Nikolai Gornischeff: sõjaaja arst-velsker Sõrves (2)

Nikolai Gornischeff: sõjaaja arst-velsker Sõrves

 

Möödunud sajandi algusest kuni selle teise pooleni elas Sõrves arst Nikolai Gornischeff. Tema juures käidi abi saamas kõikvõimalike haigustega. Ja kuigi ta paberites oli kirjas „velsker”, tegi elukool temast üsna varakult arsti.

„1912. aastal, enne Esimest maailmasõda, saadeti isa Varssavist, kus ta tahtis arstiks õppida, Saaremaale piirivalvevelskriks. Tal jäid mõned eksamid kõrgemas arstiteaduskonnas tegemata ja seetõttu sai ta ainult velskripaberid. Sõja lõppedes määrati ta tööle Sõrve, kus ta töötas kuni 1941. aastani. Edasi määrati ta tööle Kuressaare haiglasse, seal töötas ta kõrge eani. Sõrves oli isal väga lai piirkond: Lömalast-Ansekülast kuni Sääre tipuni,” võtab isa elukäigu kokku tütar Veera Gornischeff.

1922. aastal kolis Nikolai Gornischeff koos oma naise Adelaidaga Kuressaarest Salmele, edaspidi said nad aga korteri Anseküla kirikumõisa majja. 1926. aastal õnnestus neil osta asunikukrunt Sõrves Kaunispe külas. Ansekülast koliti Kaunispe mõisa elama 1928. aastal ja samal ajal alustati ka oma maja ehitamist, mis sai valmis 1930. Kaunispe mõisas võis Gornischeffide pere kasutada mõisa saali, kööki ja väikest tuba haigete vastuvõtmiseks.

Palju lapsi ja tööd

Gornischeffide pere oli suur: lapsi oli peres 9, Veera neist vanim ja ainsana tänaseni elus. Oma naise Adelaidaga kohtus Nikolai Kuressaares, kus ta osales Eesti Seltsi tegevuses. Algselt räägiti kodus vene keelt, kuna Nikolai oli pärit Venemaalt Samaara linna lähistelt. Veera oli kaheaastane, kui vanemad talle eesti keelt õpetama hakkasid.

Elatist teenis peres laste suureks kasvamiseni Nikolai ainsana, sest ema oli kodune. Patsiente käis tohtri juures palju, iseäranis raskemate nakkavate tõbede (nagu näiteks sarlakid) levimise ajal. Abisaajad tulid tema juurde nii jalgsi, rattaga kui ka hobuvankriga. „Helistamist siis veel polnud, nii et inimesed käisid rääkimas, kui keegi oli haigeks jäänud. Talvel tuldi papale hobustega järele ja oodati niikaua, kuni järjekord abivajajani jõudis. Vahel oli väga palju inimesi korraga ootamas. Hobused olid puude külge kinni seotud, heinad ees,” mäletab Veera. Lapsed kutsusid isa hellitavalt ja lugupidavalt papaks.

Nii sõitis Nikolai ööd ja päevad läbi haigeid pidi, ise vahel ree peal tukkudes. Adelaida andis mehele puhta särgi selga, kui teine vahepeal korraks kodus käis. Nikolai ravis, nagu öeldud, kõiksuguseid haigusi, lisaks tõmbas välja ka haigeid hambaid. Üksnes oma tütre viis seks puhuks linna. Veera sai nii mõnigi kord isa seltsis linnas käia, sest papa võttis tütre hea meelega kaasa. Hobuvankris kuulis Veera jutte papa elust, mis aga enamikus ununenud. Mäletab vaid seda, et Nikolai kasvatanud üles temast 20 aastat vanem vend ja et peres oli veel õde. Algkool, kus Nikolai käis, asus kodust 200 km kaugusel, nii et elada tuli internaadis.

Juhtumised töö juures

Nikolai armastas pajatada ka oma töö ajal juhtunud lugusid. Nii meenutab Veera ühte tõsist lugu, kuidas papa patsiendi juurest koju tuli: „Ükskord hakkas isa Lömalast Kaunispele tulema, üle Lõpe. Väljas oli pime ja kutsar ajas hobuse natuke liiga mere poole, meri oli jääs. Korraga hakkas hobu tõrkuma, ei läinud. Isa käskis siis oodata, kuni natuke valgemaks läheb. Selgus, et vesi oli üsna ligidal.”

„Teinekord tuli ta jalgrattaga Hindu külast Viieristi metsa ja oli ööaeg. Äkki nägi ta taevas valgust. Papa ütles, et ta juuksed tõusnud püsti – nii valge olnud, et võta kas või nõel maast. Lõopõllu kooliõpetaja Salme Nääb, kes oli sealt kaks-kolm kilomeetrit kaugemal kodus, oli ka seda valgust näinud. Üks meteoriit läks vist üle,” arvab Veera tagantjärele.

Gornischeffide pere oli üks nendest, kes Saksamaale küüditati. Tol ajal oli Nikolai juba linnas tööl ja oli tulnud just päev varem koju, kui neid ära viima hakati. Kodus olid sees sakslased ja lapsed pidid elama oktoobrikuus külmas endatehtud kaevikus. Saksamaa-„reis” kestis kokku kümme kuud ja selle ajal sai Nikolai väga palju inimesi ravida. Kui nad tagasi Saaremaale tulid, asus Nikolai taas tohtrina tööle. Tegelikult ei jätnud ta arstiametit ka pärast pensioniikka jõudmist, sest Kuressaare haigla kolleegid käisid tihti tema käest nõu küsimas.

Abist ei öelnud ta iial ära

Veera õemees Endel Prooses mäletab, kuidas 70–80ndatel Kuressaare haigla peaarst Evald Väärt oli Nikolai juurde tulnud palvega, et too ühte patsienti vaataks. Tol ajal ei õpetatud ülikoolis enam pidalitõve, aga just seda haigust patsient põdes ja selle tegi kindlaks Nikolai. Nikolai mälestuseks kirjutas Väärt: „Ja kui Nikolai Gornischeff läks kõrge vanuse tõttu pensionile, ei katkestanud ta suhtlemist oma patsientide ja endiste kolleegidega. Ta ei öelnud abist kunagi ära.” Aleksander Mets kirjutab raamatus „Kadakaste saarte kaitsel”, kuidas velsker Gornischeff ta elu päästis. Neid, kelle elu Nikolai päästis, oli palju.

Tema haritust näitab juba see, et ta õppis eesti keele ära kolme kuuga. Kui I maailmasõda algas, saatis ta oma naise sõja eest ära Vologdasse. Kui Adelaida sealt kolme kuu pärast tagasi tuli, oskas Nikolai rääkida eesti keelt.

Kuna linna oli Gornischeffide kodust ligikaudu 40 km, siis varus ta endale koju apteegi. Lisaks tegi ka ise arstirohtusid ja Veera teab rääkida, et need aitasid: „Mamma meenutas ikka, kuidas üks mees võttis rohu sisse ja ütles: „Oi, kui hea rohi, mul on juba parem.” Ise sai just alla neelda.”

Isast on Veerale jäänud armsad mälestused õhtutest, mil ta jutustas lastele lugusid. Kõik suure pere lapsed istusid ammuli sui põrandal ja kuulasid muinasjutte kaugetest maadest. Papa oskas ka kitarri mängida ning sinna juurde laulda. Veeral on meeles vaid üks laul – „Metsamuinasjutt”.

9. mail möödus Nikolai Gornischeffi sünnist 120 aastat.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 254 korda, sh täna 1)