Priiskamine peab lõppema

Priiskamine peab lõppema

 

Viimastel valimistel kulutasid parteid enesereklaamile ühtekokku ligi 200 miljonit krooni. Lõviosa sellest läks Reformierakonna ja Keskerakonna kampaaniatele. Raharaiskamine sellistes kogustes riivab elanikkonna õiglustunnet; me ei ela nii hästi, et suhtuda sellesse ükskõikselt.

Võitnud erakonnad on alustanud priiskamise õigustamiseks ja oma positsioonide tsementeerimiseks propagandaga, mis kinnitab, et hiigelkulud on hädavajalikud.

Tundub, et kaks suuremat erakonda parlamendis on nõuks võtnud teha Eestist Ameerika ja jätta võimu juurde vaid kaks erakonda. Keskerakonna peasekretär Kadri Must kinnitas Eesti Päevalehe veergudel, et valimiskampaaniad peavadki olema kallid, ja tõdes, et rahva rahaga laristamine on hind, mida tuleb maksta demokraatia eest. „Suurtest valimiskuludest heietamine on absoluutselt naeruväärne, kui arvestada, et kommertsreklaamijad kulutavad igal aastal kümme korda enam, samas kui erakonnad teevad seda vaid kord nelja aasta tagant,” leiab Must.

Arusaamatuks jääb, milline seos on kommertsreklaamidel ja parteide valimiskampaanial. Hakata end võrdlema Coca-Colaga on absurdne. Coca-Cola teeb reklaami iseenda ressurssidest ja kasumist. Kommertsreklaam baseerubki sellele, et kaubamärki tuleb pidevalt tutvustada, sest tuntum toode müüb paremini.

Erinevalt kommertsfirmadest poliitilistel erakondadel enese tutvustamiseks sellist vajadust pole, sest parteide juhtfiguurid on neli aastat pideva meediahuvi all ja seda kõike tasuta. Rahvas näeb täpselt, mida ja kuidas tehakse. Valimiskampaaniate mõte peaks olema võimalikult hästi tutvustada oma ideesid ja programmi. Paraku pole siiani näha olnud, et senised valitsejad sooviksid valimiste eel inimesi harida, küllap usutakse, et lolli rahvast on kergem valitseda.

Valimispropagandas kommertsreklaami võtete kasutamine on suunatud ükskõiksema ja rumalama valijaskonna mõjutamiseks. Poliitiliselt aktiivne inimene ei lase end valimisreklaamist suunata. Paraku on teadlikku valijat ehk parimal juhul 30 protsenti. Aga tulemuse otsustab enamus. Seda mõistes kasutatakse kampaaniates kommertsreklaamile omaseid võtteid – mida suuremalt ja rohkem aega oled ekraanil visuaalselt nähtav seda rohkem sind ostetakse. „Mina valiksin Keskerakonna, aga mulle meeldib Reformierakond,” rääkis üks minu tuttav sellest, kuidas tema esimeses klassis õppivad lapsed valimiste eel oma sümpaatiatest teada andsid. Kui ta lastelt eelistuse põhjuseid päris, teatasid nood: „Aga nad on ju kõige ilusamad.”

Must kirjutab, et Keskerakond oli sunnitud kulutama palju raha reklaamikampaaniaks, et võistelda Reformierakonnaga. Äkki järgmine kord panustab Keskerakond piisavalt ressursse, et ikkagi võit valimisrahaga koju osta. Kui suureks peavad valimisteks kulutatavad summad paisuma, et pill lõhki läheks?

Valimiskampaaniate kulusid tuleb tulevikus kärpida. Kõikidele täisnimekirjadega osalevatele parteidele võiks olla riigieelarvest kinnitatud sama summa. Ära tuleks keelata valimiskampaania toetamine nn sponsorite poolt. Maksumaksjad maksavad hiljem niikuinii need toetused kinni. Need, kes raha annetavad, soovivad reeglina ka raha tagasi saada. Nii nagu me Coca-Cola reklaami maksame kinni hiljem toodet ostes, tasume maksumaksjatena ka erakondade valimisreklaami eest.

Paraku ei saaks eelpoolmainitud piirangud seaduste vastuvõtmisel parlamendi suuremate erakondade heakskiitu, sest nad ei võta endale kahjulikke seadusi vastu. Eks me väärime oma valitsejaid. Ainuke lootus on, et eestlased ise targemaks saades karistavad valimistel sellist suhtumist. Tuleb kaasa aidata sellele, et kogu elanikkond oleks poliitiliselt pädevam.
Üks faktor, mis oluliselt kahandaks mõttetut raiskamist valimispropagandaks, oleks majanduskriis.

Eestlastel on viimase aja edulaines probleeme mõõdutundega ja äkki olekski maa peale tagasi tulekuks vaja majanduskriisi? Olukorras, kus inimestel läheb kehvasti, ei andestata kindlasti mõttetut laristamist.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 36 korda, sh täna 1)