Tingimusteta emaarmastus

Maikuu teine pühapäev on emadepäev. Päev, mil me kõik kiired ja vähem kiired toimetamised kõrvale lükkame ja iga hinna eest püüame oma ema juurde jõuda. Et viia talle peotäis lilli, teda kõvasti-kõvasti kallistada ning öelda, kui väga me teda armastame.

Esmakordselt tähistati emadepäeva laiemalt 1908. aastal Ameerika Ühendriikides Lääne-Virginias. Eestis algatas emadepäeva tähistamise Naiste Karskusliit aastal 1922. Ja kuigi päeva edukalt algatanud ameeriklanna Anna Jarvis kibestus emadepäeva kommertsialiseerumise üle sedavõrd, et alustas 1923. aastal suisa kohtuhagi emadepäeva tähistamise lõpetamiseks, on see ilus traditsioon kestma jäänud.

Emaarmastus on tingimusteta armastus. Kindlasti on paljudel meist lapsepõlvest meenutada, kuidas ema hilisõhtul järgmise päeva karnevaliks kapipõhjas leiduvatest riietest meile kostüümi kokku sättis, sest olime unustanud sellest õigel ajal rääkida. Natuke tõreles küll, aga hommikul riietas meid säravi silmi nõiaks või jänkuks või päkapikuks ja andis päevaks musi kaasa. Memme musi. Ja oli kindel, et just tema laps on karnevali kõige vahvam tegelane.

Või siis luges pool ööd ajalooõpikut, et hommikul pudrukausi taga anda meile kiire ülevaade sündmustest, millest me omapäi tuhkagi aru ei saanud. Või siis… Kõiki ema ennastsalgavaid tegemisi ei jõuaks vahest kunagi üles lugeda.

Ise emana on minule see emadepäev teine. Õigemini küll kolmas, oma esimese emadepäeva lille ja kalli sain siis, kui oma poega veel ootasin. Ja selle kõige esimese lille tõi mulle mu isa. Ilus. Ja ääretult soe.

Ema peab alati meeles pidama. Mitte ainult emadepäeval, eks. Kuigi mõnikord tundub raske keset argipäevaaskeldusi öelda, et ema meile kallis on, tehkem seda ikkagi. Et kunagi, kui me seda enam teha ei saa, ei oleks tunnet – liiga vähe näitasime oma armastust välja.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 42 korda, sh täna 1)