Tudengielu Thessalonikis

Tudengielu Thessalonikis

 

Õpin TTÜ Kuressaare kolledžis turismi- ja toitlustuskorraldust. Teisel kursusel tekkis mul võimalus, millest ei saanud loobuda – minna Erasmuse programmi kaudu õppima välismaale.

Valida võisime Soome Savonlinna, Inglismaa Birminghami ja Kreeka Thessaloniki vahel. Kreeka oli ahvatlev, kuigi veidi hirmutav, sest Eestist pole keegi varem TEI-s (Technological Educational Institute) vahetusüliõpilane olnud. Ja minema pidin üksi. Samas olin ma varem Kreekas juba kaks suve praktikal olnud.

Kool pidi algama 26. veebruaril, kuid otsustasin kohanemiseks Thessalonikisse sõita veidi varem. Reisi algus ei olnud eriti paljutõotav. Tallinna lennujaamas olid järjekorrad nii pikad, et jäin check-in´iga hiljaks ja arvasin, et pagas samal päeval kohale ei jõuagi. Majutuskohta mul ka ei olnud. Olin üritanud ise korterit leida, aga see osutus suhteliselt keeruliseks. Oleksin äärepealt korteripettuse ohvriks langenud.

Enle Tron, tere tulemast!

Kool üritab välistudengeid igati aidata. Kõigile on määratud tugiisik, kes kõikvõimalik probleemide korral aitab. Vabu kortereid oli, aga mitte keegi ei tahtnud korterit eelnevalt kinni panna ja üürilepingu sai sõlmida vaid siis, kui oled juba kohal. Siin oli abiks tugiisik Christopher, keda pidin lihtsalt usaldama. Suhtlesime netis ja ta hoidis mind asjadega kursis. Kui Eestist tulema hakkasin, oli mul valida kolme korteri vahel. Aga päeval, mil Thessalonikisse saabusin, oli mingi suur püha, ja kortereid ei olnud võimalik näha, sest omanikud olid perega maal pühasid veetmas. Seega oli mul paariks ööks vaja ajutist öömaja. Mulle öeldi, et ärgu ma muretsegu, küll mingi lahendus leitakse.

Niisiis olin teel Thessalonikisse ilma eesootava kindla majutuse, arvatavasti ilma pagasita ning täiesti üksinda. Ei tahtnud teadagi, mis järgmiseks juhtub. Lennuk maandus 15 minutit varem. Läksin kohvrit ootama, ehkki suurt lootust polnud. Ja üllatusena sain oma pagasi kätte kohe esimesena. Järgmine samm oli tugiisikuga kohtumine, kes oli nõus kell 3 öösel mulle lennujaama vastu tulema. Otsisin siis pikka tumedajuukselist poissi, kuid esmapilgul ma teda küll ära tunda ei osanud. Kreeklased on ju enamuses tumedapäised. Siis märkasin askeldavat noortekampa, kelle hulgas arvasin märkavat ka Christopheri. Läksin lähemale ja tutvustasin ennast. Nad olid valmistanud mulle teretulemast-sildi, aga probleem oli nime kokku panemises. Kui mina kohale jõudsin, oli tähtedest koostatud „Enle Tron”, aga kiire paranduse tulemusena sai sellest kohe sõbralik “Elen Torn: Tere tulemast”. Alates sellest hetkest hakkas kõik sujuma hästi. Tuli välja, et ma ei peagi kellegi juurde ööbima minema, vaid saan kohe oma korterisse.

Algas tudengielu Thessalonikis

Minu korter asub kesklinnast 20 minuti jalutuskäigu kaugusel, korterikaaslaseks ungari tüdruk Eva. Omanik on suurepärane. Kui korterisse jõudsime, oli laual kausitäis šokolaade ja küpsiseid. Ise ei pidanud me siia midagi muretsema. Isegi voodipesu oli omaniku poolt. Ja iga kord kui ta meie juurest läbi astub, toob ta meile midagi omavalmistatut: kooki, küpsetatud kastaneid, küpsiseid jne. Ta käib meil mõnikord külas nagu ema, et lihtsalt küsida, kas kõik on korras. Omaette elamus on temaga suhtlemine, sest mina ei räägi veel kreeka keelt ja tema inglise keelt. Kuid aru me teineteisest saame. Perenaine kutsus meid algul õhtusöögile, et saaksime kõik omavahel tuttavaks. Majas elavad veel itaallane, kreeklane ja sakslane. Ta pakkus tõeliselt kodust kreeka toitu, mida ei anna muu toiduga võrreldagi – see on suurepärane.

Kool pidi algama 26. veebruaril, aga kuna tudengid streikisid, olid koolid suletud. Vaid Erasmuse tudengid läksid kooli – kreeka tudengid jätkasid streiki. Nad ööbisid telkides kooli ees ning kui keegi tahtis õppida, kihutati ta kohe kooli territooriumilt minema. Isegi õpetajatel ei lastud tööd teha. Iga päev toimus kell 13 hääletamine. Streigi põhjuseks oli, et tudengid ei taha tasulist haridust ega eraülikoole. Kõigil peab olema võrdne võimalus haridust saada. Ei tohi eelistada neid, kes maksavad hariduse eest ja saavad koolist paremad paberid. Nii seletati minule. Õpperuumidena saime kasutada vaid ühte hoonet, teistes hoonetes oli õppetöö keelatud. Pärast munadepühi algas kool ka kreeka tudengitele. Esialgu tegid nad ära sügissemestri eksamid, mis streigi tõttu jaanu-aris tegemata jäänud, ja siis algasid ka neil loengud.

Erasmus nagu üks suur pere

Erasmuse tudengeid on TEI-s ligikaudu 50. Esindatud on Hispaania, Itaalia, Slovakkia, Poola, Soome, Saksamaa, Holland, Türgi, Portugal, Rumeenia, Ungari. Naaberkoolis Aristotelese ülikoolis on umbes 400 välistudengit. Siin on võimalus tuttavaks saada väga paljude inimestega, kuna pidevalt korraldatakse kohtumisi ning klubides pidusid Erasmuse tudengitele. Oleme nagu üks suur pere, kes kõik saavad hästi läbi. Üksildasena ja igavust on siin suhteliselt raske tunda. Kui ise oled aktiivne suhtleja, tuleb uusi tuttavaid kogu aeg juurde ja vanad tuttavad on endiselt su kõrval.
Tudengi päev algab kell 8 hommikul ning lõpeb mõnikord alles 19.30. Muidugi on sel juhul päeval ka pikem vaheaeg. Üle nelja loengu päevas tavaliselt ei ole. Loengu pikkus on kaks tundi. Keeleprobleeme ei ole ning õpetajad teevad oma aine väga selgeks ja arusaadavaks.

Kreeka tudengitel on suured eelised: nad ei maksa hariduse eest ja saavad kaks korda päevas koolis tasuta süüa. Ka linnas on söökla, et tudengitel oleks võimalus seal süüa. Asub ju kool linnast 18 kilomeetri kaugusel. Toiduvalik on suur ja toit on väga hea kvaliteediga. Eine väljastatakse kaardi alusel, kus igaühel on oma kood, mis on registreeritud arvutis.

Kool on korraldanud meile mitu reisi. Transpordi eest maksma ei pea. Kinni tuleb maksta vaid isiklikud kulutused, muuseumid ja näitused on tudengitele tasuta. Oleme käinud Erasmuse tudengitega Verginias ja Veras, kus külastasime kloostrit ja Aleksander Suure muuseumi. Teine reis oli Bulgaaria piiri lähedasele Kerkini järvele, kus oli võimalus sõita kanuu, paadi ja jalgrattaga ning ratsutada. Järv on looduskaitse all, kuna seal piirkonnas pesitsevad pelikanid ja elavad piisonid. Peale kooli poolt organiseeritud reiside käivad tudengid ka ise reisidel, tavaliselt väiksema seltskonnaga. Nii oleme käinud Kavalas ja Thassose saarel, Istanbulis, Musta mere ääres Varnas ning Sofias.

Kreeklased on ülimalt sõbralikud

Elu Thessalonikis on nagu suures linnas ikka. Palju võimalusi, palju inimesi. Kreeka kultuuriga tuleb harjuda ja see võtab veidi aega. Eestlastele on omane olla kohal õigeks ajaks, siin peetakse aga pooletunnilist hilinemist täiesti normaalseks. Lihtsalt sellega tuleb arvestada. Samas on kreeklased ülimalt sõbralikud ja abivalmid. Näiteks kui kaardi abil linnaga tutvusin, tulid inimesed ise abi pakkuma. Ja tegelikult ei olegi kaarti vaja – alati leiab inimese, kes aitab ja isegi õigesse kohta kohale viib. Bussis olen juba harjunud, et aitan vanemaid inimesi. On hästi armas vaadata, kui bussis on vanurid ja noored aitavad neid vajadusel. Kohvikukultuur on siin omaette elamus. Siesta ajal on kõik kohvikud ülerahvastatud. Võimatu on leida vaba lauda, eriti mereäärsetes kohvikutes.

Oma päritolu avalikustamisega saab tavaliselt alati nalja, sest kui ütlen, et olen Eestist, siis tuleb kõigile meelde Eurovisioon 2001. On lauldud Come on everybody või siis ”Oooo, Estonia – 12 points!” Eestit teatakse siin eeskätt tänu Eurovisioonile.

Raske on kõike sõnadesse panna. Siinset elu ja kultuuri peab ise nägema ja tunnetama, et sellest aru saada. Mina olen väga rahul, et otsustasin Kreekasse õppima tulla. Olen nii palju reisinud ja näinud. Olen saanud juurde nii palju sõpru, kes mind külla ootavad. Olen kogemuse võrra rikkam.
Tervitused Kreekast!

Elen Torn,
saarlane, TTÜ Kuressaare
kolledži kolmanda
kursuse üliõpilane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 69 korda, sh täna 1)