Mõtlen emadele, lastele ja – vangilaagritele (3)

Mõtlen emadele, lastele ja – vangilaagritele

 

Maikuu teise pühapäeva ja esimese juuni paiku mõtlen ma rohkem kui tavaliselt kevadele, emadele, lastele ja – vangilaagritele.

Paar kuud tagasi andis üks „Terevisiooni” külaline esimest korda avalikkusele teada seda, mida minu ema mulle juba aastakümneid tagasi rääkis – laagris sündinud lastest. Ei saa ma küll rääkida vangilaagritest üldse, vaid konkreetselt sellest ühest. Teistest ma õnneks ei tea. Vene ajal neist lastest avalikult ei räägitud ja uuel ajal on jõudnud rahvani teadmine, et need lapsed sündisid valvuritepoolse vägistamise tulemusena.

Tegelikkuses taotlesid naised enamasti ise valvurite poolehoidu ja laagrite meeste- ja naistetsoonide vahel olid kõigile teadaolevad salarajad, mida agaralt kasutati. Lapsed eostati ja sünnitati emade poolt täiesti teadlikult ning jäeti hiljem ka riigile ettekavatsetult ja tahtlikult. Asi oli selles, et rasedatele ja väikelaste emadele oli ette nähtud palju soodustusi ja seega oli nende elu palju kergem kui tavavangidel, ning kui titeaeg läbi sai, oli ka vabanemise tähtaeg ligi paar aastat lähemale roomanud.

Vabanemisel olid aga lapsed segavaks koormaks ja neist loobuti enda heaolu nimel. Sageli keeldusid emad lapsele ka oma perekonnanime andmisest ja nad viidi lastekodudesse vaid numbriga tähistatult.
Oli aastate jooksul olnud juhuseid, kui aeg-ajalt tekkis kuulujutte, et titeemade privileege kärbitakse. Siis saanud haltuurateenistust nautida laagrisse viidud meedikud. Abordiks vajalikud vahendid tõid sisse väljaspool laagrit tööl käivad vangid. Kuigi nad kõik igal õhtul pääslas läbi otsiti, oli selline asi võimalik. Ema rääkis, kuidas temagi kord seisis, käed laiali, läbiotsija ees – salavahendid käeotsas rippuvas ämbris. See oli ohtlik, kuid olude sunnil tehti seda korduvalt. Kõike ei saanud ju ühekorraga ka tuua. Vahelejäämise korral ootas mitte rasedat, vaid just vahendite laagrisse tassijat karistusaja pikendamine.

Kes aga sünni ja loovutamise üle elasid, neid ootasid lastekodud ja Suvorovi ning muud sõjakoolid. Sajad tuhanded sealsed kasvandikud ei olnud tegelikult orvud, neil elasid kusagil suurel kodumaal võõrad isa ja ema. Nii rääkis mulle mu 1953. aastal Stalini surmaga seoses amnestia saanud ema.

Ka mina ja mu vanem vend oleme sündinud seal kaugel maal. Ent juba vabanenute perres. Meie Leedust pärit isa töötas oma karistust tasa algul Vorkutas, aga pärast põgenemist ja kinnipüüdmist viidi ta Dudinka laagrisse, kus kohtaski tema jaoks ilusaimat ja parimat – meie ema.
Et isale oli Balti riikidesse asumine keelatud, jäid nad elama Dudinka lähedasse Severi sovhoosi. Ja alles aastaid hiljem, pärast mehe surma (surmatunnistusel on põhjuseks alajahtumine – ta töötas linnas ning leiti veel elusana tundrast linna ja asula vahelt, nägu segi pekstud nagu hakkliha) võttis kindlameelne naine kahe väikese lapse ja kogu eluks vajaliku kraamiga ette pika teekonnas Saaremaale. Paariks tunniks piknikulegi minna on sellistega keeruline!

Sõitis vaatamata sellele, et polaarjoone taga kehtisid vabadele inimestele suured privileegid: palk oli mujal sama töö eest makstavaga võrreldes kohati 8-kordne ning suhkrut, jahu, rõivaid ja kleidiriiet sai mu ema kolhoosnikest omastele siiagi saata. Veider küll mõelda, et ta töötas sealses kliimas sovhoosis lüpsjana ja umbes kümnekuulise laudaperioodi jaoks tegid nad koos teiste lüpsjatega ise tundrataimedest kuude kaupa loojumatu polaarpäikese all heina! Minu küsimusele, miks ta toona ei lasknud meil suuremaks kasvada, et oleks lihtsam tulla olnud, vastas ta üsna lühidalt: „Kui minuga oleks ka õnnetus juhtunud, poleks keegi hakanud teid siia saatma, teist oleks kasvanud juurtetud ja kodumaatud venelased, võõrad igal pool ja teineteisele.”

Minu ja laagrilaste emad töötasid ühe sundija all ja elasid samades kohutavates tingimustes, kuid emadepäeval mõtlen ma peale muu hea ka tema pikast-pikast teekonnast, et lapsed saaksid kodumaal kasvada. Meil vennaga on läinud õnneks kasvatada suureks kokku viis last, kellest kõik küll praegu Eestis ei ela, kuid need on juba uued lood uutest emadest, uutest lastest ja uutest aegadest…

Enn Vetemaa on öelnud oma „Roosiaias”, et ükski sõda ei lõpe oma lõpuga. Oma kogemustest tean, et kõik sündmused kestavad, kuni on mäletajaid. Veel kestavad ka sunnitöölaagrid ja on olemas laagrititad, kes keskealistenagi igatsevad tundma õppida igavesti tundmatuks jäävaid omakseid. Eestlastegi seas on neil õdesid-vendi. Ehk mõnel emagi alles?
Head emadepäeva, ilusat lastekaitsepäeva! Meie emad elavad, kuni me neid ka lahkunutena armastame.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 33 korda, sh täna 1)