Anne Türn – keraamika sees kasvanud

Anne Türn – keraamika sees kasvanud

 

Näitusel osalesid nii ametikooli kunstilise kujundamise eriala õpilased kui ka keraamikaõppele alusepanija Marget Tafeli praegused õpilased Muhust. Näitus oli igati vaatamisväärne. Marget Tafel peab üldse Kuressaaret ainulaadseks linnaks teiste omataoliste seas, kus on üles näidatud tõelist huvi keraamikakunsti vastu.

Eks seda näita seegi, et huviringe on tekkinud nii Kuressaare Noorte Huvikeskuse kui ka Saaremaa Kunstistuudio juurde. Savipätsimisealast seltsitegevust on arendanud ka täiskasvanud saarlased. Seega on ühe tunnustatud ja omanäolise keraamiku, Anne Türni, kutsumine Kuressaarde igati õigustatud.

Kas võib öelda, et olete nii-öelda keraamika sees kasvanud?
Anne Türn: Ema (Elvi Türn) töötas mul Tallinna Ehituskeraamika Tehases peatehnoloogina ja tänu sellele oli mul lapsest peale mõnus võimalus savi mätsida ning valmis asjad põletada ja glasuurida. Tänu emale sai mulle ka varakult selgeks, et keraamikategemine ei ole ainult Suur Kunst, vaid ka suur katsetamine. Et jõuda millegi sulle ainuomaseni, tuleb palju katsetada. Tundma õppida savide ja glasuuride iseloomu, põletusrežiime, ise glasuure ja masse kokku segada.

Kas tolleaegsesse ERKI-sse sissesaamine oli kerge?
ERKI-sse sain teisel katsel, käisin ettevalmistuskursustel.

Teie lennus (1990.a) lõpetas viis keraamikut. See oli tõeliselt rahvusvaheline seltskond. Kõik on tänaseks edukad kunstnikud Eestis ja mujal. Mis selle kursusega seoses meenub?
Mina õppisin selle kursusega koos viimase aasta, olin vahepeal akadeemilisel puhkusel. Tore kursus oli. Üle N. Liidu tulid Eestisse õppima parimad, nii et tase oli kõrge.

Olete rohkem autoritehnika viljeleja. Kui tähtis on teile keraamika funktsionaalsus?
Funktsionaalsus? „Ostke Tallinna kaubamajast,” ütles sellise nõudmise peale kursusekaaslane Isupov.

On teil olnud eeskujusid oma laadi leidmisel?
Eeskujusid ei tea olevat. Muidu poleks ju oma laad. Iga kunstnik on ainulaadne. Mina ei lahterdaks.

Kust tuli tahtmine minna edasi õppima Saksamaale? Kas seal kogetu erines meie EKA õpetamislaadist?
Saksamaale sattusin üsna juhuslikult. Õppisin seal ühe aastaga rohkem kui viiega Tallinnas. Tudengisse suhtutakse seal kui isiksusse. Võrratud laborid ja piiramatud materjali- ja põletusvõimalused. Oleks väga rumal olnud need kasutamata jätta.

Olen kuulnud, et omate isiklikku põletusahju, kui tähtis see kunstnikule on?
Oma ahju ehitasin 1. kursusel. Pidev alandav põletusvõimaluse küsimine tüütas ära. Tänu oma ahjule olen saanud teha, mida ise tahan, juba ammust aega.

Millal tuli esimene tunnustus?
Esimene suur tunnustus tuli 1997. aastal Uus-Meremaal Fletcher Challenge Award’ilt, mis oli üks suuremaid rahvusvahelisi konkursse. Sain oma „Pikakarvaliste loomade” eest Merit Award’i (2. koht), mis oli 2000 osavõtja hulgas päris uhke tulemus.

Kas rändamine Alaskas, inkade maal, Uus-Meremaal jm on lapsepõlveunistuse täideviimine?
Reisinud olen tõesti üsna palju. Aga keraamika tegemiseks piisab ka lauanurgast või mõnusast kohast mererannas.

Mida te nendelt rändudelt enim otsite?
Ei teagi. Ära looda midagi, siis ei pettu. Võib-olla on ärakäimise võlu just koju tagasi tulemises.

Teil on olnud isiknäitusi Saksamaal, Austrias, Norras, mõned Tallinnas ja nüüd järsku Kuressaares?
Nii lihtsalt on juhtunud. Näituse olen teinud ka koos sõpradega Tartus.

On teil mälestusi seoses Saaremaaga?
Muhust on lapsepõlvemälestus, kui sugulaste juures kõva kala (kuivatatud lesta) sõime.

Anne Türni keraamikanäitus „Mustrid” Raegaleriis alates homsest.

Lii Pihl,
kunstikuraator

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 342 korda, sh täna 1)