Toorus, vägivald ja väärus

Toorus, vägivald ja väärus

 

Tänavune kevad Eestimaal on igas tähenduses olnud tormine. Eesti kodanikkond on jagunenud mitmeks-setmeks vastandlikuks rühmitiseks, mida ei jäeta räigel viisil ning rohke sõimu saatel välja näitamata.

Viimse piirini pingul õhkkond päädis Tallinnas ja vähemal määral mujalgi lõhkumise ja rüüstamisega. Taaskord leidis kinnitust tõsiasi, et mõistuse pimedus on silmapimedusest hullem.

Igal siinilmas üksjagu elanud inimesel on mälulaekas hulganisti tallel igasuguseid elamusi-kogemusi. Ning mingi ootamatu juhtumi ajel ilmub nii mõnigi seik, mis ammuilma pidanuks olema unustusse vajunud, taas selgepiirilisena mäluekraanile.

Üheks paigaks, kus iga sorti elamusi korjus, oli sundteenistus Vene armees. Tallinnast Leningradi sõites peeti kutsealuseid, tulevasi kodumaa kaitsjaid, veel inimesteks või nii. Või juhtus see kogemata, et suurlinna viidi reisivagunites. Ent Leningradist alates tuli kutsealustel sõita tohutu pikas loomavagunitest koosnevas rongis. Mingil põhjusel peatus rong ühes vahejaamas. Ning seal juhtus midagi niisugust, mida ealeski poleks osanud arvata.

Vaevalt oli rong peatunud, kui keelust hoolimata kargas vagunitest hulgaviisi välja noori mehi, kõik kas purjus või poolpurjus, igaühel peas ainult soov – saaks kuskilt midagi krabada! Lõhkuda, purustada!

Raudteejaama ukse kõrval oli kiosk. Kauba valik seal just suur ei olnud, aga suitsu ja viina oli igal juhul. Ummisjalu tormas mitukümmend vastset nekrutit kioski poole. Nagu oleks neil ennemalt omavahel kokku räägitud, lükati kiosk mõne sekundiga uppi. Kostis killuneva klaasi klirinat, kioskööri hädakisa ja ropp-rõvedaid sajatusi. Üleüldises mäsus krabati, mis aga pihku juhtub.

On jäänud meelde, kuis üks meie vaguni mitte väga purjus nooruk jooksis kõigest väest, peos viinapudel. Jooksis sellepärast, et kapten, tulevase sõduri komandör, ajas teda taga. Nekrut, nähes, et pääsu pole, pudel võidakse tema käest ära võtta, tegi kogu jõudu kokku võttes mitu hiigelpikka hüppesammu ning jõudis vaguni ukse juurde. Ülima osavusega lõi ta pudelikaela vastu vaguni lattrauast astmelauda ära, kummutas kaelata pudeli suule ning kallas viina kulinal kõrisse. Just nimelt k a l l a s, mitte ei joonud. Kapten, jõudnud nekruti juurde, võttis tilgatumaks joodud katkise pudeli ära ja sajatas sellega nooruki näo ees vehkides: „Vot nahaal, vot kaabakas!” Teinuks selle teo joomahull eestlane, oleks võidud käratada: „Vot lurjus, vot fašist!”

See ammune, 1954. aasta oktoobris toimunud juhtum armeeteenistusse minekul tuli lausa üksikasjadeni meelde, kui igat masti kaltsvatakate hordid aprilli lõpupäevadel Tallinnas kollektiivse rüüsteretke korraldasid, märatsedes ja röökides: „Rossija, kõik on meie!”

On ilmselge, et mitte ü k s k i neist märatsejaist ei ole mitte kunagi mitte ühtegi akent klaasinud, mitte ainsatki kivi tänavasillutisse paigaldanud, ei ühtegi ust ette pannud. Kas nad üleüldse oskavad ja tahavad tööd teha? Aga vaat lõhkuma ollakse tublid! Ega ilmaaegu öelda, et lõhkumine pole ehitamine.

Tol 1954. aasta sügisel sai mulle esmakordselt ja korrapealt selgeks, kui halastamatu võib vene inimene olla oma rahvuskaaslase vastu. Seni olin olnud teadmisel, et vene soldatid käituvad üksnes Eestimaal jõhkra hoolimatusega. Ikkagi võõras maa ja võõras rahvas, kellest pole tarvis hoolida. Et samamoodi võidakse käituda Venemaal ja teise vene inimese vastu – seda ei osanud arvata.

Too raudteejaamas toimunu oli aga veel üsnagi süütu tegu võrreldes sellega, mida hiljem sai väeteenistuses näha ja kogeda. Näiteks juhtum, kui sadakond soldatit, enamikus vene rahvusest noormehed sõna otseses tähenduses ründasid vene küla ja tapeti ära kaks ilmsüütut inimest. Vene inimest!

Või juhtum, kui mitukümmend purupurjus soldatit, ise maast ja ilmast mõhkugi teadmata, tahtsid Gorki, tänase Nižni Novgorodi pihta 100-millimeetrise kaliibriga õhutõrjekahurist tule avada. Ning äärepealt oleks see võinud ka juhtuda. Sestap olid ohvitserid, igaühel laetud püstol peos, lausa hulluks minemas. Imestan tagantjärele veel nüüdki, et nad ühtegi hullunud ja märatsevat soldatit tookord maha ei lasknud.

Viimase aja vapustavad sündmused Eestimaal on igaühele andnud rohkesti mõtlemisainet. Tasuks tõsisemalt mõelda kas või selle üle, kuivõrd habras on meie riigi iseseisvus, et oskaksime Eesti kui riigi püsimajäämist ähvardavaid ohtusid selgemini tajuda. Liigseid sõnu kasutamata olgu igaühel kõrgendatud ohutaju ja meel ergas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 36 korda, sh täna 1)