Jazzkaare tuuled: Prantslastest pillivõlurite külaskäik

Jazzkaare tuuled: Prantslastest pillivõlurite külaskäik

 

Villu Veski on Kuressaare Kultuurivara juhina teinud suurepärast tööd džässmuusika saarlasteni toojana. Eelmisel sügisel alustanud klubi Jazz del Mar publikupuuduse üle ei kurda – toimunud on kaheksa rahvarohket kontserti.

Teisipäeval astus vaatajate-kuulajate ette prantslase Jean-Francois Baezi trio (pildil) koosseisus: Jean Francois Baez (akordion), Jean-Charles Richard (saksofon) ja Pascal Berne (kontrabass). Muusikud saabusid Eestisse 18. Jazzkaare festivalile; üks kontsert anti Eesti Draamateatris ja teine Kuressaares. Edasi viib džässitrio tee Kaunasesse. Muusika, mida nad esitavad on originaallooming, mille juured kinni džässis, maailmamuusikas ja musette`is (musette – prantsuse rahvatants).

Akordion kui rütmipill?

Kontserdi kompositsioone alustas enamasti Jean-Francois Baez. Ehkki sissejuhatused kujunesid kohati päris pikaks, ei tundnud publik igavust, sest akordionivirtuoos pakkus tõelist mängutehnika ja loomingulise küpsuse tulevärki. Ülikiired passaažid, suurepärased trillerid, väga erinevad tämbrilised nüansid.

Kooreks kohvile oli artisti täielik muusikasse sisseelamine: miimika, meloodia suuline fraseerimine, ohked ja oiged, põhirütmi kõpsiv ja ennetav jalg. Kord hellitas ta akordioni kui last, samas oli pill trummiks, millel soolo- ja ühisimprovisatsioone patsutada. Jean-Charles Richard mängis sopran- ja baritonsaksofoni. Ta valdas mõlemat instrumenti suurepäraselt, soleeris ennastunustavalt ja lõunamaise temperamendiga. Need baritonsaksofoni madalaimad noodid – vapustav! Pascal Berne kontrabassipartiidest õhkus vaoshoitust, teisi “korralekutsuvat” ja maa peale toovat rütmi. Seda aga seni kuni muusik ise “improvisatsioonipoti” äärde pääses – loodav pulss jäi nüüd akordioni ja saksofoni kontrollida.

Balkani sugemetega etnodžäss

Muusika, mida prantslased esitasid, oli kirev, külluslik ja paljuski inspireeritud rahvaloomingust. Musette vilksatas küll ainult paaris loos, palju rohkem oli bulgaaria-rumeenia-kreeka rahvalaulude-tantsude motiive. Jean-Francois Baezi trio oli viibinud ühel festivalil, kus sedalaadi muusikat mängiti, ja meestele hakkas see meeldima.

Praeguse kava ülesehitamisel kasutatigi Balkani festivalil kuuldut. Džässartistide loodu on tundlik, südamlik ja mõnus. Nende muusikas leidub erinevaid dialooge, sisukaid variatsioone-improvisatsioone ja väga kauneid kooskõlasid. Lõpuloosse, mis pühendati kogu maailma lastele, oli väga liigutavalt põimitud prantsuskeelne lapsejutt. Muusikapala ise, erinevalt eelnenud õhtu meeleolust, kippus pisut melanhoolseks.

Kontserdi vaheajal vestlesin põgusalt paari Saaremaa muusikaspetsiga. Mehed olid esitatust erineval arvamusel, kuid džässmuusikute professionaalsust hinnates valitses üksmeel – maailmaklass.
Teine plaat tulekul

Kuna prantslastest muusikamehed samaks õhtuks ärasõitu ei planeerinud, õnnestus nendega veidi juttu puhuda. Selgus, et üheskoos musitseerivad “džässarid” 2003. aastast – esik-album “Nikita” sündis 2005. aastal. Pillimehestaaži on kõigil üle paarikümne aasta.

Jean-Francois Baez alustas akordionimängu seitsmeaastaselt, üheteistkümnesena musitseeris juba kohvikus tantsuks. Lugusid komponeerivad nii Jean-Francois Baez kui ka Pascal Berne. Järgmist plaati on oodata 4–5 kuu pärast, selle materjal on peaasjalikult koos.

Kas see on su oma kontrabass, viipasin Pascal Berne “hoolealuse” poole. Mees puhkes naerma: ”Ei, ei! Aga miks sa seda küsid?” Seletasin talle, et üks kohalik “teravkõrv” pani asja juba vaheajal paika: ”S e l l i -s e l muusikul ei saa s e l l i n e kontrabass olla – see kõlab ju nagu trumm!”
Niisugune kontsert siis.

Meelis Uustulnd

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)