Kuidas saavutada turvalist elukeskkonda (1)

Kuidas saavutada turvalist elukeskkonda

 

Nagu kõikjal maailmas, nii on ka Eestis viimasel ajal aktuaalseks muutunud arutelud väärtushinnangute üle. Küsimus seisneb selles, milliseid väärtusi me peame oluliseks ja millised on meie veendumused, mida me soovime enese ümber näha ja tunnetada.

Ilmselge on, et viimastel aastatel on täheldatav selliste väärtuste nagu vastutus ja kodanikumeelsus devalveerumine. Nende asemel on paljude inimeste jaoks üha olulisemaks muutunud isikuvabadus, iseotsustamise õigus ja oma huvid.

Saare maavalitsus on ette võtnud tänuväärse ja raske ülesande koondada maakonna huvigruppide arvamused ja seisukohad ühtsesse raamdokumenti – arengustrateegiasse. Selle dokumendi eesmärgiks on sõnastada meie maakonna ühtsed väärtused, seada sihid, kuhu maakonna arengus aastaks 2020 soovitakse välja jõuda. Ülesande täitmiseks on loodud erinevate eluvaldkondadega seotud 11 töögruppi. Minul endal on võimalus osaleda halduse ja turvalisuse töögrupis.

Elukeskkonna turvalisus läheb kõigile korda

Seni on töögruppides toimunud arutelud valdkondlike eesmärkide üle ja läbi viidud SWOT analüüsid. Huvitav on see, et vaatamata töögruppide paljususele puudutab neid kõiki siiski üks teema, üks väärtus – turvalisus ja turvaline elukeskkond.

Enamiku inimeste jaoks tähendab turvalisus eelkõige seda, kuidas kaitsta end vägivalla eest ja mitte langeda vägivalla ohvriks. Kuid turvalisusel on kindlasti laiem tähendus. Kui kasutada mõistet „turvaline elukeskkond”, tekib paratamatult erinevaid küsimusi ja teemapüstitusi. Ühel hetkel jõutakse arutelude käigus ka küsimuseni: kes konkreetselt peaks turvalise elukeskkonna loomisega tegelema ja kes on selle loomise eest konkreetselt vastutav.

Kui veidi ajalugu meenutada, siis on Saare politsei juba 2000. aastast alates püüdnud seda teemat tõstatada ja arutelu selles küsimuses arendada. Oleme jätkuvalt sellel meelel, et turvaline elukeskkond ei sünni vaid politseilise tegevuse tulemusel. Selle saavutamise nimel peab eesmärgipäraselt tegutsema kogu ühiskond – alates maakonna riigiasutustest, kohalikest omavalitsustest, kodanike ühendustest, eraettevõtetest kuni üksikisikuni välja. Ühiste eesmärkidega huvigruppide koondamiseks loodi 2001. aastal isegi sihtasutus Turvaline Saaremaa. Tuleb tõdeda, et politsei edusammud on olnud siiski vaevalised. Kuid julgen väita, et oleme olnud edukamad kui teised Eesti maakonnad.

Turvalise elukeskkonna loomises on kõigil oma osa

Kui nüüd edasi arendada politsei seisukohta, et turvalise elukeskkonna loomise eest ei saa vastutada ainuüksi korrakaitseinstitutsioonid, siis tekib paratamatult küsimus: kuidas oleks võimalik turvalisuse tagamisse tulemuslikult kaasata ka teisi riigiasutusi ja üksikisikuid.

Kõige lihtsam on koostöövajadust selgitada näite varal. Paljude inimeste jaoks on muutunud häirivaks õhtusel ja pimedamal ajal meie tänavatel sihitult ringi liikuvad noored, kes sealjuures sageli lärmavad, suitsetavad, alkoholi pruugivad (muide, üsna tihti on nende seas ka alaealisi).

Kõige tavalisem reaktsioon noorte sellisele käitumisele on järgmine – miks politsei midagi ette ei võta, kus on politsei silmad? Võimalusel välditakse selliste gruppidega kokkupuudet. Võin öelda, et neid kodanikke, kes leiavad endas kodanikujulgust noorte õigusvastasesse tegevusse sekkuda, on üpris vähe. Nähes sellises noorte grupis oma tuttavaid, kas julgeme sellest rääkida ka nooruki vanematele? Tõsi, rohkem on küll neid, kes vähemalt helistavad numbrile 110 ja kutsuvad kohale politsei. Hea seegi.

Äsjatoodud näite puhul võiksid ka kohalikud omavalitsused endalt küsida, kas nad on küllalt palju teinud selleks, et noortel oleks vaba aja veetmiseks piisavalt valikuid ja kas olemasolevaid võimalusi saavad kasutada ka majanduslikult vähemkindlustatud sihtgrupid.

Kuid kohalike omavalitsuste roll ei piirdu vaid sellega. Omavalitsuste sotsiaalteenistused peavad olema võimelised ja omama piisavalt informatsiooni selleks, et sihipäraselt tegeleda riskiperedega tagamaks nende perede lastele vähemalt koolikohustuse täitmise. Selles tänuväärses töös on väärtuslikeks partnereiks nn kolmanda sektori organisatsioonid, kodanikeühendused, kelle potentsiaal on tänasel päeval alarakendatud.
Esmatähtis on omavalitsuste sotsiaalteenistuste ja koolide infovahetus. Kas õpetajate tähelepanekud õpilaste probleemsest käitumisest jõuavad koolist koju? Ning kui kodu reageering on olematu, kas teab siis sellest ka kohalik sotsiaaltöötaja?

Ka eraettevõtjatel on selles kaasuses oma osa. Iga ettevõtja saab endalt küsida, kas majandusliku tulu saamise eesmärgil on ikka vaja müüa juba joobes isikutele või alla 18-aastastele noorukitele alkoholi ja sigarette, isegi seaduse keelust hoolimata. Alkoholitootjate ja alkoholi edasimüüjate kommenteerida on aga järgmine tõsiasi: kas tõesti on nii, et majanduslik kasu kaalub üle noorukite sihtgrupile mõeldud agressiivse alkoholireklaami negatiivsed tagajärjed? Või on meie alkoholitootjate ja kangema kraami edasimüüjate teadlik eesmärk hoopiski teatud sihtrühma (antud juhul noorsoo) tarbimisharjumuste kujundamine?

Piirangud alkoholi kättesaadavusele

Alkoholi kättesaadavuse teemad on aga paljuski kohaliku omavalitsuse otsustada. Kas volikogud on tõesti arvamusel, et alkohol peab olema kättesaadav 24 tundi ööpäevas? Volikogul on mandaat otsustada ja teha kitsendusi alkoholi müügikohtadele. Ja mis kõige olulisem – volikogudel on pädevus keelata alkoholiga kauplemine ajal, mil seda peetakse vajalikuks.
Hea on see, et meie maakonnas on juba kaks omavalitsust – Kuressaare ja Kaarma –, kus on peetud vajalikuks alkoholi tarbimist piirata. Nimelt on need omavalitsused kehtestanud kellaajalised piirangud, mil kauplustes ei tohi alkoholi müüa. Samal ajal aga võib baarides ja ööklubides alkoholiga kaubelda kas või ööpäevaringselt.

Toon veel ühe mõtlemapaneva statistilise näite: majandustegevuse registri andmetel on Kuressaare linnas alkoholi müügikohti 106. Neist 25 asub linna poolitavatel peatänavatel – Tallinna ja Lossi tänaval.

Riigiasutused tegelevad tagajärgedega

Ning lõpuks riigiasutused, sh politsei. Kui eelnevalt käsitlesin eelkõige ennetustööd, milles kandev roll on antud kohalikele omavalitsustele, siis tagajärgedega tegelemine on üldjuhul riigiasutuste teema. Kui eelpool toodud näite juurde tagasi tulla, siis on politsei ülesandeks lärmavate noorte tegevus lõpetada. Õigusrikkumises osalejad peavad aga sõltuvalt oma tegevuse laadist kandma ka vastavat karistust.

Politsei kohustus on anda kohalikele omavalitsustele informatsiooni sellistest õigusrikkumistest ning õigusrikkumisi soodustavatest asjaoludest (näiteks valgustamata tänavalõik või mõni alkoholi müügireegleid rikkuv ettevõte). Kui õigusrikkumises osalesid alaealised, kaasatakse menetlusse nende vanemad ning informeeritakse kohustuslikus korras ka omavalitsuse sotsiaalteenistust.

Tulles nüüd tagasi maakonna arengustrateegia juurde, näeb politsei selle dokumendi koostamises võimalust jõuda kõigi osapooltega ühisele kokkuleppele. Maakonna arengu-strateegias on oluline rääkida lahti, mida üldse mõeldakse mõiste all „turvaline elukeskkond”. Ning mis kõige tähtsam – millised peaksid olema kõikide turvalise elukeskkonna tagamisega seotud institutsioonide kohustused ja ülesanded.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 117 korda, sh täna 1)