Maailmamuusika tuli meie koduõuele

Maailmamuusika tuli meie koduõuele

 

Neljapäeval ja reedel oli Kuressaares harukordne võimalus kuulata muusikat maadest, mille esindajad meil külas käinud imeharva või hoopiski mitte. Ühtejärge esinesid muusikud Lõuna-Koreast, Namiibiast, Bhutanist ja Armeeniast. Kuuldust-nähtust kirjutada on raske, sest nendesse loetud tundidesse mahtus küllaga emotsioone ja tõelisi rõõmuhetki. Üks tüdruk ütles neljapäevase kontserdi teise poole lõppedes, et oh ei, palun-palun, ära lõpe veel…

Õnneks on hea muusika see, mis jääb hinge alles, salvestub kuulajate ja nägijate mällu. Nii ka seekord.

Lõuna-Korea: värvikad kostüümid ja kummalise rütmiga muusika

Esmalt sai festivali Orient publik kuulata kummalisi nina-kurguhäälel lauldud meloodiaid. Lõuna-Koreas elavad muusikud on ühed vähesed maailmas, kes jätkavad Seodo pärimusmuusika esitamist. Need olid kummalised helid, pisut nagu seoseta, ent ometi äärmiselt täpselt esitatud ja justkui väga kindla noodistiku järgi. Võõrastav ja huvitav muusikaelamus.

Ka tsitterilaadsel pillil kuuldavale toodud helid, saateks trumm, mida mängiti vaid õhukese trummipulgaga vastu äärt klõbistades, mõjusid esimesel hetkel esimest korda nooti harjutava muusiku proovina. Ent mida edasi lugu läks, seda rohkem tekkis rütmi ja meloodiat. Kui lavale tuli taustaks tantsima veel kaunis kleidis naisterahvas, hakkas kõik korraga elama.

Lõpuloos kasutasid lõunakorealased lisaks rütmipillidele ka üht panni sarnast metallinstrumenti – selle heli käis luust ja lihast läbi ja kuigi siinse publiku kõrvadele ehk liigagi häirivalt vali ja kile, oli üldmulje ikkagi meeldiv. See muusika tuli kusagilt kaugelt Idamaadest, kõlades meie, eestlaste jaoks, üpriski eksootiliselt.

Kaunid värvikirevad kostüümid, ülitäpselt seatud soengud, piinlik-sirgelt sätitud paelad – see oli pilt, mida laval näha võis. Rahulik ja täpne, ei midagi üleliigset. Ja esinejate siiras rõõm suurepärasest publikust.

Namiibia: kui publik poleks istunud toolidel, oleks kogu rahvas tantsinud

Vägeva aplausi ja rõõmuhüüete saatel tuli lavale Damaralandi pärismaalaste ansambel. Reas seisid neli naist ja kaks meest, seljas kotiriidest kostüümid. Seisid hetke tõsiste nägudega ja hakkasid siis üksteise poole piiludes rütmikalt liikuma. Ning siis läks lahti… Vaheldumisi lauldi rahva suureks rõõmuks spirituaalilaadseid ja rahvuslikke lugusid.

Jah, ka kavas lubatud naksatused olid kuulda – lauljatel tegid teatud häälikud kurgus plaksu, mis meenutas sõrmenipsu. Mida edasi, seda rõõmsamaks läksid esinejad laval ja publik saalis. Plaksutati rütmi kaasa, hurraatati, kui laulus võis ära tunda sõna „Estonia” ja usun, et nii nagu minul, tekkis paljudel saalis soov püsti hüpata ja lauljatega kaasa tantsida.
See oli kõige ehedam kontsert, mida elu jooksul olen näinud-kogenud. Olin (ja olen siiani) nii tänulik selle võimaluse eest kogeda midagi nii vahetut, nii päris.

Et esinejad laulsid, nii nagu süda käskis ja hing lubas, et kuulajad võisid huilata südamest tulevast rõõmust. Sel hetkel ei olnud olemas Eestit ja tema muresid, ei kodu, tööd ega argipäeva. Oli vaid see muusika, need inimesed laval ja saalis.

Bhutan: kõrguste, kauguste kutse… justkui kotkalend

Uus päev ja uus kontsert. Reedest kontserti alustas lauljatar Bhutanist. Chhoden saatis end ise pillil või siis laulis päris ilma saateta. Need olid meloodiad, milles oli mägede kutset ja vabadusigatsust.

Alles möödunud sajandi keskel sõltumatuks riigiks (kuningriigiks sealjuures) kuulutatud Bhutanis on usul tähtis osa. Budismi ja hinduismi usku Bhutani elanikud (kes tegelikult on bhotialased ja nepaallased) on kannatanud mitmetes sõdades. Neid kaitsevad mäed, nende kodud asuvad orgudes või üksildastel mäenõlvadel.

Chhodeni laulu kuulates tekkisid silme ette need mäenõlvad, mille tipust näeb kaugele alla orgu. Tema laul kõlas kui igatsus millegi kõrgema, kaugema järele, kui palve.

Taustal jooksnud pildid mägedest ja hobustest, ootamas oma peremeest kusagil kõrgel, tekitasid tunde, et olen maast kõrgemal. Justkui lendaks. See tunne valdas mind ka siis, kui kuulsin aastaid tagasi laulmas tiibeti munkasid. Nii kindel ja kauge oli see kutse.

Armeenia: päikesesära ja rõõm päikeselisest muusikast

„Ilm on siin külm, aga me toome teile oma muusikaga sooja päikese,” lubas Kilikia flöödimängija selges eesti keeles, lugedes seda küll paberilt. Ja nad tegid seda tõepoolest. Rõõmsa, rütmika, värvi täis muusikaga tõid kuus pillimängijat tükikese Armeenia päikest meie valgust igatsevate põhjamaa elanike südameisse. Kerged, õhulised, särtsu täis viisid ja naeratus. Soe, heatahtlik naeratus. See tegi rõõmsaks. Muusikud laval nautisid mängu ja samamoodi tegi seda publik saalis. Süda sai sooja päikest täis ja kuigi vahele pikiti pisut minoorsemat muusikat, jäid meeltes kõlama ikkagi päikselised meloodiad.

Armeenia rahvaviisid ja -laulud olid just need, mida festivalilt seekord ehk kõige enam ootasin. Ja kuigi olin enne kontserti arvanud, et ma ei talu seda idamaist tininat, oli kontserdil juba selle mõtte pärast piinlik. Võib-olla on igasuguse muusikaga nii, et eelarvamuste kütkest pääsemiseks tuleks just nimelt kontserdile minna. Igatahes seekord õigustas see ennast sajakordselt.

Kontserdi reklaamilt jäid meelde märksõnad „Kaukaasia temperament ja traagiline lüürilisus” – just seda pakkuski Kilikia kontsert.

Need neli kontserti olid nagu neli värvi vikerkaarevärvilisest õiest. Igaüks oma nägu. Igaüks oma maad, selle saatust, rõõmu, valu tutvustav. Igaüks andmas midagi. Ja andmise rõõm oli suur. Saamise omast rääkimata.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 33 korda, sh täna 1)