Lehekuu algus Abrukal

Lehekuu algus Abrukal

 

Eestimaal on elu tänaseks selliseid uperpalle teinud, et mõni lookene väikeselt asustatud maalapilt veteväljade keskelt ei tohiks küll kedagi huvitada. Kuna iga endast lugupidav kodanik Eesti riigis võtab vaevaks sellel teemal arvamust avaldada, siis ei saa minagi teistmoodi.

Et aga tarku sõnavõtjaid sellel teemal on rohkem kui küll, siis on minu jutt kaunis lühike. Suur jama ja sigadus iga mätta pealt vaadatuna. Õnneks on asjal ka mitu kasulikku külge. Nüüd on sikud lammastest ilusasti eraldatud ja ka kõige suurematele kõhklejatele-kahtlejatele selge, kes on kes. Olgu siis tegemist poisikeste, poolearuliste täiskasvanute või poliitikutega.

Eks igale ühiskonnale ole vaja selliseid loksutusi, mis saasta ja sodi pinnale kergitavad. Eestis pole enam ammu midagi sellist juhtunud, mis maskeeringuks kasutatud sini-must-valge trikoloori punaselt värvilt maha peseks. Oligi juba liiga palju iga mõõtu mehi, kes kõik ennast üdini isamaalasteks pidama hakkasid. Eks eestlaste minevikumälestused, valvsus ja ohutunne hakkasidki kuidagi hägustuma. Nüüd on jälle värvid paigas ja sõbrad selged. Õnneks on Eestimaal poliitikuid, kes sirgeselgselt seista oskavad.

Sügava austusega saab tõdeda, et politsei on meil tasemel. Selle üle on siiralt hea meel. Või kui kasutada abikaasa sõnu, siis kutsuks või kõik nad Abrukasse puhkama ja kohe päris tasuta. Aga võib arvata, et saar jääks väikeseks, sest juba abipolitseinikeks astus üle tuhande vabatahtliku. Väga tubli tegu igatahes!

Meil siin saarel on elu rahulik ja turvaline. Kuigi üleriigilisi sündmusi jälgides on ammu turgatanud pähe mõte, et võiks omalegi siia püsti panna ühe nii-öelda integratsioonipuusliku, mida vastavalt Abruka külastajate meelestatusele saaks siis kas ülistada või siia-sinna lohistada. Kes tahab, paneb lilli, kes tahab, korraldab miitingu või siis materdab malgaga. Ainult õhku lasta teda ei tohiks, hirmutab meie linde ja auväärseid memmesid.

Lehekuu algul korrastasime Abruka Muuseumi Seltsi maja ümbrust. Talgulisi tuli kokku 12 inimest. Seekord osalesid ühistegevuses põhiliselt nooremapoolsed abrukalased, aga nendega õlg-õla kõrval töötasid ka Abruka prouad ja noored õppurid, kes saarel kodus käimas. Eriti meeldiva üllatuse osaliseks sai talguliste seltskond pärast tunniajast töötegemist, kui vana Vesiaia sadama poolt tulnud neljaliikmeline reisiseltskond ligi astus ja abi pakkus. Mitte niisama suusoojaks, vaid tõsimeeli, nii et töö tulemust ka õige pea märgata võis.

Lähemal uudistamisel selgus, et tegu on sõpruskonnaga, kes kasutasid ilusat ilma ja tulid Abrukale, et oma hiljuti soetatud kinnisvara üle vaadata. Sellised noored inimesed, kes kohe oma abikäe ulatavad ja ühtegi tööd, ka koristus- ja heakorratööd ära ei põlga, on Abrukale alati oodatud, nii suvitama kui päriseks, olgu tulijad lähedalt või kaugelt. Kokkuvõttes läks päev igati asja ette. Sai tööd tehtud, kohvi joodud ja kooki söödud ning kodusaar on jälle kasitum ja kaunim.

Aga läheme etteruttavalt ka suvesse, täpsemalt Abruka suvesse. Tark vanarahvas teab rääkida, et kui volbripäeval on ilm soe, tulevat suvi jahe, kui aga volbripäeval päevasooja napib, on sooja suve oodata. Mul on rõõm kõigile asjaosalistele ja huvilistele teatada, et juba traditsiooniks saanud suvised Abruka-etendused meie oma kirjamehe Jüri Tuuliku loomingu ainetel toimuvad ka sellel aastal. Algust tehakse juunikuu viimasel laupäeval. Juuli esimene laupäev jääb olude sunnil vahele, aga see-eest kõik teised laupäevad lähevad täistuuridel ja nii juulikuu lõpuni välja.

Nagu tavaliselt – nii võib ju kuuendal järjestikusel aastal ometi öelda – on hinna sees laevasõit Abrukasse ja tagasi, matk saarel Abruka oma tüdrukute juhtimisel, kosutav kõhutäis Vahtra talus ja otse loomulikult etendus oma kordumatus headuses, kõik see ühel kaunimal saarel siinpool ekvaatorit – Abrukal. Üksikasjalik teave on saadaval Saaremaa Rahvateatri kodulehel www.rteater.ee või telefonil 56 688 499, kus teile annab ammendavat informatsiooni Tiina Luks. Kui huvi tekkinud, siis teadmiseks veel niipalju, et nagu eelmistelgi aastatel, pole laevad ega paadid kummist.

Sellised lood ja laulud siis sedakorda siit Abruka saarelt.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 16 korda, sh täna 1)