Kas vajame maavalitsust?

Kas vajame maavalitsust?

 

Viimasel ajal on meedia kubisenud mõjukate inimeste avaldustest, milles peetakse vajalikuks maavalitsuste kaotamist. On ilmselge, et sääraste ebapädevate arvamuste edastajad ei oska ega taha Tallinna piiridest kaugemale vaadata.

Maavalitsustele on seadusega pandud hulgaliselt funktsioone. Järelevalvet omavalitsuste üle tuleb maavalitsustel teostada ligikaudu 300 erineva seaduseakti osas. Rääkida maavalitsuste kaotamisest olukorras, kus neil on nii palju kohustusi, mida keegi teine ei saa ega suuda täita, on ilmselge rumalus. On väidetud, et samad ülesanded võiks anda üle omavalitsusliidule. Esiteks ei saa omavalitsusliit teostada järelevalvet omaenda liikmete ehk omavalitsuste üle. Ja isegi kui saaks, vajaks ta täpselt samamoodi personali, et seda järelevalvet teostada. Pannes maavalitsuse rolli omavalitsusliidule, tuleks jällegi luua maavalitsusele sarnased struktuurid ja osakonnad ühes töötajaskonnaga. Tulemusena tekiks analoogiline uus maavalitsuse tüüpi ametiasutus.

Maavalitsustesse on üldjuhul koondatud piirkonna helgemad pead, kes tegelevad väga tõsiselt arendustegevusega, ja need on ainsad asutused, mille vastutada on piirkondlikud arengukavad. Kui tegevus piirkondades toimuks ainult omavalitsuste piiratud mõjualaga arengukavade baasil, siis oleks areng väga kaootiline ja paljud asjad jääksid lahenduseta. Vähesed omavalitsused saaksid üksi hakkama suurte infrastruktuuri-, jäätmekäitlus- ja veeprojektidega või ettevõtluse arendamisega.

Iseasi, et maavalitsused võiksid oma tööd teha efektiivsemalt. Maavalitsustele on pandud ohtralt järelevalveülesandeid, kuid pole antud piisavalt hoobasid seaduserikkujate karistamiseks.

Teine probleem on maavanemate politiseeritus. Parteidesse kuuluvad maavanemad ei saa järelevalvet teostada objektiivselt. Kuidas kutsuda korrale vallavanemat või linnapead, kes on sinu erakonna tähtis tegelinski? Paljuski sai praegune maavalitsustevastasus tuld Harju maavanema tegematajätmistest ja korrruptsioonijuhtumist. See ei ole aga kuidagi seotud maavanema ametiposti vajalikkusega.

Maavalitsuste kaotamisest rääkides tegeldakse pseudoküsimustega. Tegelikult tuleks rääkida sellest, et maavalitsused on täna liiga väikesed selleks, et nende kaudu regionaalpoliitikat teostada. 15 maakonda on Eesti kohta selgelt liiga palju, samuti on suur osa valdu efektiivselt toimimiseks liiga väikesed. Eestis on palju väikseid omavalitsusi, kus puudub ajupotentsiaal ja pädevad inimesed, praetakse omas mahlas ja puudub areng. Näitena võib tuua perifeerse umbes tuhande elanikuga Mikitamäe valla, kus viimaste aastate jooksul on vahetunud neli vallavanemat ning kus volikogu ei pea vajalikuks ühegi komisjoni moodustamist. Ametnikud on kuude kaupa puhkusel või haiguslehel ja vallaelanikud ei saa elementaarset teenust kätte. On veel hulgaliselt väikseid valdu, kus puudub ettevõtlus ja seltsitegevus.

Enne kui väiksemad vallad pole ühinenud suuremateks, ei saa liita ka maakondi, sest väga suure hulga väikeste haldusüksuste üle järelevalvet teostada oleks keeruline. Paraku ei taheta täna kõva häälega liitumisküsimustest rääkida, sest eelmine katse haldusreformi teostada kukkus haledalt läbi. Tollal oli häda selles, et võim soovis oma tahtmist jõuga läbi suruda ja tõmbas suvaliselt kaardile uusi vallapiire. Riik oleks pidanud panema paika kriteeriumid, millele omavalitsused peaksid vastama elanike arvult ja pädevuselt, ning oleks tulnud anda piisavalt aega, et omavalitsused oleksid saanud rahulikult ja vabatahtlikult ühineda. Just tollal tehtud vigade tõttu on täna haldusreformist rääkimine ebapopulaarne. Ometi on see teema, mida võiks sisuliselt arutada, samas lõpetada jutt, et haldusreformi eesmärgiks oleks raha kokkuhoid.

Haldusreformi eesmärk ei saa olla raha säästmine, vaid maapiirkondade sotsiaalmajandusliku olukorra parandamine.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 10 korda, sh täna 1)