Kunsti igale maitsele – kolm uut näitust Kuressaares

Kunsti igale maitsele – kolm uut näitust Kuressaares

 

Viimasel kahel nädalal on Kuressaares avatud kolm näitust. Üks Saaremaa uus-tegijalt, teine Kuressaare ametikooli noorte aasta jooksul valminud töödest ja kolmas Eesti vene kunstnike ühenduselt Siilid.

26. aprillil avati Saaremaa kunstistuudios Laine Kunnberg-Bortnikovi akrüülmaalide näitus „Lilled sünnipäevaks”. Kunstnikuks on Kunnberg-Bortnikov saanud iseõppimise teel ja käies erakunstikooli Anne kursustel. Tema töödel on lähivaates värvilised lilled: roosid, tulbid, moonid ja teised põllulilled. “Ma olen kõik tööd nii teinud, et nad endale koju seinale sobiksid,” on kunstnik ise oma tööde kohta öelnud.

Läinud reedel Kuressaare kultuurikeskuses avatud ametikooli õpilaste kahe kunstieriala (rahvuslik käsitöö ja ettevõtlus ning kunstiline kujundamine) väljapanek on ehk kõige mitmekesisem. Seal on savist ja tekstiilist käsitööd, samuti maalitud-joonistatud pilte.

Suurepärase kompositsioonina mõjuvad ruumi tagaseinal taaskasutatud materjalidest tehtud pildid, mis moodustavad sümboolselt rahvusliku kaare. Tore on sealjuures see, et puiduga raamitud pildid on üheksa tüdrukut teinud otsast lõpuni ise. Kultuurikeskuse saali aknalaudadel on üles seatud põnev valik keraamikaõpilaste töid, seinu kaunistavad maalid, joonistused jm.

Ametikooli näituse avamisel tõi kooli huvijuht õpilastele kingituseks kolm pätsi leiba. Sinna juurde jutustati legend soovitahvlile kirjutatud palvest. Õpilane Sander oli kirjutanud tahvlile soovi, et tal oleks 100 kilo savi ja et iga päev oleks dekooriateljees värsket leiba, jutustas kooli legendist kunsti ja keraamika kutseõpetaja Maila Juns-Veldre.

Midagi sellist pole minu silmad varem näinud

Laupäeva pärastlõunal kogunes pisike seltskond Kuressaare linnuse ette, et avada linnuse kolmel korrusel näitus. See ei olnud aga traditsiooniline kaunite avasõnade ütlemine, vaid algas hoopis teatraalse etteastega teatrilt Kuninglik Kaelkirjak. Raske on öelda, kas see oli etendus või performance või koguni happening. Meie eest kõndis läbi neli värvilistes kostüümides kuju ja meie, kunstihuvilised, järgnesime neile.

Linnuse sisehoovis hakkas pihta. Üks mustas kostüümis mees tõi kitarril kuuldavale eriskummalisi helisid. Kord oli see muusika, kord justkui meremühin, kord hoopis rahvamass. Ja Arlekiin koos kolme kaaslasega, kellele on pea võimatu nime anda, mängisid ette mingi loo. Ma ei suutnud seda kõike päris hästi mõista, sest mulle tundus, et eristumata jäid head ja halvad tegelased, segaseks jäi ka sündmus ise ja üldse esinejate rollid. Kogunenud publik nägi vaid üliosavalt seatud liikumist muusika saatel: liigutusi, painutusi, aeg-luubis samme. See oli ühtaegu mõistmatu ja köitev.

Olen palju teatrit näinud, erinevat teatrit – ent midagi seesugust pole mu silmade eest läbi käinud kunagi varem. Mulle meeldisid kostüümid – sealt saaks snitti moekunstnikud; mulle meeldis liikumine – aeglane ja täpne, ent ma ei saanud tegelikult millestki aru. Ja isegi see mulle meeldis. On vaja uusi vorme, kirjutas Anton Tšehhov üle poole sajandi tagasi, ja näe, korraga oligi midagi niisugust Kuressaares olemas ja mul oli suur au sellest osa saada.

Etenduse lõppedes avati linnuse eelviimasel korrusel pidulikult Eesti vene kunstnike ühenduse Siilid näitus, mis pakub midagi väga paljudele. Seal on maali, fotokunsti, pliiatsijoonistusi. Linnuse kolmel korrusel on näha erinevate kunstnike kindla käekirjaga töid ning nagu ütles avamisel näituse kuraator Raul Salumäe: see pole hea või halb näitus, see on teistmoodi, erinev. Ja kindlasti tasub kunstihuvilistel linnusest läbi käia – olen kindel, et igaüks leiab seal enda jaoks midagi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 45 korda, sh täna 1)