Admiral Pitka – Isamaa eest

Admiral Pitka – Isamaa eest

 

Igal riigil on sümbolid. On lipp, on vapp, on president, on rahatähed ja mis kõik veel. Eesti on mereriik. Mis veel paremini sobiks sellesse loetellu kui riigi mereväe lipulaev. „Admiral Pitka” on seda seisust väärt. Nagu vapikirigi ütleb, on laev teenistuses isamaa eest.

Sõjalaeva pardale astudes tunned sõna otseses mõttes, kuidas aukartus su sees kasvab. Trapivaht tõstab tervituseks käe mütsiserva juurde. Ebatavaline. Kuid siin käib see suhtlemise juurde. Just nagu tavaelus ulatad kellelegi käe. „Ega me nüüd laevas üksteist kogu aeg sedapidi ka ei tervita,” ütleb laeva komandör leitnant Peep Laanisto (alumisel pildil). Mees, kes on lipulaevas olnud pealikuks alates 2006. a juunist.

Laevas on pidevaks saatjaks generaatorite surin, millega tasapisi harjub. 43-liikmeline meeskond seda enam vaevalt tähele paneb. Natuke nagu kõiguks ka, tundub just pardale saabunud maarotile. Sellega harjub samuti, kuigi aegade jooksul on ette tulnud, et värskelt laevale teenima tulnud noor-meremees esimese suurema kõikumise peale näost roheliseks läheb ja üle parda natuke olemist kergendab. „Ega elu selle pärast seisma jää, kui keegi roheliseks tõmbub,” muigab komandör, keda võib lugeda juba kogenud merekaruks. „Kui laevale tuleb uus meeskonnaliige, siis tehakse talle kohe korralik õppus, et ta laevaga tuttavaks saaks,” seletab Laanisto uute meeste kohanemiskorda. On hea, kui laevale tuleval ajateenijal on mingigi mereline taust. „Näiteks on varem isaga kalal käinud,” teeb komandör nalja. Tegelikult on ajateenijaid meeskonnas vähe. Enamik on ikkagi õppinud ja kogemustega mereväelased.

Meeskonna 43 liikmest, kelle hulgas ka kuus saarlast, on kaheksa ohvitserid. Kord näeb ette, et ohvitseridel, allohvitseridel ja madrustel on omaette puhkeruumid ehk siis messid. Komandöri sõnul ei ole madrustel ja ohvitseridel reeglina kombeks ühes messis viibida. Tahavad ju madrused ka vahelduseks omaette olla. Kuid kindlasti saab koos viibida vabal ajal, näiteks sadamas olles. „Tänapäeval enam nii karme reegleid ei ole, et ohvitserid ja madrused ei tohi väljaspool tööd suhelda. Pigem on asi selles, et madrused tahavad omaette olla ja ohvitserid omaette,” seletab komandör. Selge on ka see, et 24 tundi järjest ei suuda keegi kellegagi ninapidi koos olla. Vahel tuleb ette, et kitsas ja kohati rutiinne laevaelu mõjub ka meeskonnaliikmete vaimule ja olemisele. Komandöri sõnul keegi päris segaseks ei lähe, kuid märgatavaid meeleolumuutusi ikkagi esineb. „Siis tuleb teha näiteks mõni üritus, kus meeskond saab ennast vabamalt tunda,” toob Laanisto näite. Ka reede õhtul toimus laeva pardal ehtne grillipidu, kus isuäratavad lihalõhnad levisid üle terve sadama ja helikopteridekk oli meeste suminat täis.

Eesti mereväe lipulaeva ülesandeks on olla staabi- ja toetuslaev miinilaevadele, kes rahuajal tegelevad miinitõrje teostamisega, lisaks osalevad mitmesugustel õppustel ja missioonidel. „Admiral Pitkal” on õnnestunud täita ka NATO miinitõrjeeskaadri staabi- ja toetuslaeva ülesandeid. Rääkides „Pitka” suurusest või väiksusest tunnistab Laanisto, et ega naaberriikidegi lipulaevad eriti suuremad ole. „Loomulikult on suurte mereriikide lipulaevad näiteks lennukikandjad, kuid häbenema me ei pea,” kinnitab komandör. Häbenema oma riigi lipulaeva ei pidanud ka vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.

Tema oli esimene Eesti taasiseseisvumise järgne riigipea, kes sõitis riigivisiidile oma mereväe esinduslaeval. Soome nimelt. „Alguses oli see natuke teistmoodi. Tagantjärele mõeldes tundub see visiit aga igati loogiline,” meenutab Laanisto presidendi visiiti.

„Admiral Pitka” on suurema osa oma elust teeninud Taani mereväes. Eestile kinkis Taani riik ta alles 2001. aastal. Oma esimese teenistuse Gröönimaa ja Fääri saarte piirkonnas läbinud alus sobib ideaalselt ka siinsetesse tingimustesse. Vananemise märke nüüd juba 30-aastane laev suurt ei näita.

Seitsmetuhande ja kahesaja hobuse jõuga suudab „Admiral Pitka” arendada 18-sõlmelist kiirust, mis maismaal vastaks umbes 33-kilomeetrisele tunnikiirusele. Vajadust täiskiirust kasutada eriti ette ei tulevat. „Kuna me liigume koos miinijahtijatega ja nemad ka suuremat kiirust ei suuda arendada, siis pole vajadust täiskiirust kasutada,” selgitab komandör. „Aga kui kodupoole tulek on, siis vahel ikka tuleb täiskiirust ette.”

Komandörikajutis on seintel kingiks saadud erinevate laevade ja ürituste vapid ja meened. Mõned neist ei ole isegi veel seinale jõudnud ja ootavad oma aega riiuliserval. „Lipulaeva üks suuremaid ülesandeid ongi õppustel ja missioonidel osaledes esindada ja tutvustada Eesti riiki,” selgitab Laanisto. Lisaks riigile on laev võtnud endale austava kohustuse olla Rakvere linna sõpruslaev ja kanda uhkusega selle linna vappi. Samuti kogub meeskond annetusi Rakvere lastekodu tarbeks ja korraldab lastele mõeldud üritusi.

Laeva sügavustes võib leida igasugu huvitavaid ja sõjalaeval mitte just tavalisi ruume. Solaariumi näiteks. Komandör selgitab, et solaarium on veel pärand nendest aegadest, kui laev taanlastega polaarjoonetagustel radadel seilas. „Mina seda küll kunagi kasutanud ei ole,” naerab Laanisto. Väikese kontrolli käigus selgub, et keegi madrustest oli siiski möödunud aasta detsembris kunstpäikese vanne võtnud.

Teine huvitav ruum on operatsioonisaal, mis peab olema, kuna tegemist on ju staabilaevaga. „Eesti lipu all sõites siin kedagi opereeritud ei ole. Kulmud-kuklad vajavad vahel õmblemist,” selgitab komandör, lisades, et siiski avatakse selle ruumi uks vähemalt kord päevas. Koristamiseks.

Laeva kambüüsis on põrandal virnas keefiri- ja piimapakid. „Meie nädalane varu,” osutab Laanisto. Laevas on kolm kokka, kes komandöri sõnul on igati oma ülesannete kõrgusel. Enamjaolt kolm korda päevas vaaritavad kokad annavad meremeestele süüa kõike, alates praetud kartulist vorstiga kuni risotoni, selgub eelmise nädala menüüst. Kui kellelgi kõht pilli lööma hakkab, siis messi külmikus leiduvast võib selle vastu rohtu leida. Kui on, mida leida.

Sõjalaev pole lõbusõiduks. Ja kahur pole iluasi. „Admiral Pitka” relvastusse kuulub üks 76-mm kahur, kaks 12,7-mm Browning- tüüpi kuulipildujat ja käsitulirelvad. Kahuri laskekaugus on ca 14 kilomeetrit. „Paugu teeb kahur nii kõva, et kõrvatropid peavad ikka kõrvas olema,” kirjeldab komandör momendil sissepakitud relva. Kahuriga seoses on laeval ka üks traditsioon. Kui kahurimeeskonda määratud uued liikmed on sooritanud oma esimese lasu, saavad nad 76-mm kuuli hülsist tumedat õlut juua.

Kajutis istudes arendame teemat, et kui praegu ilmuks Saaremaa sadama lähistele Tagalahte üks vainlase laev, mis oleks vaja põrmustada, siis kui kaua võtaks aega, et komandöri käsust saaks tabamuse saanud võõrväe alus. „Kiiresti läheb. Ma arvan, et seda aega saaks mõõta minutites,” kirjeldab Laanisto võimalikku olukorda, kus käsuliin tegutsejatele mõtlemiseks aega ja põhjust ei jätaks. Samas lisab ta kohe, et lahingutegevus ei ole päris selline asi, et nüüd järsku ilmub vaenlane ja on vaja tuld anda. See pidavat natuke pikem protsess olema. Samuti ei tähenda läbimängitud situatsioon, et käsutäitjatel mõelda vaja ei ole. „Käsutäitmisel ja mõtlemisel on vahe,” kõlab selgitus.

Elu laevas käib oma aega. Vahikorrad, õppused, magamine, vaba aeg. Sadamas seistes ollakse vahis 24 tundi jutti. See ei tähenda nüüd seda, et madrus ööpäeva peab kusagil seisma, vaid vahikorra ülesandeid vahetatakse. Samuti saavad mehed vahetuste korras ka natuke silma looja lasta. Mere peal olles on vahis seismised neljatunnised. Sadamates minnakse vabal ajal maale ja elatakse oma elu. Vana kõnekäänd, et meremehel on pruut igas sadamas ootamas, ei vasta komandöri sõnul enam ammugi tõele. Vähemalt mitte kõigi puhul.

Huvitaval kombel võib laeva reelingute küljes märgata tuhatoose. Suitsetamisega on laevas nii, et komandöri sõnul võib seda teha, kuid õigel ajal ja õiges kohas. Suitsetamist päris ära keelata poleks ka mõtet. Pärast paari päeva oleks meeskonna meelsus null.

Alkoholiga on samad lood. Tarvitada võib õiges kohas, õigel ajal ja õigetes kogustes. Kuid reegel on see, et kui laev merel, siis mees kaine. Seega siis kehtib mere peal kuiv seadus. Olgu sul vaba aeg või mis iganes.
Nagu igas perekonnas tuleb ka siin ette eksimusi ja karistamisi. Sõjaväes on oma reeglistik, mis kehtib ka laeval. Laanisto sõnul on ette tulnud, et meeskonnaliige on mõne patu eest päevapealt teenistusest vabastatud.

Kõlab vile ja madrus langetab Tagalahte loojuvas päikeses sõjalaeva ahtrilipu ehk güüsi. Vilede ja lippudega on laevas üldse huvitavad lood. Vile kõlab alatihti. Tuleb näiteks komandör laeva, kõlab vile. Lahkub laevast, jälle vile. Samuti on komandöril asendusvimpel, mis tõmmatakse masti, kui pealik laevalt lahkub, ja langetatakse, kui ta jälle kord laeval tagasi on.

Komandöri sõnul peab ta seda laeva oma koduks. Loomulikult on tal kodu ka maa peal, kuid pea viis aastat ja 35 000 meremiili „Pitka” pardal veetnud mehe suust kõlab see suht loomulikult. Mereväes on 29-aastane leitnandi auastmes komandör läbinud kõik ametipostid alates madrusest. „Kui praegu antaks valida, kas jääda „Pitka” peale või minna tööle staapi, siis mina siit ei lahkuks,” arvab Laanisto ise. Küsimuse peale, kas lipulaeva komandör on ka uhke olla, jääb komandör hetkeks vaiki ja sõnab siis kraad vaiksemal, kuid kindlal toonil: „Jah, on küll uhke.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 205 korda, sh täna 1)