Kui hing on täis

Kui hing on täis

 

Me kõik teame, mis on viha! Kindlasti oleme seda kõik oma nahalgi tunda saanud, kas siis lihtsalt kellegi pahameelena või „vaenlase“ hirmutava raevuhoona. Samuti oleme kogenud tunnet, kuidas viha meis muudkui koguneb ja koguneb, kuna enamasti ei saa või ei oska me seda õige inimese peale välja elada – iial ju ei või teada, missugused repressioonid meid selle eest ootamas on.

Seetõttu saabki sageli hoopis kõrvaline isik meie vihalaadungi enda kaela. Näiteks riidleme tööpäeva lõppedes oma pesamunaga, kes tunnikontrolli eest viie asemel kolme sai, selle asemel, et õigustatult tõrelda oma äripartneriga.

Viha ei ole üdini halb tunne, vaid on täiesti normaalne, inimlik emotsioon. Vaid juhul, kui see väljub kontrolli alt ja muutub destruktiivseks, võib see tekitada palju probleeme nii tööl, kodus kui ka igapäevaselt, teiste inimestega suheldes.

Viha olemus

Viha on emotsionaalne seisund, mille intensiivsus võib vahelduda mõõdukast pahameelest tugeva raevuni. Nagu ka teiste emotsioonide (rõõm, kurbus, hirm, vastikus, üllatus, põlgus) puhul kaasnevad viha korral organismis füsioloogilised ja biokeemilised muutused – vihastades hakkab meie süda kiiremini lööma, vererõhk tõuseb, samuti tõuseb hormooni (adrenaliini ja noradrenaliini) tase meie kehas.

Viha põhjused võivad olla nii sisemised kui ka välised. Võidakse olla vihane konkreetse inimese (nt kolleegi või ülemuse) või mingisuguse sündmuse/juhtumi (liiklusummik või väljumata jäänud buss) peale, kuid viha põhjuseks võib olla ka isiklike (ka traumaatiliste sündmuste) probleemide pärast muretsemine.

Väikelaste puhul on vihastamine üsna tavaline, sest see on üks väheseid viise, kuidas oma tahtmist saada. Kui laps näeb iga päev peretülisid, siis võtab ta paratamatult sellise käitumisviisi omaks kui ühe sobilikuma. Suuremad tigedikud kasvavad kindlasti nendest lastest, kes ei saa piisavalt vanemate tähelepanu või keda vanemad pidevalt ja karmilt karistavad.

Viha väljendamine

Viha on loomulik ja adaptiivne vastus hädaohule, tekitades meis jõulisi, tihti agressiivseid tundeid ja käitumist, mis võimaldab võidelda, et rünnaku puhul enda eest seista – seega on viha/agressiivsus instinktiivne ja täiesti loomulik viis, et ohule vastu astuda. Isegi evolutsiooni seisukohalt oli see hädavajalik, võitlemaks toidu ja peavarju pärast.

Vihaga toimetulek

Vihaga toimetulemiseks on mitmeid teadlikke ja alateadlikke viise, kolm põhilisemat nendest on:

vihatunde väljendamine ennast kehtestaval (mitteagressiivsel) moel – et ennast kehtestada, tuleb esmalt endale selgeks teha oma vajadused ja see, kuidas neid vajadusi saavutada teistele liiga tegemata. Ennast kehtestada oskav inimene ei ole ründav ja ei esita nõudmisi, vaid oskab ka kõige keerukamates olukordades jääda lugupidavaks nii iseenda kui teiste vastu.

viha maha surumine – see tähendab olukorda, kus inimene jätab viha endasse, püüab lõpetada sellest mõtlemise ja suunab tähelepanu millelegi positiivsele. Eesmärgiks on pidurdada või vaigistada viha ning muuta see enamkonstruktiivseks käitumiseks. Siin varitseb aga oht! – kui viha mingilgi moel ei väljendata, võib see ühel hetkel pöörduda vihastaja enda vastu. Pidev sisemine viha meis võib aga endaga kaasa tuua kehalisi pingeid, kõrgenenud vererõhu või depressiooni jne. Väljendamata viha võib ühel hetkel viia patoloogiliste vihaväljendusteni, mille tulemusel käitume passiiv-agressiivselt (näit selja pööramine ja ruumist väljamarssimine midagi seletamata), või muuta meid küüniliseks ja vaenulikuks teiste suhtes. Need, kes teevad teisi pidevalt maha kõike kritiseerides ja küünilisi kommentaare pildudes, ei ole õppinud oma viha konstruktiivselt väljendama. Seega pole üllatav, et paljudel neist edukad suhted üldse puuduvad. Ei ole ju normaalne vihastada iga objekti või inimese peale, kes meid ärritab või tüütab. Õnneks saame toetuda tervele mõistusele, sotsiaal-setele normidele ja seadustele, et seada piirid, kui kaugele viha võib minna.

viha rahustamine – see ei tähenda mitte ainult oma välise käitumise, vaid ka sisemiste reaktsioonide kontrollimist: näiteks saab sügava sisse-väljahingamisega oma südame tööd aeglustada, mis omakorda võimaldab rahuneda ja lasta tunnetel settida.

Oskamaks teha vahet erinevate vihavormide vahel, et vältida suuremaid eksimusi, võiks meeles pidada alljärgnevat:

kontrollimatu viha korral on väga oluline endale tunnistada ja teadvustada, et oma käitumise kontrollimiseks ja abisaamiseks tuleks kindlasti pöörduda terapeudi poole. Kuna viha tekib spontaanselt, mis lülitab mõistuse välja, siis võib see panna meid tegema asju, mida hiljem kahetseme;

pettumusest tingitud viha korral on väga oluline, kui oskame end mõttes kiita/õnnitleda ka väikeste saavutuste eest ja märkame oma olemasolevaid tugevaid külgi. Olukord tuleneb sellest, et saavutusvajadus on kõrgem kui sooritusvõimekus (näiteks madaldab ebaõnnestuja teiste ettevõtmisi ega salli, kui teised temast paremad on). Kui endale ühel hetkel tunnistada, et kõike pole võimalik saavutada ja millestki tuleb loobuda, vallandub palju vaba energiat, mis võimaldab oma prioriteedid ümber seada;

kättemaksusoovist tingitud viha puhul on tark vältida olukordi, milles tahame valitseda teiste tunnete üle – kättemaks võib küll olla magus, kuid hoiatan: kättemaksuhimu röövib meie mõistuse! Kättemaks on planeeritud agressiooni vorm, mille eesmärk on juhtunu tagantjärgi muuta, ja seda sorti inimesed elavad liialt minevikus;

kompenseerimissoovist tuleneva viha korral on segaduste vältimiseks oluline oma alaväärsustunnet endale tunnistada ja püüda seda mitte peita „vinge“ ja üleoleva käitumise taha;

konstruktiiv-strateegiline viha vorm on pigem arendav kui lammutav. Seda vormi eelistavad inimesed on väga hea tunnetusega ja märkavad kohe, kui keegi nende „toolijalgu saagima” hakkab. Reeglina omavad nad ka toetavat võrgustikku, kes neile häda korral kaitset pakub.

Me ei pea ju looma endale vaenlasi selleks, et end tõestada!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 225 korda, sh täna 1)