Lapsed Ameerikas, ema Saaremaal (1)

Lapsed Ameerikas, ema Saaremaal

 

Tartu ülikoolis õppis Enda Pormann vene keelt ja kirjandust. Tegi teadust ja oli täiesti kindel, et pedagoogi temast ei saa. Sihikul oli aspirantuurikoht ja edasine teadustöö ülikooli juures.

Paraku tahtis elu teisiti ja Endast sai paarikümneks aastaks õpetaja, viimastel aastatel koolijuht. Peale selle on Enda Pormann ema Kadrile ja Kaarlile, kahele ettevõtlikule noorele inimesele, kes mõlemad elavad ja töötavad nüüd Ameerika Ühendriikides. Nende haridus- ja elutee sättimisel on kange saare naine pidanud mitmeid ohvreid tooma. Lõppkokkuvõttes on see tal õnnestunud, kuid nüüd on ema üksi oma kodukohas tagasi, lapsed aga kaugel võõral maal.

Raske, ent huvitav töö

“Selgus, et mulle väga meeldib õpetaja olla,” räägib Enda, kes 22 aastat õpetas Paide gümnaasiumis vene keelt ja kirjandust, oli klassijuhataja ja ametiühingutegelane ning maakonna vene keele õpetajate sektsiooni juhataja. “Keskkooliklassi tundi ettevalmistuseta minna ei ole võimalik. Konspektide tegemine ning vihikute parandamine võttis õhtusest ajast enamasti ära paar-kolm tundi. Kui aga oma lapsed väikesed ja majaehitamine pooleli, siis oli see muidugi üks raske periood,” meenutab Enda. „Samas väga huvitav aeg, sest noored inimesed on ju oma arengus väga põnevad ja ettearvamatud. Ja kui sa suudad neid pisut mõjutada ka, siis see teebki pedagoogi-töö köitvaks.”

Praegu, taas kodusaarel tagasi, tunnebki Enda sageli puudust oma Paide-aegsetest sõpradest-kolleegidest ja endistest õpilastest.

Oli tähtis tegelane

Kui Eesti riik tuli, vähenes koolides teatavasti vene keele tundide arv. Sellega koos ka õpetajate koormus ja töötasu. Enda tütar Kadri oli parajasti sisse saanud Eesti kõrgemasse ärikooli, kus õppemaks 500 dollarit semestris.

Kaarel lõpetas gümnaasiumi ja sihtis tehnikaülikooli. “Kahju küll, aga väikese palga tõttu ei saanud ma enam koolis töötada. Pidin midagi muud välja nuputama. Hakkasin Kadrile sponsorit otsima,” meenutab Enda. Nii jõudis ta oma otsingutega välja Paljassaarde, kus tol ajal tegutses Moskvale alluv ja puhtalt venekeelne RAS Ookean. Firma oli küll nõus Kadri õppemaksu tasuma, aga samas küsiti, kuidas sponsori otsija omalt poolt neile saaks kasulik olla.

Selgus, et Ookeanis oli hädasti tõlki vaja. Kogu paberimajandus – seadused ja käskkirjad – oli nüüd ju eesti keeles, millest sealsed töötajad aru ei saanud. Kuna Enda Pormann oli läbi teinud koolituse, mis andis talle õiguse venelastele eesti keelt õpetada, löödi käed. Hommikupoole töötas Enda ettevõttes tõlgina, teise poole päevast keeleõpetajana.

Kursus alustas suure hooga. Paraku õige pea paljude entusiasm vaibus ja alustanud kuuekümnest õppurist jäi järele paarkümmend. “Need paarkümmend, kes eksami sooritasid, olid tõesti head, st töökad ja järjepidevad, ” meenutab Enda. “Tundsin, et olin aidanud neil inimestel midagi väga tähtsat korda saata, st olin saanud oma uue tööga hakkama. Täiskasvanud inimeste õpetaja olla on midagi muud kui laste õpetamine. Mõtlesin, et võiksingi selle töö peale jääda. Aga ei läinud nii.”

RASi Ookean juhtkond saadeti laiali, uued ülemused aga ei pidanud üliõpilase sponsimist enam vajalikuks. Õppemaksu tähtaeg oli käes, kuid 500 dollarit polnud kusagilt võtta. See oli tõsine mure… Aga imesid juhtub. „Sponsorlepingule alla kirjutanud finantsdirektor tuli ja ulatas mulle viis 100- dollarilist rahatähte oma isiklikust rahakotist, öeldes: „Mine maksa oma lapse õppemaks ära. Minule ei ole vaja seda raha tagasi anda.” Nii sai seegi kord õppemaks tasutud, aga võlg jääb võlaks ning edaspidise suhtes tuli mul taas midagi uut välja mõelda.”

Tuhande võimaluse maal

Enda meremehest abikaasa oli laia ilma näinud mees ning ammu unistanud sellest, kuidas ta oma pere tuhande võimaluse maale ära viib. Seni oli Enda suutnud vastu punnida. Kuid nüüd tekkis mõte, et võiks ju tõesti proovida välismaal teenistust leida. Pormannid osalesid Ameerika Rohelise Kaardi loteriil ja ühel maikuu varahommikul tuli teade, et nad ongi võitnud. Hakaku aga kiiresti dokumente vormistama. Asjaajamine võttis tervelt aasta. Arstipabereid tuli korda ajada Helsingis, sest eesti arste ametnikud tol ajal ilmselt ei usaldanud. Seejärel teatati, et täpselt 23. mail 1994 peavad nad Eestist välja sõitma.

Roheline Kaart andis Ameerika Ühendriikides küll elamis- ja tööloa, aga kohta, kus elada, ei olnud. Tööd ka mitte. Pormannid said elamise ühes väliseestlaste peres, kus peremees oli voodihaige. Tema eest hoolitsemine saigi Enda põhitööks. Koduste toimetamiste kõrvalt tegi hakkaja naine läbi mitmesuguseid kursusi: õppis meditsiini, kuulas loenguid kinnisvarast ja uuris oma äriga alustamise võimalusi. Mehed said algul transporttöölise kohad ühes jäätisefirmas.

Lapsed on Ameerikas kohanenud

Kaarel läks Ameerikasse kinnisideega astuda sealsesse armeesse. Ta oli juba varem välja uurinud, et kui teeb armeega mõneaastase lepingu, siis maksab riik kinni tema kõrghariduse. Ameerikas ei võeta aga sõjaväkke mitte igaüht. Kõigepealt tahetakse teada, mis sul peas on, ja alles seejärel huvitab neid, kas su tervis ka korras on. Kaarel tegi läbi tõelise katsumuse.

Eksam kestis terve päeva ja hõlmas kogu gümnaasiumiharidust. Esimene kord kukkus Kaarel läbi, kuid alla ei andnud. Tõi koju maailmatu paksu armeesse astuja käsiraamatu ning asus seda läbi töötama. Seejärel tegi eksami uuesti ja nii edukalt, et eksamineerijatele tundus see ebatõenäoline. Ikkagi immigrant! Küllap arvati, et ta on kellegi teise enese eest eksamit tegema palganud. Ja Kaarlil tuli seesama eksam ka kolmandat korda läbi teha. Seekord jäädi tema tublit tulemust uskuma.

Esialgu teenis Kaarel Ameerika lõunaosariikides, hiljem Saksamaal. Kokku kaheksa aastat. Tema leping lõppes just enne Iraagi sõda. Jõuluks pääses poiss koju ja pärast uut aastat läksid tema armeekaaslased Iraaki sisse. Ja tõsi mis tõsi – Ameerika riik on tema õpingud kinni maksnud. Praeguseks on Kaarel kõrgkoolis jõudnud 3. kursusele, kuid enamiku tema ajast võtab ära töö Rudoxi elektrigeneraatoreid tootvas firmas. Töö meeldib ja tasu on korralik.

Kadri lõpetas Eesti kõrgema ärikooli, seejärel New Yorgi ülikooli Baruch kolledži ärijuhtimise magistrantuuri. Ema käis 2003. aastal Kadri lõpetamisel New Yorgis ja see oli omamoodi elamus: paartuhat eri rahvusest lõpetajat koos oma pereliikmetega oli kordumatu vaatepilt.
Kadri tegeleb New Yorgis ärikorraldusega ja on teinud seda tööd mitmes firmas.

Tagasi Eestis

Enda Pormann oli võõrsil täpselt 13 kuud. Tema eakas ema oli Eestisse jäänud päris üksi. Polnud mõtet vanainimest kaugele välismaale viia. Nõnda tuli Enda tagasi ja temast sai Roosna-Alliku põhikooli direktor. „Ma olin tagasi Eestis ja olin üliõnnelik. Ikkagi kodus. Olin võõrsil hakanud kodu ja Eestimaad hoopis teisiti hindama.”

Roosna-Alliku põhikool asub vanas mõisahoones. Tookord õppis koolis 175 õpilast. Rohkem kui õppetööle tuli pöörata tähelepanu mõisahoone renoveerimisele ja seda ümbritseva pargi korrashoiule. Järvamaal oli taolisi mõisakoole siis tervelt 14 ja nende koolide direktorid, kes olid kallite renoveerimistöödega hädas ühtmoodi, lõid Järvamaa mõisakoolide ühingu. Enda Pormannil oli au olla asutajaliikmete hulgas.

Ühingu asutamiskoosolek peeti Roosna-Alliku kooli kaunis saalis. See ühendus tegutseb tänini ja väga edukalt. Mõisakoolid ise on aga üks imeline nähtus Eestimaa haridusmaastikul: lapsed õpivad küll koolis, kuid koolimaja näeb välja nagu loss. Või nagu muuseum.

Ja lõpuks tagasi sünnikodus

Tegelikult on Enda Pormann sündinud ja üles kasvanud Saaremaal. Kodumaja Atlas oli pärast memme lahkumist mandrile tütrepere juurde olnud omapead 26 aastat. Pere pidi tegema otsuse – kas maja maha müüa või kohe remontima hakata. Otsustati, et Enda püüab leida tööd Saaremaal, et siis koos memmega kodumaile tagasi kolida. Lümandas otsiti kooli direktorit ja nii avaneski võimalus kodusaarele tagasi tulla. Enda juhtis seda kooli 5 aastat, nüüd on ta Kaali kooli direktor.

Väikeses maakoolis ei ole direktoril abiks ei õppealajuhatajat, majandusjuhatajat ega ka sekretäri. Abivalmite kolleegide abil on ka nii võimalik koolijuht olla. Enda sõnul juhtub koolis kõike. “On ju kool meie ühiskonna peegel. Nii on kooliski edukaid ja mitte nii edukaid lapsi, on positiivseid ja negatiivseid juhtumisi. Tahetakse välja paista, teistest erineda. Kui muidu ei saa, siis kas või negatiivse kangelasena. Lihtsam on siis, kui kodu käib kooliga ühte sammu, kui lapsevanem mõistab ja tunneb oma last ja hoiab tal silma peal. Enamasti see Kaalis nii ongi. “

Oma töö kooliõpetajana võtab Enda Pormann kokku ühe väga kena ütlemisega /mille ajakirjanik siinkohal omavoliliselt ära toob/: olla pedagoog on sama, mis olla alkohoolik – tead küll, et on tervisele kahjulik, aga maha jätta ka ei saa.

Pühapäeva õhtupoolik oma lastega

Igatsus oma laste järele on suur. Mitu korda on Enda neil Ameerikas külas käinud. Nad on kavalad – ostavad lennukipiletid ära ja siis teatavad, et ema, hakka nüüd tulema. Kadri käib igal aastal korra Eestis, Kaarel vähem, sest ta ei armasta lendamist. Iga pühapäeva õhtul (lastel seal ju varahommik) sätib ema Enda end aga arvuti taha ning räägib mõlema lapsega pikalt ja põhjalikult. Seda tänu eesti poiste väljamõeldud Skypile.

“Ma tean täpselt, mida nad teevad, millega tegelevad, mis neil mureks ja mis rõõmuks.

Tean, mis tööd teevad, mida söövad, kellega suhtlevad. Lapsi omakorda huvitab kõik, mida mina teen, kuidas koolis läheb, kuidas kodumaja remont kulgeb, mis Atlas näha on… Esimesest kahest õitsema puhkenud lumikellukesest Tohvril saatsin pildi. Kodused lilled ikka etemad kui võõramaa omad.”

Kadril on New Yorgis palju igast rahvusest sõpru (ta ju seal koolis käinud), tal on seal oma lähedane sõber. Tema vaevalt enam tagasi tuleb, arvab ema, aga Kaarli mõtted ja jutud on küll sellised, et tema võib kunagi Tohvril toimetama hakata küll. Kodumaja on tublisti kobedamaks saanud. Seda tänu laste materiaalsele toetusele ja ema Enda entusiasmile ning tublile organiseerimistööle.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 170 korda, sh täna 1)