Kahejala-saapast, spordist ja kehalisest kasvatusest

Kahejala-saapast, spordist ja kehalisest kasvatusest

 

Kahejala-saapa kasuks räägiksid kõik majanduslikud näitajad. Tunduvalt väheneks materjalikulu, ka tootmiskulud väheneksid. Loogiliselt tuleks toode ka tarbijale odavam kätte.

Väikseid plusse koguks veel jalga tõmbamise ja jalast tõmbamise arvelt. Paeltega variandi puhul hoiaksime aega kokku tervelt 50%. Ainult liikumisel, see tähendab kasutamisel, tekib tõsine probleem. Enam ei saa inimese kombel astuda ega joosta.

Millegipärast on mul tunne, et Kuressaare linna uue esindusstaadioni näol just eelpool kirjeldatut kavandatakse. Siin on tegemist kahe õige asjaga, kuid nende ühte patta panemine oleks ehtne kahejala-saapa tegemine.
Õige on see, et Kuressaare staadion ei ole kõige parema koha peal. Tõsi on ka see, et Kuressaare gümnaasiumil ei ole õiget spordiväljakut kehalise kasvatuse tundide läbiviimiseks. Niisiis on meil tegu kahe erineva asjaga, mida tuleb ka eraldi vaadelda.

Vaadelgem siis kõigepealt staadioniga seotut. Staadionit kasutavad eelkõige kergejõustiklased ja jalgpallurid. Kuna jalgpallurid on staadioni asukohaga rahul, võime keskenduda ainult kergejõustiklaste muredele. Kuna olen juhuslikult ise selle alaga veidi tegelenud, tean nendest probleemidest, mis on seotud Kuressaare staadioniga.

Üks peamisi asukohaga seotud probleeme on tuul, mis tribüüniesisel sirgel pea alati vastu puhub. Selle probleemi saab lahendada tribüüni staadioni teise äärde viimisega, mis on tunduvalt odavam kui terve staadioni uude kohta ehitamine. Sellist kohta, kus tuul kergejõustiklasi ei segaks, Kuressaares polegi, peale lossihoovi, kus enne praeguse staadioni valmimist tehti nii kergejõustikku kui ka mängiti palli. Kuid ega tuul pole ka kõikidel kergejõustikualadel segavaks nähtuseks. Pole vast uudis kellelegi, et kettaheitjad ja ka mõned odaviskajad otsivad maailmas just võistluspaiku, kus soodsad tuuled puhuvad.

Tegelikult me ei peaks niivõrd kulutama aega ja ajusid põhjuste väljamõtlemisele, millega põhjendada staadioni asukoha muutmist, vaid pöörama hoopis tähelepanu sellele, mis staadionil toimub. Kas staadionil toimub ka midagi sellist, milleks staadionid on mõeldud juba tuhandeid aastaid tagasi? Pean siinkohal silmas parimate atleetide toomist rahva ette pakkumaks inimestele elamusi. Kui staadionil midagi sellist ei korraldata, mis pakuks rahvale elamusi, ei ole tegemist tõsiselt võetava staadioniga.
Kui jooksuradade kehv olukord ei võimalda meil korraldada täisprogrammiga heatasemelisi kergejõustikuvõistlusi, siis heitealade, isegi maailma tipptegijate kohaletoomine on teoreetiliselt võimalik.
Teine ja palju tõsisem probleem on see, et meie linna kõige suurema õpilaste arvuga koolil ei ole õiget kohta, kus väljas kehalise kasvatuse tunde läbi viia.

Kui ajalugu uurida, siis näeme, et kooli kehalisel kasvatusel on alati olnud militaarne mekk man. Saksamaal tegeldi neis tundides peamiselt korra- ja riviharjutuste ning turnimisega. Veel eelmise sajandi kuuekümnendatel kuulus ka meie kooliprogrammides nendele asjadele oluline koht. Praegu vahest ei ole mõtet võimlemisriistu üles panna. Kehvad kehalised võimed ei lase õpilastel neil riistadel midagi sellist korda saata, et ta seal ennast kehaliselt arendaks. Rääkimata sellest, et ta saaks positiivse emotsiooni, mis innustaks teda pühendama oma vaba aega kehalise tubliduse tõstmiseks. Huvitav, kui kaua peaks veel kuluma, enne kui õpetajad ja treenerid aru hakkavad saama, et varsti ei ole enam midagi mõõta ega kedagi treenida.

Praegune olukord on võrreldamatu sellega, mis valitses vaid kümme aastat tagasi, rääkimata varasemast, ja see ei tule kunagi tagasi. Linnalapsed ei roni puude otsas ja kui nad kusagil ronivadki, on nad kohe pahade poiste kirjas. Seega on välistatud skeletilihaste arendamise kõige tõhusama vahendi kasutamine. Kehalist tööd ega pikki jalgsimatku ei tehta. Peamised atraktsioonid tulevad arvuti- või telekaekraanilt. Enamik noore inimese aktiivse tegutsemise ajast möödub istudes. Praegu koolis käivate ja kooli tulevate õpilaste kehalised näitajad erinevad tunduvalt aastatetagustest näitajatest. Pikkusenäitajad on kasvanud, jõunäitajad langenud, loogiliselt on langenud ka kiiruse ja vastupidavuse näitajad.

Järelikult – kuna kooli kehalise kasvatuse tunnis on sootuks teine „materjal”, peaks kooli kehaline kasvatus olema hoopis teise suunitlusega. Ka kooli tunniplaan peaks antud olukorras olema teistsugune. Kahest kehalise kasvatuse tunnist ei piisa. Kehaline kasvatus, mitte võimete mõõtmine, peaks olema iga päev. Kehalise kasvatuse õpetaja peaks lapsi õpetama oma keha tundma ja selle võimeid arendama nii, et ta saaks tegevusest positiivse emotsiooni. Selleks on aga vaja hoopis midagi muud kui staadioni. On vaja spetsiaalseid rajatisi, kus terve klass saaks aktiivselt tegutseda.

Juba antiikaja Kreekas oli staadion võistluste korraldamise koht, harjutati aga gym-nasion’ides.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 20 korda, sh täna 1)