Kahekümne nelja tunniga Kuressaarest Hiinasse

Kahekümne nelja tunniga Kuressaarest Hiinasse

 

Loomulikult pole tegu turismifirmaga – nii kiiresti liigub kaup Kuressaarest InCap Electronics Estonia OÜ tehasest Aasiasse.

Ilma spikrita oleksin Tehnika tänav 9 asukohta arvatavasti kaua otsinud, et mitte öelda ära eksinud. Kuna sel päeval jalamees olin, seadsin end aegsasti minekule, saatjaiks jahe tuul ja soe päike. Kümme minutit enne kokkulepitud aega olen kohal ja sekretär teavitab firmajuht Allan Liput mu tulekust. Magnetkaardiga – ainult nii avanevad-sulguvad uksed – lastakse mind koos kellavaatamise ja vabandusega, et nõupidamine veel pooleli, ettevõttesse sisse.

Peagi leiab Allan Lipu ruumi, kus meid juba ootab InCapi korporatsiooni arendusdirektor Niklas Skogster, kelle hea eesti keele oskus mind üllatama paneb.

Kittel selga!

Tehasega tutvumiseks saan kitli selga ja pean täitma paberi, millel ma oma allkirjaga tõendan, et mitte kõik, mida silm näeb, ei kuulu edasirääkimisele. Samas täidab kirjalik vaikimiskohustus ka registreerimislehe ülesandeid. „Ka meie anname vaikimiskohustuse, kui klienditootega tegelema hakkame ja seepärast laieneb see ka firma külastajatele,” selgitab Allan.
Seejärel saan korralduse kittel korralikult kinni nööpida põhjendusega, et peaaegu kõik tooted sisaldavad pooljuhtelemente, mikroskeeme ja -protsessoreid, mis on väga tundlikud staatilise elektri laengute suhtes.

Seetõttu on põrandad, töölauad, riiulid kaetud kergelt elektrit juhtiva värviga. Ka süsinikkiust ruudustikuga varustatud kitlid on elektrit juhtivad ning jalanõud, mida majas kantakse, juhivad samuti elektrit. Kellel selliseid jalavarje pole, peab vastavat maandamisrihma kasutama. Rihma liimuva pinnaga osa, millelt kile eemaldatud, kinnitatakse kontsa alla ja ülejäänud riba keeratakse kinga sisse kanna alla. „ Kui kellelgi tekib koduses elus pingeid, siis siin need maandatakse,” naerab Allan, ja suundumegi tehase südamesse.

Kontserni käive ulatub 90 miljoni euroni

InCapi algusaastaks kirjutatakse 1993, kui liitusid kolm Soome arendusettevõtet. InCap tähendabki investeeritud kapitali. 1996 jõudis InCap juba Helsingi börsile. Soomes töötavad kontserni tehased Oulus, Vuokattis, Vaasas, Kempeles ja Helsingis. Eestis on tehase asupaigaks Kuressaare. „Kontserni alguseks loetakse siiski aastat 1978, kui Vuokattis alustas riigiettevõte televiisorite kineskoopide valmistamist,” heidab Nik-las Skogster pilgu aastakümnete tagusesse aega.

Kokku töötab terves kontsernis veidi alla 700 inimese. Kontserni käive ulatub 89,5 miljoni euroni, millest kasum moodustab 2,8 miljonit.

Kui kontserni tehased on Soomes ja Kuressaares, siis müügiesindused on nii Indias New Dehlis kui ka Saksamaal, Iirimaal, Inglismaal. „Praegu oleme ettevalmistamas lepingut, et osta tuleval nädalal ( maikuu esimene nädal – J.K.) Indias üks tehas kontsernile juurde. Aga kliente on meil üle maailma,” ütleb Niklas väikese uhkusenoodiga.

Klientideks on näiteks ABB, kellele tehakse generaatorite ja elektrimootorite komponente suurte laevade tarvis, Abloy lukufirma, Suuntole valmistatakse sportlaste jaoks mõõteriistu, Orase vannitoa ja köögiseadmete jaoks toodetakse elektroonilisi ekraane, mis n-ö käe ära tunnevad. Suurteks klientideks on ka meditsiinifirmad, kellele tehakse monitore, hambaraviseadmeid ja palju muid aparaate meditsiini tarvis.

Toodetakse kõike, mis on elektroonika

„Me ei tooda olmeelektroonikat,” täpsustab Allan Lipu ja lisab, et tegu on professionaal-elektroonikaga ehk siis seadmetega, mida omakorda kasutatakse mingites teistes seadmetes ja süsteemides: meditsiiniseadmete elektroonika, mobiiltelefonide võrguseadmed, turvasüsteemide elektroonika.

„InCapil oma tooteid ei olegi, toodetakse klientidele, kelle jaoks oleme justkui tootmistsehh või vabrik või tehas,” selgitab Allan Lipu.
„Kui sa tahad mingit toodet valmistada, selle arendamisega tegelda ja kui sul endal tehast ei ole, siis annadki toote valmistamise üle sellisele firmale nagu on InCap,” teeb Niklas asja piltlikult selgeks.

„Paljud firmad, kes tegelevad toodete väljatöötamise ja turundusega, kuid samal ajal ka toodavad, jagavad oma tootmisriske nii, et osa toodetakse ise ja osa tellitakse tellimustootjatelt,” täiendab Allan kolleegi.
Osaühingust Altron kuni InCapini

Küsin, kuidas InCap Kuressaarde jõudis?

„Seda peaks küsima nende inimeste käest, kes tookord InCapi poolel sellise otsuse tegid,” naerab Allan ja ütleb, et aastast 1994 tegutses Kuressaares iseseisev firma OÜ Altron. „See oli minu enda firma, mis tegi samalaadset elektroonikatööd alguses Soome, siis Rootsi klientidele. Juba 80-ndate aastate lõpus oli Saaremaal KEK-i juures väike elektroonikaüksus, mille loomise juures ma ka olin. Olen lõpetanud tehnikaülikooli elektroonika alal ja teinud oma praktikat Harju KEK-i elektroonikatsehhis Keilas. Siis hakkas Saare KEK asja vastu huvi tundma ja esimene toode, mis tegime, oli juhtimiselektroonika keevitusseadmetele. Klient oli tollasest Leningradist.

80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses algas Eestis tormiline kaabeltelevisioonivõrkude ehitamine. Töötasime siis kolme inseneriga välja seadme, mida sellistes võrkudes vajatakse – kanali modulaatori, mis pildist ja helisignaalist televisioonikanali teeb. Aga kui see nn suur KEK hakkas 1991. aastal väiksemateks osadeks jagunema, said elektroonikud omale uue kursi: leidus üks Rootsi firma, kes oli huvitatud Eestis tootmise käivitamisest. Neil oli satelliittelevisiooni vastuvõtja, mille nad ise olid välja töötanud ja seepärast pakkusidki võimalust seda siin tegema hakata. 1992. aasta suvel läks asi käima! Firma tegutses Origo Eesti AS firma nime all kuni aastani 96, kui Rootsi ja Eesti omanike vahel konflikt tekkis, mis lõppes mõlemale poolele pankrotiga.

Olin seal tootmisjuhiks kaks aastat ja nähes, et osanike vaheline suhtlemine pole mitte päris head tulevikku tõotav, tulin 1993. aastal ära ja käivitasin järgmise aastal oma firma. Impulsi sain sellest, et nägin ühe Soome ettevõtja kuulutust tollases Kaubalehes, kus otsiti koostööd elektroonika valmistamise alal. Võtsin ühendust ja saigi tollest ettevõtjast tellija, meist tegija. Alustasime kolme töötajaga, kuid paari aastaga kasvas töötajate arv juba kolme-kümneni. Kui Origo pankrotti läks, siis osa selle kliente soovis, et võtaksime tootmise oma kätte. Kliente saime ka Rootsist juurde, ostsime Origo pankrotipesa välja ja kasvasime 90-ndate lõpuks välja umbes 80 inimesega firmaks.

Tegutsesime eelmise aasta juulikuuni, mil valmis uus tehas, endises „Saare Õlle” hoones, mille olime 98. aastal ostnud ja kus praegugi töö edasi käib. Aastal 2000 tegi OÜ Altron InCapiga lepingu, mille kohaselt tootmine läks InCapi nime alla, Altron jäi edasi kestma tehase kinnistu haldusfirmana.”

Kontakti ei otsitud ainult odava tööjõu pärast

„Odav tööjõud oli kindlasti üks põhjus, kuid firma, kes meiega ühendust võttis, oli seni tellinud oma tooteid Hongkongist. Meilt, seega palju lähemalt, oli neil ju seda palju mugavam teha,” põhjendab Allan.

„Üks põhjus oli ka tootmismahu vähendamise vajadus, sest kui see on liialt Soome kontsentreeritud, siis läheb see kallimaks kui pidada tervet tehast Eestis. Masin maksab ühepalju nii Eestis, Soomes kui Hiinas ja inimese osa on suhteliselt väike,” sekkub Niklas.

Teravat konkurentsi elektroonikafirmade vahel ei ole

Kuressaares on koos InCapiga kokku kolm elektroonikaga tegelevat firmat.

Kas InCapi töötaja on võrreldes teistega konkurentsivõimelisem?

„Kas just nii saab öelda, aga nende kahe teise firmaga võrreldes on meil TÜ haridusega insenere päris tublisti rohkem. InCapis on töötajaid üle 160, neist kaks kolmandikku naised. Keskmine vanus on veidi üle 30.”
Kuressaare kolm elektroonikafirmat konkurendid ei ole. Toodang on täiesti erinev, kliendid on erinevad.

Kui eelmisel aastal sai uude hoonesse kolitud, kasvas töötajat arv peaaegu kaks korda. Tööjõupuuduse üle InCapis ei kurdeta. Peale mõne suure kuulutuse ajalehes suuremat vaeva nägema ei pidanudki, sest uue tehase valmimine oli ju silmaga näha ja sõnum kandus inimeselt inimesele.

Nõuded töövõtjale on selged ja konkreetsed

Kuna tegu on tööga, mis nõuab keskendumist ja tähelepanu, tehakse töösoovijaile sobivustestid. Viimasel ajal on põhitingimuseks saanud ka see, et inimene oskaks arvutit kasutada. Veel määrab tööle saamise üks oluline asi – see on värvitaju. Üksjagu elektroonikakomponente, millest tooted koostatakse, on markeeritud värvikoodidega. Kui inimesel on teatud värvide eristamisega raskusi, siis on teda tootmistööle rakendada riskantne.
„Töö toimub kahes vahetuses. InCapis püütakse inimeste soovidele vastu tulla ning üldiselt anda neile tööd selles vahetuses, kuhu nad ise end palunud on. Erandiks on masinate operaatorid, sest on ju oluline, et seadmed saaksid rakendust kahes vahetuses võrdselt,” põhjendab Allan.

Kui palju võib inimene keskeltläbi teenida?

„Ma annan ilusa vastuse,” naerab firmajuht „Me jälgime Eesti keskmist ja Saaremaa keskmist arengut ja ma usun, et meie töötaja teenistus on tubli Saaremaa keskmine. Kui inimene tuleb siia puhta lehena ja alustab algusest, siis alustab ta ka palga mõttes suhteliselt madalalt, aga mitte väga madalalt. Võimalus edasi liikuda on õppides tegema erinevaid operatsioone või siis koolitatakse ta mingi seadme operaatoriks. Sellisel juhul võib palgatase võrreldes algpalgaga olla kordades suurem.”

Krundil veel ruumi on

Oma kollektiivi tunde arendamise teel alles ollakse. „Kuna oleme nüüd suuremad ja töö käib kahes majas, siis peame selles suunas jõupingutusi tegema,” nendib Allan.

Praegu on firmal aastas kaks suurt ühisüritust: jõulupidu ja jaanipäev, eelmisel aastal oli uue tehase avamine ka. Ettevõte on püüdnud töötajaid innustada ühiselt sportima, mõningal määral makstakse ka kinni spordi jaoks tehtud kulutusi.

Lõpetuseks tunnen huvi, et kui eelmine aasta tuli uus tehasehoone, siis mis võiks olla järgmine samm?

Selle peale naeravad mehed vandeseltslaslikult ja Allan Lipu ütleb mulle kavalalt otsa vaadates: „Võiks öelda, et me oleme terve tänase päeva sellele kulutanud. Ütleme siis nii, et tehas pole meie oma, me rendime seda kinnisvarahaldajalt, aga krundil veel ruumi on.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 117 korda, sh täna 1)