Abruka sammub suve poole

Abruka sammub suve poole

 

Rahvale on vaja tsirkust ja leiba ja seda iga riigikorra ajal. Õnneks on meil kalender sedamoodi kokku kirjutatud, et tähtpäev järgneb tähtpäevale ja pidevalt on võimalik midagi tähistada, olgu su usutunnistus milline tahes. Suure sõja lõppu meenutavad päevad on seljataga, Euroopa päev ja kevadine nigulapäev ka, ja häda ei miskit.

Elu Abrukal aga edeneb kevadiselt ja kiiresti. Pääsukesed on kohal ja pesaehitamisega ametis. Paljudel metsalindudel on pojad pesas, ööbikut on kuulda ja metsaalune on lillevaibaga kaetud. Loodus sammub jõudsalt suve poole.

Eks inimestelgi Abrukal ole käed-jalad tööd täis. Igapäevaaskelduste kõrval peab maad hariv saareelanik juba pingsalt mõtlema ka põllutöödele. Vilja pole Abrukas juba pikki aastaid külvatud, aga oma saare kartul on abrukalasel ikka aastaringselt keldrist võtta. Rääkimata muudest juurikatest ja aiasaadustest. Abruka saar toidab oma asukad ja jagub külalistelegi. Nii nõuavad Abruka põllud igakevadist kohendamist, et oleks, kuhu midagi mulda pista. Ilmataat on mõistlik mees ja lasi meil põllud ilusasti üle käia.

Nüüd pole muud kui ootame sooja ja sobivat aega, et kartul ja muu seeme mulda saaks. Õhusooja tundub küll vähe olevat, aga muru, va sindrinahk, venib pikaks nagu poissmehe habe. Ei jää muud üle kui muruniiduk kuuri alt välja, tolm maha ja vägi sisse puhuda.

Nii see elu meil veereb. Maistele tegevustele lisaks tuleb merdki meeles pidada. Milleks muidu siis paat ja püünised, kui merele ei lähe. Iseasi, kui rikkalikud need saagid on ja kuidas asi end ära tasub. Aga see kisub juba kalamehejutuks. Suur suvi veel ees ja kalamehejutte jõuame vesta, nii et küllalt saab.

Abruka saab sadam-pesumaja

Kaarma valla tellitud ehitustööd Abruka sadamahoone rekonstrueerimisel liiguvad usinalt ning hoone sõrestik on endale seinad ja katuse külge kasvatanud. Kohalik saareelanik ootab huviga, mis hoonest valmiskujul saab ja milliseid funktsioone ta täitma hakkab. Seni ei ole peetud vajalikuks asja olemust saareelanikele laiemalt lahti rääkida. Aga küllap aeg annab selleski asjas arutust.

Peaasi, et töö käib ja selle tulemusena saarel midagi valmib, valmis ehitist Abrukalt ju ära ei vii ja küllap saareelanik oma merega piiratud mõtlemisega lõpuks asja olemuse ka ära tabab. Küll aga liiguvad rahva seas kuuldused, et sinna pidavat väliköök ja pesumaja tulema ja raamatukogujuhataja pidavat oma pingsa töö kõrval toidu valmistamise ja pesupesemise käsile võtma. Tore on, Abruka naised korjavad pesu kokku ja toovad sadamasse, aga kauaks seda tööd jagub. Selge on, et teenust tuleb saare külalistele pakkuma hakata.

Proovige ette kujutada: Abrukale saabudes tervitab teid uue ja uhke sadamamaja juures raamatukogujuhatajast perenaine-pesunaine, kes teavitab saabujaid, et enne saarele ei saa kui pesu pestud, või öeldakse saarelt lahkuda soovijatele, et enne paati ei pääse, kui pesu pestud. Pesupesemise ajal on võimalik teemajas teed juua, raamatukogu külastada ja internetis surfata. Külastajaid kui palju ja äri missugune, võta või patent äriidee peale!

Pühapäeval oli emadepäev

Päev, mis peaks igale rahvusele ühtemoodi mõistetav olema. Kui selles ühiskonnas ikka emaks olemist väärtustatakse. Tegelikult aga väärivad emad austust riigist ja rahvusest olenemata.

Pahatihti on nii, et inimeste tõelist väärtust hakkame tajuma siis, kui võimalused nendega kõrvu seista on muutunud haruharvadeks või sootuks kadunud. Seni aga kuni selleks võimalus, vaikib me suu. Päev päeva järel lükkame kaunite sõnade ütlemise oma emale aina homsesse päeva. Miskipärast on iga teine päev selleks tänasest parem. Kuni kurbuses seisame kohas, kust enam tagasi ei tulda ning enam ei ole meie kaua valitud sõnade kuulajateks see kõrvapaar, kellele nad mõeldud olid. Või ehk seisnebki kauavalitud sõnade hinnalisus selles, et neid iga päev ei lausuta? Nii ei muutu nad igapäevasteks tühipaljasteks sõnakõlksudeks, vaid omavad hoopis sügavamat tähendust.

Kes meist ei ole ihanud olla oma emale sõnakuulelik laps. Laps, kelle edusammudest ema võiks alati rõõmu tunda, kelle kõrval seistes ei peaks kunagi silmi maha lööma, vaid võiks tunda ennast kellegi väga suure ja tähtsana ning sul õrnalt ümbert kinni võttes kõigile kuulutada: see siin on minu laps!

Mitte alati ei õnnestu meil elada oma elu selliselt, et ema unistus jäägitult täituks. Aga meie võimuses on elada nii, et meie emad võiksid ka argipäeval uhkusega öelda: need on minu lapsed! Jätkuvat hellust ja südamesoojust kõigile emadele! Olge ikka terved ja õnnelikud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 31 korda, sh täna 1)