Ühiskaubandusele pühendatud elu

Ühiskaubandusele pühendatud elu

 

Nii palju ümaraid numbreid, nii palju tähtsaid päevi: 105 aastat ühistegevust Eestis, 90 aastat Eesti Tarbijate Ühistu Keskühistut. Ei teagi kohe, mille puhul õnnitleda… Aga õnne sobib Peeter Kilumetsale soovida küll. Lausa süle ja seljaga. 50 aastat olla kõige selle keskel.

Inimene olevat õnnelik siis, kui ta hommikul ärgates tahab tööle minna ja päeva lõpul on õnnelik, et töölt koju saab…
Eks ta nii ole. Inimene ju veedab väga palju aega töökohal. Töö on üks ja kodu on teine oluline asi inimese elus. Tuleb tunnistada, et olen tõesti 50 aastat ühistegevuses olnud. 8. mail saab 50 aastat Saaremaa Tarbijate Ühistus täis.

Mis te siis nüüd nii südamest ohkate selle pärast?
Vahel mõtlen, et ju vist olen kauaks jäänud…

Tagasihoidlikkus kaunistab inimest. Aga kui ei oleks olnud Peeter Kilumetsa, siis meil poleks ka põhjust 2007. aasta kevadel enam Saaremaa Tarbijate Ühistust rääkida.
Miks nii? Tulin ühiskaubandusse 1957. aastal, tolleaegse nimetusega Saaremaa Tarvitajate Kooperatiivide Maakondlik Liit. Tegemist oli väga pikaajaliste ühiskaubanduse traditsioonidega ettevõttega. Olen püüdnud kõiki neid meie eelkäijate loodud väärtusi elus hoida ja säilitada.
Mul on olnud õnn 50 aasta jooksul selles süsteemis töötada ja õppida. Tulin STÜ-sse algul kaupmehe õpilaseks, sellele järgnes ETKVL-i Kooperatiivkaubanduse Kool ja Tallinna Riiklik ja Kooperatiivkaubanduse Tehnikum ning Tallinna Polütehniline Instituut. Töötasin müüjana, kaupluse juhatajana, direktorina ja nüüd juba üle 20 aasta Saaremaa Tarbijate Ühistu juhatuse esimehena.

Üks põhjus, miks te olete nii kaua STÜ süsteemis vastu pidanud on äkki ka selles, et alustasite poesellist ja tõusite siis aste-astmelt ülespoole. Tänapäeval marsivad paljud ju kohe juhataja/direktori kabinetti sisse, omamata kahvatut aimugi, mida tähendab töö korruseid allpool.
Tähtis on muidugi tunda iga töölõiku. Alates müüja õpilasest. Hiljem on kergem – keegi sind enam alt vedada ei saa. Alati on lihtsam olla leti taga. Mulle meeldis see aeg, 1957, kui tuli veel poodi tõsine talumees, tuli hobusega… Temaga sai rääkida maast ja ilmast. Ise sain ka niimoodi targemaks.

Tarbijate ühistutele saabus kõige raskem aeg siis, kui Eestit tabas ootamatu iseseisvus ja sellega koos demokraatia, aga ka kõikelubatavus ning kõlvatu konkurents. Mida see tegelikult tähendas? Kas STÜ eest tuli palju võidelda?
See on päris pikk lugu. Aga nüüd on see möödas. Mõrusid pille tuli alla neelata küll. Kui ümberringi karjusid kõik “erakaubandus!”, siis oli kurb vaadata, et nii kohalikud võimud kui ka vabariigi valitsus ei tahtnud aru saada, et meie oleme olnud kogu aeg e r aõiguslik organisatsioon. Kahjuks ei ole see veel paljudele selge siiani. Kõige kurvem oli see, kui taheti tulla meie vara kallale. Taheti seda ära võtta ehk siis n-ö natsionaliseerida, aru saamata, et tegemist on ühistegeliku eraomandiga. Kuigi meie riik oli just nõukogude võimu poolt läbiviidud natsionaliseerimise ebaseaduslikuks kuulutanud. Võideldud sai küll. Selleks osutas abi ülemaailmne ühistegevuse katusorganisatsioon ICA, kes selgitas uue vabariigi juhtidele ühistegevuse põhimõtteid. Kergelt ei tulnud midagi. Lõpuks siiski kaine mõistus võitis. Meie jõud on meie liikmeskond. Tänavu tähistame ühiskaubanduse 102. aastapäeva Saaremaal. Meil on olnud kaotusi, kuid oleme neist üle saanud. Eelmise vabariigi ajal ostetud ja meie poolt pikki aastaid hooldatud, renoveeritud ja suures mahus ümberehitatud kinnisvara läks omandireformi käigus paljuski tagasi endistele omanikele.

Halb pidavat ununema ja meelde jääb hea. Kas on olnud selle poole sajandi kestel ka loobumise mõtteid?
Seni kuni tervist on, tuleb tööd teha ja ka võidelda. Omad jäljed on see muidugi jätnud. Aga ma tegin ju nooruses kõvasti sporti, see on palju aidanud. Ega toona noortel palju muud peale spordi teha polnudki. Kui tahan tööd unustada, lähen kalale, mängin võrkpalli, teen aiatööd… Loodusest saab alati midagi tagasi. Nõukogude perioodil pidi ju keegi alati süüdi olema. Kaubandus oli üks peksupoisse. Meil oli kõik defitsiit, mida jaotati näpuotsast, ja seda ei jagunud kõigile. Aga süüdlane leiti alati – see oli kaubandus!

Mis selle 50 aastaga muutunud on?
Käsumajandusest on saanud turumajandus ja defitsiidist kaubaküllus. Nüüd on kauplusest kõike saada, kuid poode on maal jäänud palju vähemaks. Maal ei ole enam tööd, seega jääb seal ka töövõimelisi inimesi kogu aeg vähemaks ning ei ole enam ostjaid. Kui ei ole ostjaid, ei saa ka olla kauplusi. Paljud inimesed käivad tööl linnas ja teevad oma ostud samuti linnast. Suur osa kaubandusest koondub rahvusvaheliste kettide kätte, kes ei ole sugugi huvitatud Eestis toodetud kaupade müügist. Nende eesmärk on teenida kasumit oma omanikele, tarbijate ühistu tulu teenimise eesmärgiks on tagada ühistu jätkusuutlik areng ja luua paremaid tingimusi meie klientidele.

Oma rõõme ja muresid te väga välja ei näita. Järgmine hetk tõsiselt rahul olla on siis Saaremaa kaubamaja uuestisünd?
Jah, nüüd on ta teoks saamas. Esimestest plaanidest kaubamaja ümber ehitada on kulunud ligi 12 aastat! Oleme palju aega kaotanud. Kõik on läinud kallimaks. Tehtud on mitmeid erinevaid projekte. Arhitektid tegid juba toona selgeks, et ega sellest vanast majast, kus korrused asusid mitmel erineval tasapinnal, kaasaegset kaubanduskeskust ei saa. Muud ei jäänud üle, kui vana maja lammutada. Muinsuskaitse nõudel tuli osa hoonest säilitada. Samuti kaasnes muinsuskaitse nõudel veel ka Kitsa tänava “kitsaks” ehitamine, mistõttu tuli muuta hoone projekti, ringi tõsta kommunikatsioonid ja taastada tänav. See kõik tõi kaasa täiendavaid kulutusi.

Aga suhtumine tarbijate ühistusse on ikka kuidagi kehvem kui rea-eraettevõtjasse?
Kahjuks levib veel praegugi paljude inimeste hulgas arusaam, et tarbijate ühistute näol on tegemist riiklike ettevõtetega, kes saavad raha ei tea kust. Aga me ei saa toetust mitte kusagilt. Ei saanud me seda ei tsaariajal, ei Vene ajal ega ka Eesti vabariigis. Me ei saa ka Euroopa Liidust mitte ühtegi senti! Oleme püüdnud teha oma tööd hästi ja pakkuda nii kvaliteetset teenust kui võimalik.

Kas siin majas (STÜ praegune kontor Tehnika tänaval – toim) tuleb ka suurem tordisöömine, ümaraid numbreid ju nii palju?
No ma ei tea, mida te selle all mõtlete? Suuri numbreid on ju küll, see 50 kaob kuidagi… Halb on rääkida iseendast. Ma räägiks parem teistest. Ka kalavetel käikudest. Leidsin isegi ühe diplomi, mille ma olen saanud rajooni veespordi päeval kalapüügivõistlustel, 6,9 kilone haug jäi otsa.

Te olete olnud kõva võrkpallimängija ja seal on ka nii, et plats on mehi täs, aga ü k s neist näitab mingit kombinatsiooni, ütleb midagi ja siis
t e i s e d teevad.

Noojah! Võrkpall on meeskonnamäng. Üks ei tee väljakul midagi ära – nii ka kollektiivis. Juht ei tee üksi midagi ära, peab olema meeskond ja hea koostöö.

Mida teile soovida? Tervist?
Seda läheb ikka vaja. Aga üksi ei tee ju midagi. Hea on siis, kui sul on head ja tugevad ning targad kolleegid kõrval.

Peeter Kilumetsaga ajas juttu Tõnis Kipper

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 77 korda, sh täna 1)