Mart Undrest: Mul on kõik õnnestunud (1)

Mart Undrest: Mul on kõik õnnestunud

 

Mis juhtub inimesega, kes õpib juba varases eas keelte eriklassis, astub võõrkeelsesse ülikooli, on huvitatud õigusvaldkonnast ning harrastab kalapüüki? Kui rääkida noorest 25-aastasest saarlasest Mart Undrestist, siis saab sellisest inimesest kalandusatašee Eesti Vabariigi alalises esinduses Euroopa Liidu juures.

Lõpetanud seitse aastat tagasi Saaremaa ühisgümnaasiumi keelteklassi, läks Mart Undrest edasi õppima Concordia rahvusvahelisse ülikooli. “Valik saigi osaliselt sellepärast langetatud, et seal õpetatakse inglise keeles,” meenutab Undrest tollaseid otsuseid.

Kolmandal kursusel kandideeris mees põllumajandusministeeriumi kalamajanduse osakonna peaspetsialisti kohale. Ja saigi tööle. Sattumine kalandusvaldkonda päris juhuslik ei olnud. “Minu perekond on sellega seotud, Saaremaal on paljud inimesed kalandusega seotud,” räägib juba viimased viisteist aastat ka ise kalapüügiga tegelenud Undrest. (Nagu õigele kalamehele kohane, ei avalda temagi parimaid püügikohti.)

Spetsialisti ametit ei jõunud Undrest kaua pidada, sest aasta hiljem lõpetas ta kõrgkooli ning leidis võimaluse asuda õppima Leuveni ülikooli Belgias. Ka seal haris noormees end rahvusvahelise ja Euroopa Liidu õiguse alal.
Mõned kuud hiljem ehk 1.jaanuaril 2005 algas Mart Undresti viieaastane lähetus keskkonnaküsimuste atašeena. “Kooli tulles ei olnud töökoht veel kindel, see selgus hiljem,” märgib diplomaat, kel nüüdseks käes ka magistrikraad. “Mul on kõik õnnestunud,” nendib lapsepõleves kombainijuhiametist unistanud Undrest.

Tüüpiline päev Brüsselis

See algab kell pool üheksa ja lõpeb üheksa tundi hiljem. Kui on vaja (ja enamasti on vaja) osaleda erinevate töö- ja ekspertgruppide või komiteede töös, siis asub Undrest tööpostile kell kümme (lõpetab ka sellevõrra hiljem).
Mart Undresti ülesandeks on esindada Eesti seisukohti kalandusküsimustes. “Kaitseme seisukohti, mis on Tallinnas ministeeriumites ja valitsuses välja töötatud,” selgitab Undrest, kelle hinnangul on olulisel kohal ka lobitöö kohalike institutsioonidega ning üleüldine kalandusalase info vahetus Brüsseli ja Tallinna vahel.
Tüüpiline euroametnik käib tööl ülikonnas-kostüümis. “Vahel ikka püüame vabamas riietuses tulla, aga tihti seda ei juhtu. Enamasti peame ikka lips ees ringi käima,” nendib Undrest.

Veel mõned aastad tagasi ei oleks ta osanud arvata, et täna just sellisel ametipostil töötab. Ta oli vastu Eesti liitumisele Euroopa Liiduga. “Olin vastu pere ärist tulenevatel isiklikel põhjustel. Isiklikud põhjused olid tollal väga isekad ja mitte Eesti üldist arengut silmas pidades,” räägib mees, kelle jaoks tuli meelemuutus koos teadmiste kasvamisega. “Kõigel on ka teine pool,” võtab Undrest kokku lõputuna kesta võiva monoloogi Euroopa Liidu plussidest ja miinustest.

Emakeel on saare keel

Mart Undresti sõnul jõuab ta vahel vaevu paar sõna öelda, kui uued tuttavad küsivad: “Poiss, sa oled Saaremaalt ju?” Selle üle visatakse koos sõpradega nalja, kuid ikka ollakse ühisel meelel, et kurb oleks ilma saare keeleta.

Töö Brüsselis toimub eesti ja inglise keeles. Laialt levinud arvamus prantsuse keele kohustuslikkusest ei pea paika. “Saab hakkama ka ilma. Kindlasti tuleb kasuks, aga ei ole hädavajalik,” kinnitab Undrest.
Põhiväljendid on tal selged, restoranis saab hakkama, aga veel ei ole keeleõpingute alustamiseks vajalikku sammu astunud. “Inimene valib lihtsama vastupanu tee,” muigab Undrest, lisades, et juhul, kui peatus Brüsselis venib planeeritust pikemaks, siis ehk asub ka tõsisemalt prantsuse keelt tudeerima.

Eestlane rahvaste paablis

Brüsselis on inimesi vähemalt 27 liikmesriigist. Tegelikult rohkemgi veel. “Eestlase tunneb ära,” väidab atašee, “kui lennujaamas lähed kellelegi vastu, siis saad kohe aru, kui Eesti lennuk on saabunud.” Sõnadesse olevat seda eestlaste olemust raske panna. Juuksevärv, näojooned… Millegipärast jääb tunne, et on veel miskit, aga Undrest on diplomaat ja jätab mõtte sealkohal katki.

Ning ruttab kinnitama, et häbi pole ta oma päritolu pärast kunagi pidanud tundma.

Kui Mart Undrest ennast tutvustab, siis oleneb vestluskaaslasest, kas jutuks tuleb ka saareline päritolu. “Üldjuhul eurooplased teavad Eestit, aga aeg-ajalt paneb mõnel neist silmad pööritama, et kus see on,” märgib noormees, “aga kui inimene teab, kus Eesti asub, siis kindlasti lisan, et olen ühelt Läänemere suurimalt saarelt.”

Side Saaremaaga

on jätkuvalt tugev. “Vanematega suhtlen praktiliselt iga päev. Sõpradega ka,” kiidab Undrest tänapäeva tehnoloogiat.

Kodus püüab ta käia paari-kolme kuu tagant, mistõttu polegi Saaremaast päris eemal. “Ma olen selline vahevariant,” märgib Undrest.
Seetõttu on tal ehk parem vaatepunkt mitmelegi kohalikule küsimusele. Näiteks silla poolt on Mart Undrest igati. See teeks üliõpilaste ja töölkäijate elu palju lihtsamaks. “Kui see asi tõsiselt ette võtta, siis negatiivsed küljed, mis sellega kaasneks, oleks praktiliselt olematud,” usub kalandusekspert. Loodus kohaneb nagu inimesedki.

“Aeg-ajalt tahetakse Saaremaast teha selline piirkond, kuhu jääksid lõpuks elama vaid pensionärid ja linnud,” tundub Undrestile. Natura-alast rääkides kaldub ta nõustuma uue keskkonnaministri seisukohaga, et mingid piirkonnad tuleks ühel hetkel võimaluse korral kaitsealast välja arvata. “On piirkondi, mis vajavad kaitset, sest inimesed ei saa oma tegevust ise reguleeritud. Aga igal asjal on piir,” usub Undrest mõistliku kompromissi ja tasakaalu leidmisesse.

Vaba aeg metropolis

Kuna Brüssel asub Euroopa südames, siis on sealt lihtne
sõita lühipuhkustele erinevatesse maailma linnadesse, talvel ka kusagile suusatama.

Kuu aega tagasi käis Mart Undrest koos sõpradega Põhjamerel turska püüdmas. Kolme tunni kaugusel rannikult. “Kamba peale saime tonkaga 25 kilo.” (Tonka on selline püügiriist, millel tina on all ja konksud jooksevad üles – selgitab Mart asjatundmatutele.) “Väga tore ettevõtmine. Pärast rookisime kala, praadisime. Kõigile meeldis,” meenutab kalamees.
Brüsselis on suur eestlaste kogukond (tuhatkond inimest) ja koos tehakse paljut – rahvatants, pallimängud, aeroobika, laulukoorid…

Undresti võib leida jalgpalliplatsilt. “See harjumus on juba Saaremaalt kaasas. Maakonna meister olen olnud paar korda,” mainib mees, kellele omistati gümnaasiumi lõpus aasta sportlase tiitel.

Kuuajane suvepuhkus möödub Mart Undrestil Saaremaal. “See on kui kivisse raiutud,” märgib diplomaat. “Üldiselt on Saaremaa ikka kõige-kõige-kõige ja seda igas kategoorias. Ei ole sellist teist kohta maailmas.”
Lahtine tulevik

“Raske öelda, kas ma sellel ametipostil lõpuni olen,” tunnistab Undrest ennustamise tänamatuks tööks. “Praegu ei ole töö rutiinseks muutunud. On veel piisavalt võimalusi ennast arendada.” Undrest on kindel, et uute väljakutsete vastuvõtmine ei oleks seotud praeguse töö ammendumisega.
“Mingi aeg tagasi tekkis välk-idee, et võtaks ette mõne suurema metropoli, näiteks Moskva või New Yorki. See idee kadus sama kiiresti, kui ta tuli,” räägib Undrest, pidades linna suurusest ja nimest olulisemaks head töökeskkonda ja eestlaste olemaolu. “Seal, kus on eestlasi, seal saan hakkama.”

Kõige rohkem eestlasi on muidugi Eestis. “Minu soov ei ole kunagi olnud lihtsalt välismaale ära minna. Mina läksin rahvusvahelisse ülikooli sooviga ennast arendada ning mingi aeg õppida ja töötada väljaspool Eestit. Kogemuse pärast,” eristab Undrest ennast nendest noortest, kelle jaoks Eestist minema saamine ja välismaal elamine on omaette püüdlus.

“Juba aastaid tagasi ütlesin, et olen Saaremaa patrioot. Tagusin rusikaga vastu rinda – tulen kindlasti tagasi! Aastad lähevad edasi ja see soov on ehk pisut raugenud, aga ma ei kujuta ette, et peaksin terve elu Eestist või Saaremaast eemal olema. Seda ei juhtu,” on Mart Undrest veendunud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 620 korda, sh täna 1)