani kulgenud rahulikult. Olgugi Tallinn meist suhteliselt kaugel, on ikkagi mure ja veidike hirmugi. Võib-olla ei ole need sõnad hinges valitsevate tunnete väljendamiseks kõige õigemad. Pigem on see nördimus ja pettumus.

Pettumus selles, et senised arusaamad vene inimese ja tema loomuse ning hingesuuruse kohta on siiani olnud ekslikud. Tänini olen kohtunud vene rahvusest inimestega, kelle südamesoojus, abivalmidus ja hingesuurus on olnud muljet avaldavad. Nüüd aga… öeldakse, et tilk tõrva meepotis rikub kogu kraami. Need vene noored, kes kaks õhtut on olnud meediakangelased, on ära rikkunud arvamuse kogu vene rahvusest. Terve mõistus küll ütleb, et ei ole nii, aga arvamus on ikkagi muutunud.
Nördimus sellest, kuidas üks või teine (ka ametimehed) suhtub toimunusse. Ja sellest, kui kergesti on noored mõjutatavad, üles ässitatavad ja kaasaveetavad.

Panite tähele, kui ilusat näitemängu tehti esimesel õhtul Tõnismäel selle võrkaia ääres? Noormees kükitab, nelgiõis käes, ja leinab ahastades oma vabastajat. Suures hingepiinas hüppab ta üles aiale, kuid laskub sealt uuesti alla. Tõsise tahtmise juures oleks sellise kehaehitusega noor mees sellest aiast lihtsalt üle saanud. Kuid tagasi maha hüpanud, heidab ta pilgu kaamera(te) poole ja alustab teist duublit. Kui uhke, mind näidatakse üle maailma – ja ma pean oma ülesande hästi täitma. Sellise etüüdiga oleks Panso stuudiosse kergelt sisse saanud.

Kõikidest filmilõikudest on selgelt näha, kuidas ühed karglevad, sõimlevad ja loobivad kättejuhtuvaga politseinike nina all, teised aga hoiavad end veidi tahapoole, räägivad mobiilidega ja ässitavad eesmisi. Ükski noortest ei arvesta sellega, et mingi aja pärast võidakse nendele esitada süüdistus korravalvurite teenistuskohustuste täitmise takistamises või isegi nendele kehavigastuste tekitamises.

Hoopis hullem on aga see, mis tehti kaupluste ja teiste asutustega. See oli ju puhas röövimine. Mis sellist asja võimaldab ja soodustab? Ilmselt karistamatuse tunne. Ja küllap ka moraal-sed toetajad – ole mureta, ära karda, me oleme sinuga, kogu suur kodumaa on sinuga. Täiesti tõsimeeli kiidab venekeelne noormees kaamerasse, et tema on Nõukogude Liidust. Millist ajaloo tundmist on siis sellise käest oodata? Loota, et ta käes on olnud ka mõni raamat Eesti ajaloost, on suur naiivsus. Apollo raamatupoodi ei vaevutud isegi aknast sisse astuma, Armani firmapood aga tehti tühjaks. Nende noorte meelest ei ole ju raamat mingi väärtus. Kui kuskilt midagi võtta, siis ikka viinapoest või mõnest firmakauplusest.

Muidugi hakati kohe otsima ja külge pookima vigu peaministrile. Jah, valitsus tegi suure vea, et laskis pronkspoisil nii kaua seal mäel seista. Juba möödunud aastal oleks pärast 9. maid olnud paslik valmistada sõjaväekalmistul tema jaoks sobiv paik ette, ühel hommikul kuju sobiva tseremooniaga täiesti avalikult maha monteerida ja õhtuks uuele kohale püsti panna. Oleks olnud jälle koht, kuhu lilli viia ja kus näitemänge teha. Kas täiesti ilma vahejuhtumiteta, kuid kindlasti oleks olnud rahulikum kui praegu.

Antaks ometi valitsusele ja kõigile asjameestele meelekindlust ja püsivust. Kõik, kes ühegi kivi viskasid politseiniku või vaateakna poole, peaksid saama karistatud. Kui sa veel poest midagi kaasa võtsid või politseinik kiviga pihta sai, peaksid saama „täie rauaga“. Aga mis nendel karta – esmaspäeval tuleb ju Eestisse delegatsioon Moskvast uurima, kui pahasti on nende poistega ümber käidud. Eks viiekümne aastaga jäi see õpetamine Moskvale nii verre, et arvab selle veelgi võimaliku olevat, kuigi juba mituteist aastat oleme erinevad riigid. Võib-olla paneks sellele delegatsioonile, kui nad tagasi lähevad, kaasa kõik need „Nõukogude Liidu kodanikud“, kes siin oma olemust näitasid. Ons meil kahju – võtku ja mingu!

Kahju tekitati palju, kuid küll elu jälle taastub. Pannakse uued klaasid, putkad ja märgid tehakse korda, riik maksab kinni kahjud. Kõik on saanud targemaks, sest teavad nüüd, mida võib selliste inimeste poolt oodata.
Kuid üks on kindel – suure negatiivse populaarsuskapitali kogus nende päevadega Tallinna linnapea Edgar Savisaar. Suur Eesti riigi patrioot ja staažikas poliitik vaatas kaks ööd pealt, suu vett täis, kuidas tema linna lõhuti. Alles siis, kui ka linnavalitsuse akendesse lendasid kivid, tegi ta lõpuks suu lahti. Aga milleks? Selleks, et süüdistada Ansipit märatsejate taltsutamisega endale poliitilise kapitali kogumises. Mida tegid sina, Tallinna linnapea, et taltsutada oma linna lõhkujaid? Kuidas kasutasid nendel päevadel oma suuri kogemusi suhtluses venekeelse kogukonnaga, oma valijaskonnaga? Mida kartsid või ootasid? Ei olnud selgeid korraldusi, kuidas esineda?

Huvitav oleks näha, palju hääli kogub Keskerakond järgmistel valimistel. Kas ikka Lasnamäel ja Virumaal kogutavatest häältest jätkub.
Aga nendeni – järgmiste valimisteni – on veel aega. Enne tuleb rahuneda ja eilsed-üleeilsed jamad ära klaarida.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 28 korda, sh täna 1)