Sissejuhatus jalgrattal kojutulekule (2)

Sissejuhatus jalgrattal kojutulekule

 

Esimene jutt, kus küll midagi ei juhtu ja ei saagi juhtuda, sest ma pole veel koju tulema hakanud. Aga ega see takista heietamast.

Aatomi- ja raketisajand on selja taga. Iirlastele näidatakse juba televiisorist, et interneti püsiühendus on üks vägev värk ning elu Iirimaal näiks kui üha helgemaks minevat.

Aga see on petlik mulje. Televisioon ei kajasta päris elu karmi reaalsust, mis ütleb igalt poolt vastu vaadates, et maailm on lõpu eel. Seda, et poes ei müüda enam Eesti seljankat ega Vanilla Ninja jäätist, või et kõige lahedamas kõrtsis pole võimalik enam Stellat juua. Seda enam, et uus poolatarist baaridaam ei tea üldse, mis asi Stella on või et seda seal kunagi reljeefsetest klaasidest pakuti.

Aeg on õige ja nõnda ma siis lahkusingi tehasest nagu kunagi presidendi lossist – käisin peldikus ja ütlesin lahkudes turvamehele selges eesti keeles: “Head aega.” Vahe oli ainult selles, et turvamees ei hakanud loengut pidama, kui oluline institutsioon tehas on ning et ma järgmine kord ennast viisakalt riidesse paneks.

Miks ma siin praegu heietan, on see, et kui ajalehe rahvas kuulis, et kadunud poeg hakkab Iirimaalt jalgrattal koju väntama, arvasid nad sellest ühe huvitava reisikirja saavat.

Jah, ma tulen jalgrattaga, aga see pole vist mingi eriline saavutus. Ma olen rääkinud tüübiga, kes jooksis Eestist Kanaarideni ja vahepeal põikas nalja pärast Mont Blanci tipust kah läbi. Samas väntavad eestlased kuskil Nepaali mägedes või Tiibetis ning teevad kokku umbes 4000 kilomeetrit seal mägedes.

Ja teiseks ma tõesti loodan, et sellest tuleb hullult igav reis. Ajalehe rahvas krimpsutab nüüd nina, sest nemad loodavad lugejatele pakkuda meeliülendavaid elamusi ja kurioosseid seiklusi. Midagi sellist, mida ma eile öösel unes nägin, kus mul ühe metsapeatuse ajal üks roosa jänes põõsast ligi hiilis ja otsustas kõigepealt jalgrattal kummid läbi närida ja siis mind läbi närida.

Igatahes on selge see, et ma hakkan koju tulema. Täna on laupäev, kusjuures. Eks vaatab, kuidas vihma ja tahtmisega on. Reaalsuse karm paratamatus on aga see, et kui sa praegu seda asja loed, siis ma olen juba teel. Aga sellest pead sa natuke hiljem lugema. Või noh, ei pea ju, aga kui muud teha pole, siis võid.

Selles mõttes ma valmistaksin ühele iiri jalgpallikommentaatorile hullu pettumuse. Tema lemmikväljend on “üritamise ausus” – “honesty of effort” –, mis tähendab seda, et kui sa ausalt üritad, siis sa oled tubli isegi siis, kui sa kaotad. Aga kui sa ei ürita ja ikkagi läbi hullu joppamise võidad, siis pole see võit märkimist väärt.

Mina ei ürita ausalt. Ei pinguta ega viitsi ülearu nahast välja pugeda selle reisi nimel. Mõnikord ma ehmatan ära, kui Euroopa kaarti vaatan. Kaart ise pole hirmus, aga kaugused mõnikord on. Hullult pikk tee ja kohutavalt palju väntamist ning higi näib sealt vastu peegelduvat. Aga siis ma pühin higi kaar-dilt ära ja võtan ette väiksema kaardi. Mul on üks kaart, millel Euroopa näib Eestistki väiksem. Mahub peaaegu peopessa ära. Ühe hüppega tuleks koju. Käkitegu.

Tegelikult on minu reisi pikkus kuskil 3000 kilomeetri ümber. “Kuskil” sellepärast, et ega ma päris täpselt ei tea, kust läbi ma liigun. Selles mõttes mul väga konkreetne plaan puudub. Plaan on üldiselt selline, et ma tahan lõpuks koju jõuda.

Samal põhjusel ei ole ma ka eriliselt ette valmistunud. Seda pole võimalik teha, kui ei tea, kuhu ja mismoodi, eksole. No ma ostsin endale asju, mida arvasin vaja minevat ja selles mõttes võiksin ma vabalt praegu mitu päeva ja ööd tsivilisatsiooni kohtamata ratta seljas või kõrval muretult veeta.

Minu ainus reisikaaslane, kes midagi ka teeb, on jalgratas. Ratas on mul vägev ja siiani väga tubli olnud. Tema nimi on Paddy. Padraig O’Toole. Ma pean Paddyt mõnes mõttes orvuks, sest ma ei tea, kes on ta vanemad ning tunnen ennast ühe hea onuna, kes vaese väiksekese lastekodust üles korjas. Eelkõige vist sellepärast, et ta oli kõige odavam jalgratas, mis ostmist ootas. Igatahes praegu näib ta ühes tükis olevat, ehkki esiratas kergelt kaheksa poole kipub ja käiguvahetus mõnes asendis pipardab.

Mina seevastu olen kõvasti energiat kogunud, mis siiski ei väljendu vihaste lihaste näol, vaid pigem lõdeva pekina maos ja näos. Vähemalt on kuskilt võtta, kui nälg kätte tuleb. Eks ma järgmises jutus siis hädaldan, et keegi on öösel haukamas käinud, hambajäljed on pekis ning endal on mokad rasvased.

Viimase tehasepäeva õhtul käisin kahe töökaaslasega, kellest ühte nägin elus esimest korda, tehase kõrval murul õlut joomas. “See on hullumeelne,” ütles üks neist mu kojumineku kohta. Ja tegelikult väljendas ta päris mitme inimese sarnast mõtet. Ise läks järgmisel päeval jälle tehasesse, mis tegi talle umbes seitsmenda või kaheksanda 12-tunnise liinipäeva järjest.
“Kumb see meist hull siin on,” küsisin ma temalt. Mina võtan ratta ja puhkan. Sõidan ringi, naudin vaba olemist, loodust, suve… ja tema veedab terve suve tehases, liinil kümnetunniseid päevi tehes ja kaste tõstes.

Täna on ka väga tore päev ja tundub, et ma hakkan nüüd asju pakkima. Ma ikkagi stardin täna. Ilm on ilus ja homseks lubas vihma. Siis ei viitsi ju ometi sõitma hakata ja nii võib tekkida ohtlik olukord, kus ma lähen esmaspäeval äkki tehasesse hoopis.

Ja see oleks juba tõeliselt kohutav.

____________________________________

Viimased teated Sergost 08.05.2007 kell 14:22

Olen Iirimaal New Rossi linnas. Kolme päevaga olen läbinud 200 km. Ilm on kehva, kogu aeg sajab. Mägedes on nii kõva tuul, et peab allamäge ka väntama, kui tahad edasi liikuda. Telgi põhjas on auk. Eile nägin nelja surnud siili. Iirimaal on muidu ikka igav, aga teel olla on tore. Sõites mõõdan niisama maad ja vahin lehmi, kes mind tee ääres jõllitavad. Kogu see riik on nagu üks suur karjamaa, lehmad ja sõnnikuhais igal pool. Laupäeval loodan hakata Prantsusmaa poole liikuma, varem ei lähe laeva. Seniks lebotan hostelis ja vahin kaminat.

Pilte Sergo tulekust vaata www.omasaar.ee/galerii

Sergo Selder

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 39 korda, sh täna 1)