Tsiviliseerituse paradoksidest kaasajal

Tsiviliseerituse paradoksidest kaasajal

 

Väidetavalt on olemas mitte just eriti pikk nimekiri pärast külma sõja lõppu kirjutatud raamatutest, mis püüavad selgitada, mis ootab meid ees tulevikumaailmas.

Kõige sagedamini mainitakse selles nimekirjas kolme raamatut: Francis Fukuyama „Ajaloo lõpp”, Samuel Huntingtoni „Tsivilisatsioonide kokkupõrge” ja Lee Harrise teost „Tsivilisatsioon ja tema vaenlased”. Viimase aja rahutud sündmused tavaliselt rahulikul ja vaiksel Eestimaal meenutasid seda viimast.

Harris alustab meie veenmisega, et peaksime täielikult ümber mõtestama „sõja” ja „vaenlase” mõisted. Jätaksime esimese tähelepanuta ja keskenduksime hetkel palju aktuaalsemale, „vaenlase” mõistele, sest Tallinna tänavatel vandaalitsenud inimese jaoks olime me ju tema vaenlased.

Harris on seisukohal, et tänapäeva ühiskonnas kasutusel olev „vaenlase” määratlus pole kooskõlas faktidega. Vastavalt sellele määratlusele (tuleneb saksa teoreetiku Clausewitzi pärandist) on vaenlane potentsiaalne sõber, kellega meil on tekkinud lahendamist vajav arusaamatus. Ta kirjutab: „Vaenlane, see on keegi, kes on valmis selle nimel surema, et meid hävitada… Vaenlane vihkab meid mitte meie puuduste ega ka mitte meie vooruste pärast. Ta lihtsalt näeb maailma teistmoodi kui meie, ja selles maailmas, mida tema näeb, oleme meie tema vaenlased.”

Liberalismist on see arusaam kaugel. Lihtsalt tuleb aru saada, et vaenlase silmis (olgu selleks tänaval vandaalitsev inimene, marurahvuslane vmt) ei ole me tema vaenlased mitte seepärast, et me midagi tegime või tegemata jätsime, vaid me oleme vaenlased lihtsalt selle stsenaariumi järgi, mida Lee Harris nimetab „fanaatiliseks ideoloogiaks”.

Kuid keskne mõiste, mida Harrise arvates on vaja ümber mõtestada, on „tsivilisatsioon”. Harris on seisukohal, et see sõna ei oma mitmuse vormi – tee tsivilisatsioonini on üks ja erinevad kultuurid on sel teel teinud erinevaid edusamme. Kuid mis ikkagi on tsivilisatsioon? Lugejat üllatades laenab Harris tsivilisatsiooni määratluse prantsuse XIX sajandi teoreetikult Arhur de Gobineau’lt. „Stabiilsusele ja üksteist hävitamata kokkupuutuvate huvide koostööle tuleb veel lisada kolmas ja neljas tsivilisatsiooni tunnus – seltsivus (st kannatlikkus, sallivus) ja vägivalla vihkamine; teiste sõnadega, nõudmine, et enesekaitseks kasutataks vaid pead, mitte aga rusikaid.”

Üllatus on selles, et Gobineau on teoreetilise rassismi – natsismi vaimse eelkäija – rajaja. Sellest hoolimata on tema tsivilisatsiooni määratlus küllaltki ajakohane. Faktist, et teiste rasside esindajad pole saavutanud Lääne kultuurile omast sallivuse taset, teeb Gobineau järelduse – teised rassid pole tsivilisatsiooniks geneetiliselt võimelised.

Järeldus on loomulikult naeruväärne, kuid Harrise jaoks on siin palju tähtsam määratlus ise, mille järgi on USA Georgia osariigi väikelinnake (kus Harris ise alaliselt elab) palju tsiviliseeritum kui näiteks taassünniajastu Firenze – kõne all pole ju võimelisus tekitada suuri kunstnikke, vaid vastastikune sallivus.

Lääne tsivilisatsiooni kõige suuremaks saavutuseks on Lee Harrise arvates mõiste „südametunnistus”, mis tekkis tänu reformatsioonile. Südametunnistus – see on kannatlikkuse ja korralikkuse ülim mõõt; see on häbi vorm, mida inimene tunneb iseenda, mitte aga jumala või ühiskonna ees.

Kuid mis vastandub tsivilisatsioonile? Kannatlikkuse ja sallivuse vastandiks on halastamatus. Just see omadus on omane kõigile fanaatilistele ideoloogiatele, alates barbaritest, lõpetades terroristide, tänavatel vandaalitsejate ja marurahvuslastega.

Siit tuleneb ka tänapäeva peamine paradoks – et ellu jääda, pole tsivilisatsioonil teist teed kui halastamatusele vastata halastamatusega. Tsivilisatsiooni enda jaoks on aga taoline järeldus kurb – kui kodumaa kasvatab minust sellise ennastohverdava (loe: halastamatu) kaitsja, siis tsiviliseeritud inimese jaoks muutub ta kiiresti kodumaaks, mida kaitsta tahaks üha vähem.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 25 korda, sh täna 1)