Karida küla ärkab uuele elule

Karida küla ärkab uuele elule

 

Sammaldunud kiviaiad, endiste taluhoonete ahervaremed, miljööväärtuslik vana kelder, murdunud õuepuud ja rohtukasvanud külatänav – Karida küla kunagine keskpunkt jätab üsna nukra mulje.

Samas annab see paik võimaluse ette kujutada küla omaaegset hiilgust. Nähtu taustal kujutlegem mitmesaja meetrise kiviaiaga piiratud õuealale rookatustega elu- ja kõrvalhooned, lehmad värskel rohul ning lambad kadakaid näksimas. Ammugi pole Karida külas sellist idüllilist vaatepilti nähtud.

Vene ajast annavad märku sõjaväebaasidest mahajäänud ehitised – mullavalliga kaetud betoonist radarialused.

Ometi on Karidal mingi magnetiline tõmme. Genius loci (koha vaim) on Karidale teed näidanud mitmele uusasukale. Eriline au ja tunnustus aga neile, kes oma kodukülale pole truudust murdnud. Vessiku talu peremees Ants Lõhmus on seitsmendat põlve karidalane. Eluaegne sepp ja masinamees teab külaelust koomilisi lugusid pajatada. Külainimesed olid ju aastakümneid kõrgendatud valmisolekus, kohtumaks Orikülas paikneva raketiväeosa sõdurite ja ohvitseridega. Tavapäraselt tulid sõduripoisid külla kurjade kavatsustega, kas midagi näppama või koguni lõhkuma.

Jahipüssiga Vene soldatite vastu

Vessiku Ants on oma kaheraudsega kutsumata külalistele korduvalt „tuule alla” teinud. Praegu ehk tundub see lausa uskumatuna, aga Ants räägib seiklusrikkast külaelust tõsimeeli.

Kord olevat ta „tulnukaid” hirmutanud vana luuaga, sihtides sellega aeda varjunud õunavargaid. Vormikandjad hakanud haledalt paluma, et ärgu peremees tulistagu, nemad enam ei tule ja pahandust ei tee. Pannud siis Ants luua kõrvale ja alles siis saanud „hulljulged” soldatid aru, et neid on petetud – püssi asemel nägid nad luuda. Andeks palumisest ei olnud enam juttugi. Peremees valati ohtra sõimuga üle, aga jalga nad lasid ja Vessiku Ants sai tükk aega jälle rahulikumalt hingata.

„Ükskord nägin sõdureid meie veski katust lammutamas. Mu süda sai täis, võtsin jahipüssi ja sihtisin veski suunas. Nii kui pauk käis, oli ots lage. Veski on kolmekorruseline. Mõtlesin, et kui nad sealt maha kukkusid, siis on neil põlved küll kõrvadest möödas juba. Aga nii kõrgelt kartsid nad alla hüpata, tulid ikka uksest ja lidusid metsa mändide vahele. Näitasid veel rusikat. Mu püssil oli teine raud veel täis. Mõtlesin, et teen ühe paugu lisaks, aga polnud enam mõtet, olid juba läinud,” pajatab Ants lugu lõhkujate hirmutamisest ja oma vara kaitsmisest.

Vessiku Aadu (Antsu vanaisa) ehitatud veski seisab tänini kenasti püsti. Vaid tiibadest on ajahammas jagu saanud.

Soldatid olnud mihklid iga asja peale. Alati ei läinud aga „nutikatel” võõrväelastel hoobilt kõik korda. Ants meenutab kohtumist piimavarastega: „Vaatasin, kuidas poiss topib suurt kopsikut piimanõu august sisse. Auk oli pisike, aga kopsikas maailma suur. Küll ta proovis kopsikut mannergusse ajada, händ ees ja igapidi, no ei lähe. Nii palju nutti tal polnud, et oleks nõust kopsikusse valanud. Läksin siis juurde ja ütlesin, et aitan sind natuke.”

Vahetevahel pidasid sõdurid metsas salaja piknikke. Vessiku puudekuur oli lähedal. Sealt said nad lõkke jaoks kuivi puid. Kui Ants selle avastas, läks ta kohe korda looma. „Kas te olete ühegi tongi siia kuuri toonud!” põrkas pikka kasvu sepatööd tegev mees sõduritele peale. Seekord aitas jutust. Antsul pole „toru” järele vaja minna olnud.

Sõdurid ajasid külameestega ka moekat juttu

Kõik sõjaväelased ei olnud õnneks pikanäpumehed ja lõhkujad. Paljudega sai Ants moekat juttu ajada. Mõnegi asja üle olevat kroonupoisid imestanud. „Mul oli siin mootor väljas. Jahvatasin oma perele ja vahel ka külainimestele. Nad käisid seda vaatamas ja imestasid, kuidas see küll võimalik on,” meenutab mitmekülgne tehnikamees.

Tihti teenisid soldatid endale taskuraha mitmesuguse kraami müümisega. Kaubaks läksid mootorikütus, tsisternid ja igasugune muu kraam.
Ühel kohtumisel kaubelnud Ants endale pisikest jõujaama, mis lokaatorijaamas kasutusel olnud. Sõdurid lubanudki, aga sellise kaubaga, et kui Ants suudab alajaama seljas koju viia. Võtnudki siis külamees mitmekümnekilose kobaka selga ja hakanud astuma.

„Teravad ääred tungisid naha sisse. 150 meetrit oli veel minna. Enam ei jaksanud. Viskasin maha ja olingi ilma. Kauplesin, mis ma kauplesin, aga ei õnnestunud pehmeks rääkida. Võtsid tagasi,” on Ants nüüdki veel natuke kurb ebaõnnestunud tehingu üle.

Bensiini müüsid nad ka. Terve vaaditäie tõid Vessiku juurde metsa. Selle eest võtsid 10 rubla. Pärast läks vaat ka veel kaubaks. Tahtsid müüa viie rubla eest, aga Ants tingis kolme rubla peale.

Külarahvale pakkusid nad isegi sõduritekke müüa, aga soovijaid ei olnud. „Poisid olid imestunud, öeldes, et nende kodumaal läheksid sellised asjad kohe käiku,” tuletab Ants ärimeestest soldatite tegusid meelde.

Kaarel Kasemetsast sai Mattise talu peremees

Mattise talu maadel oli muiste kaks talu: Kopli ja Kirsi. Siin elasid sepad. Isa oli sepp ja pojad samuti. Isa jaganud siis talumaa kaheks. Nii sai kumbki poeg endale talu.

„Nüüd on kahest talust jällegi üks saanud. Olen püüdnud sellele talule hea peremees olla. 1989. aastal sain loa küüni ümberehitamiseks. Ise tegin projekti. Küünist sai elamu,” teeb ehitusspetsialist Kaarel Kasemets Karidal olemisest lühikokkuvõtte.

Sündinud, kasvanud ja koolis käinud Tallinnas, tööl olnud Pärnus, Tartus ja Kuressaares, peab Kaarel Kasemets end hingelt maameheks.
Karida on Kaarel Kasemetsa jaoks paik, kus ta võib end tunda just sellena, kellena ise tahab.

„Vahel ei tee ma siin mitte midagi. Otsesõnu öeldes tunnen end luuserina. Aga ju nii peabki. Alati ei tohigi rabeleda,” on Mattise talu peremees otsekohene.

Olgu selle luuseriks olemisega kuidas on, küllap on see öeldud rohkem suusoojaks. Kaarel Kasemets võib enda kohta pigem öelda, et ise ilutegija.
Lustikelder on üks paik, mida peremees võib uhkusega näidata. „Üks vana kelder selle krundi peal oli sisse kukkunud. Kui vaatasin müüritises olnud käsitsi tahutud kive, siis arvasin, et siia tuleb teha võlvkelder. Tahtsin neid kive väärtustada hoones, mida annab majapidamises kasutada. Nii see lustikelder tekkiski. Kui näiteks jaanitule ajal juhtub vihma sadama, siis on hea lustikeldrisse kolida. Kütan oma kaminakest siin edasi ja saan seltskonnaga õdusalt vihma eest varjul olla. Talvel sobib see heaks õunahoidlaks,” tutvustab Kaarel üht vajalikku ehitist.

Nii lustikeldris kui ka elumajas on pilkupüüdev mööbel – kõrgejalgsed toolid ja lauad. Peremehe enda tehtud.

„Vanast kännujuurikast sain neli lauaplaati. Lõin neile vanadest kuivanud tammeokstest jalad alla. Istepingid tegin vanadest puuharudest. Tahusin need oma või teise tagumiku järgi. Selliseid ergonoomilisi toole on siin päris mitu,” maalib Kaarel tavatust mööblist pildi.

Isegi küttepuude hulgast on Kaarel Kasemets leidnud huvitavaid vorme, millest meisterdanud kentsakaid puuskulptuure. Neid on tal nii elutoas kui ka mujal. „Looduses on kõik olemas. Kunsti polegi vaja luua, seda on vaja näha,” räägib Kasemets oma elamu disainist.

Kasemetsa sõnul on Karida olnud käsitööliste küla: „Külaelanikud tegid siin igasuguseid tarbeesemeid. Kuressaare turul läksid need kaubaks.”
Viimastel aastatel on külla kinnisvara soetanud ka välismaalased. Ka neile püüab Kasemets rääkida saarlaste traditsioonidest, ehitustavadest ja sellestki, mis teeb saarlasest saarlase.

„Soomlane pani siin uue hoone püsti. Maja katuse kalle oli kusagil 30 kraadi ringis. See aga ei ole ju meie miljööväärtuslikule põliskülale üldse iseloomulik. Mind hakkas see häirima. Püüdsin siis kavalalt läheneda. Ütlesin talle, et mõistlik oleks katuse alla näiteks magamiskohad või panipaik teha. Selleks oleks vaja sarikad kõrgemale tõsta. Soomlane mõtles kaks nädalat. Järgmine sarikapaar oli juba kõrgem – 45-kraadise nurga all. Võitis küla ja võitis temagi,” tunneb ehitusspetsialist heameelt.
Mattise talu peremees ise mõlgutab mõtteid veel vähemalt ühe majakese ehitamist.

„Mõtlen teha setustiilis kööktoa, kus saab ahju peal vanuigi konte soojendada. Sellel majakesel võiks olla mätaskatus, kus kobarmaasikaid kasvatada. Teises sektoris võiks kasvada nõmmeliivatee,” unistab Kaarel Kasemets.

Ehitusjuhi sõnul mõistsid küla miljööväärtusi hoopis suuremas ulatuses Kärla vallale üldplaneeringu tegemiseks loodusväärtusi hindama tulnud spetsialistid Tartust.

„Nad leidsid, et Karida küla on kaitsmist väärt. Vääristades saarlaste põlist elupaika, on see õige,” teab Karida külas meeldiva elupaiga leidnud Kasemets.

Kärla vallavalitsus on Karida küla Arnoldi maaüksusel algatanud detailplaneeringu. See näeb ette vanade talukohtade taasasustamise. Külaelanikel pole selle vastu midagi. Tähtis on, et küla areneks, säilitades miljööväärtusliku näo.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 81 korda, sh täna 1)