Andres Kuusk: saarlase jonn on minu läbilöögi saladus

Andres Kuusk: saarlase jonn on minu läbilöögi saladus

 

Kui Oma Saare telekavas rääkis Andres Kuusk oma tööst uudistejuhi ja „Foorumi” toimetajana, siis seekord tutvume kaadritaguse Andres Kuusega, rääkides tema lapsepõlvest, haridusteest ning seostest Saaremaaga.

Räägime kõigepealt teie juurtest, mis on Saaremaal.

Minu lapsepõlv möödus Leisi lähedal Tombas ning lõpetanud olen Leisi keskkooli.

Ehk meenutaksite Oma Saare lugejatele mõnd põnevat seika või juhtumit kooliajast.

Huvitav on vahest see, et me tegime bändi. Mäletan, et minu keskkooli lõpuaktuse päev oli nagu killuke popstaari elust. Päeval oli lõpuaktus, pärastlõunal toimus Kuressaare lossihoovis ülemaailmsele saarlaste kokkutulekule pühendatud kontsert. Mina mängisin seal klahvkat (klahvpille – toim)ja minu õde Kersti laulis.

See oli muuseas sama bänd, kust Imre Sooäär Kanadasse lahkus. Igatahes mäletan, et õemees tõi mind Zaporožetsiga Leisist Kuressaarde, kus tegime kontserdi ära, siis taas auto peale ja tagasi keskkooli lõpuaktusele. Üks lugu, mida kontserdil esitasime, oli muuseas Tina Turneri „What’s Love Got To Do With It”. Muidu ma mängisin trumme ning alustasin nendega juba neljandas klassis. Toona jäi see pooleli, sest paljud kontserdid olid õhtusel ajal suitsustes ruumides ja see ei olnud õpetajatele meele järele.

Millises meediaväljas te üles kasvasite?

Meediaväljaks oli Eesti televisioon ja Eesti raadio. Meie peres vaadati alati „Vremjat”. See oli nagu aamen kirikus ja sel ajal pidi vaikus majas olema. Tol ajal käisid meil kodus ka kõik Eestis ilmuvad lehed ja ajakirjad. Pean nentima, et huvi uudiste vastu hakkasin tundma üsna vara.

Kas oskate veel midagi huvitavat oma koolipõlvest esile tõsta?

Mäletan, et teadmiste janu väljendus esimesena suures lugemissoovis. Hakkasin väga vara lugema ja lausa ahmisin raamatuid. Mul on meeles üks vahva seik, kuidas ma ei käinud veel kooliski, aga lugesin juba Mihhail Šolohhovi „Vaikset Doni”. Ema rääkis koolis õpetajale, et, näe, poeg loeb kodus Šolohhovi. Mispeale õpetaja oli väga imestunud olnud ning öelnud emale, et ta küsigu minu käest, kas ma aru ka saan sellest, mida loen. Ja siis, kui ema nõnda minu käest küsis, olla ma selle peale väga solvunud olnud. Kui aastaid hiljem teist korda sama teost lugesin, siis mõistsin, et õpetaja oli küsinud seda õigusega ning ilmselt ma polnudki raamatu mõttest aru saanud. Mind huvitasid ka väga reisikirjad. Rändamine ja erinevate kultuuride avastamine on kajastunud ka minu hilisemates tegemises.

Mis sai edasi pärast Leisi keskkooli lõpetamist?

Esimene kõrgharidus, mille omandasin, oli Tallinna Pedagoogilises Instituudis kehakultuuri erialal, selle tulemusena kvalifitseerusin kehalise kasvatuse õpetajaks. Ma pole ise kunagi tippsportlane olnud, küll aga olen mänginud korvpalli, teinud kergejõustikku ja käinud ujumistrennis.
Magistrikraadi omandasin EBS-is ja magistritöö on mul kirjutatud teemal “Driving Forces of digital Television and interactive services” (digitaaltelevisiooni ja interaktiivseid teenuseid käivitavad mootorid) Olen käinud ennast ka Pariisis täiendamas, kus läbisin meistrikursuse, mille tulemusena kirjutasin lõputöö venekeelsest telejaamast Eestis.

Mida veel sooviksite õppida ja mis alal ennast täiendada?

Iga töö eeldab pidevat enesetäiendust, iseäranis minu amet. Seega on igikestev õpe kindlasti üks märksõnu. Juht peab olema kogu aeg valmis muutusteks, juhtimine ongi ju pidev muutumine. Mina pole kindlasti oma õpinguid lõpetanud. Pidev enesetäiendamine toimub läbi rahvusvahelise suhtluse, käin ju kogu aeg EBU (Euroopa Ringhäälingute Liit) kohtumistel ning kuulun ka Euroopa ajakirjanduskeskuse juhatusse. Iga päev on unikaalne olukord, sa ei saa toetuda standardlahendustele.

Milline on teie arvates meedia roll tänapäeva Eestis?

Meedia on ennekõike ikka valvekoer ja vahendaja. Ainult, et meedia ei saa olla päris lõhnatu ja maitsetu. Uudistes on seda keeruline saavutada. Aga sellistes publitsistikasaadetes nagu „Aeg luubis” peab olema süvitsiminek ja analüüs. Selliste saadete jooksul sünnib professionaalne otsustus. Analüüsi tulemusena jõuab ajakirjanik seisukohani, et mingi samm viib selle ja selleni. Seega on meedia roll olla peegel. Poliitikute ringkond peab tundma, et ükski nende valesti tehtud samm ei jää karistuseta.

Millisena näete uudistesaate tulevikku?

„Aktuaalne kaamera” jääb endiselt konservatiivseks. Kuid see, et oleme konservatiivsed, ei tähenda, et me samal ajal ei peaks olema innovaatilised – need ei ole vastandmõisted. ETV24 vaatajaskond kasvab ning ajatelje mõiste muutub üha olulisemaks. Teatud tingimustel läheb lugu enne online-uudisteportaali ETV24, kui eetrisse jõuab. Katsetused uues meedias ei tähenda aga, et sõnumite sisu ei ole konservatiivne. Sõnumid on kontrollitud, allikate valik on hoolikalt analüüsitud. Seega arvan ma, et nii ETV kui ka AK telg peavad hoidma konservatiivset keskjoont. Piltlikult öeldes, isegi kui kogu maailm on hulluks läinud ja pea peale pööratud, peab meie vaataja teada saama, mis toimub ja mis homme selga panna.

Mida tähendab teie jaoks see maagiline „uudiskünnis”?

Uudiskünnis on see, et inimene peab teada saama päeva olulisemad sündmused nii Eestist kui ka mujalt ning samal ajal tuleb kajastada neid protsesse, mis on ühiskonnas teemadena üleval. See peaks olema terviklik maailmapilt, mida uudistesaatest saadakse, ning ilmselgelt see latt kõigub. Olles suurte uudiste ja pideva infovoo keskel, kasvab minu enda uudiskünnis. Seepärast on vale hoiak neil, kes arvavad, et lihtsad igapäevased asjad, mis meid ümbritsevad, ei lähe kellelegi korda.

Ka AK-s ei tohi olla sellist lineaarset jada, et alguses on olulised uudised ja lõpus vähem olulised. Need uudised, mis on saate lõpus ja mida nimetatakse näiteks n-ö lillaks lehmaks, on tihti sama olulised, kui saate esimene ots. Vaataja jaoks on oluline ka see, kui õunapuud keset talve õitsele lähevad.

Mida arvate konkureerivate telekanalite TV3 ja Kanal2 uudistest?

Minu esmane huvi on see, et konkurendid oleksid tugevad, mis paneb ka meid AK tegemisel rohkem pingutama. TV3 osalist orbiidilt kadumist võib seletada klassikalise juhtimisteoreetilise juhtumi näitel, kus kiires ja edukas kasvufaasis unustatakse ära oma klient. Kanal2 iseloomustab seevastu kolletumine ja reporteristumine. Kuna meediamaastikul käivad tõusud ja mõõnad tsüklite kaupa, siis loodan, et TV3 tõuseb õigeid otsuseid tehes taas arvestatavaks konkurendiks. Minu soov on see, et TV3 ja Kanal2 teeksid tõsist ajakirjandust.

Mis on senini olnud kõige põrutavam sündmus, mida olete ise kogenud ja pidanud meediasse vahendama?

Enda kui ajakirjaniku kujunemise koha pealt oli kindlasti oluline 1999. aasta märts Kosovo piiril enne NATO õhurünnakuid. Käisime toona põgenikelaagrites, kus oli mitukümmend tuhat inimest. Võtsime koos ÜRO põgenike organisatsiooni esindajatega vastu põgenikeronge. Kuulsime põgenike käest lugusid vägistamistest, tapmistest – see oli tõesti kogemus, mis mind väga mõjutas.

Uudiste edastaja ja mänedžerina on siiani kõige suurem asi olnud 11. septembri terrorirünnakute kajastamine. Mäletan, et mõned päevad enne seda olime muutnud saateformaati ning toonud eetrisse „ankrud”, mis tähendab seda, et olime diktoripõhisest formaadist loobunud. Nii mõnedki konkurendid arutasid, et nüüd on AK-ga lõpp, paar päeva hiljem said kõik aru, miks peab eetris olema parim ajakirjanik.

Ma pole küll mingi adrenaliinisõltlane, aga kriisiolukordades, kus on tarvis eetrisse viia erisaateid, teha otselülitusi ja kiireid otsustusi, just siis tunnen, et olen oma sõiduvees. Hoopis keerulisem on hakkama saada rutiinsete pühapäevadega, mil on kuulda isegi vee tilkumist kraanist. Näiteks juulikuine hommik, kui on hapukurgihooaeg ja põhilugu tuleb ründavatest kartulimardikatest. Jah, rutiini talun ma tõesti halvasti.

Mida arvate Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio ühendamisest?

Mina olen ühtse rahvusringhäälingu tulihingeline pooldaja. Küsimus pole siiski kokkuhoius, sest me toodame nagunii kogu aeg programmi säästurežiimil. Minu jaoks pole oluline, mida või kuidas odavamini toota, vaid kuidas saame paremini täita meile pandud lootusi. Rahvuslik ringhääling on rahvusliku uhkuse küsimus. See tähendab muuhulgas ka seda, et kolm väliskorrespondenti pole piisav, kindlasti oleks tarvis veel teist korrespondenti Euroopas. Samuti oleks hädasti vaja uut maja, sest praegu on stuudiod amortiseerunud ja hoone on vana. Mitte üksnes hoone, vaid ka infovahetus, välismaal käimine – see kõik vajaks kaasajastamist.

Mida ise telekast peale uudiste vaatate?

Ega mul polegi aega niisama teleka vaatamiseks. Erinevatel perioodidel olen vaadanud palju dokfilme, sest ostsin neid kunagi „Välisilma” programmi jaoks sisse. Samuti meeldivad mulle ajaloolise suunaga mängufilmid. BBC või CNN on mul tööl kogu aeg taustaks mängimas. Üldiselt peab see ikka olema väga kõrgel tasemel meelelahutus, mida pärast pikka tööpäeva vaadata soovin, mul on muidu lihtsalt ajast kahju.

Quo vadis Andres Kuusk? Kas väljakutseid jagub?

Kui meil õnnestub Moskvasse korrespondent saata, siis võiks piltlikult öeldes pensionile minna. See on meil hetkel meediapildis kõige karjuvam puudujääk, et Moskvas pole korrespondenti. Samuti on endiselt päevakorral uue meedia küsimused. 21. sajandil tarbib internetti juba teatud väljakujunenud põlvkond. Kui me pole internetis tegijad, siis pole meid uue põlvkonna jaoks ka olemas.

Seega on tarvis pidevalt edasi arendada ka ETV24 keskkonda. Samuti on teoreetilisel tasandil arutatud projekti teha venekeelne uudisteagentuur. See on isegi, ma ütleksin, rahvusliku julgeoleku küsimus. Arvan, et praegu on muukeelne elanikkond suhteliselt infonälga jäetud. Samuti tuleks likvideerida viimane regionaalpoliitiline ebaõiglus, milleks oli Lääne-Eesti korrespondendipunkti sulgemine. Peab olema välistatud, et mõnest Eesti regioonist tulevad ainult siis uudised, kui on üleujutus või skandaal.

Arvan, et motivatsiooni ja väljakutseid mul jagub. Nende seitsme ja poole aasta jooksul, mil olen ETV uudistetoimetust juhtinud, on vahetunud viis peadirektorit. Minu töö pole just maailma kõige püsivama loomuga. Aga eks see ole ikka osaliselt saarlase jonn, mis on andnud tuge ja püsivust ning järjekindlust. Mingil hetkel sooviksin tegelda ka pikema dokumentaalžanriga ja proovida kätt dokumentalistikas.

Kui tihedad kontaktid on teil Saaremaaga säilinud?

Mul on seal ema ja kaks õde. Kahjuks tuleb tunnistada, et jõuan Saaremaale umbes kolm korda aastas. Puhkuse ajal olen üritanud olla pikemalt, et korralikult puhata ja inimestega suhelda. Töötempo on meeletu, näiteks kolmel järjestikusel päeval ei jõua ma koju enne poolt kahtteist. Loodan, et minu tööst on saarlastele jätkuvalt kasu. Kui Saaremaa ja mandri vahel oleks sild, siis jõuaksin koju kindlasti tihemini, kas või kell kaks öösel. Võib-olla veedan oma vanaduspõlve lapsepõlvemaal Leisi kandis – ära iial ütle iial.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 253 korda, sh täna 1)