Veel kord presidendijuttu

Veel kord presidendijuttu

 

Mul on elu jooksul olnud Arnold Rüütliga kolm tööalast kohtumist: esimene õige ammu, 1960-ndate aastate teisel poolel, mil ta oli Tartu näidissovhoosi direktor, teine 1978. aastal, kui Rüütel oli EKP Keskkomitee põllumajandussekretär ning kolmas 1980-ndail aastail, mil tulevane Eesti Vabariigi president oli juba ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena Kadriorus.

Tahtmine kirjutada president Arnold Rüütlist tuli mulle juba presidendivalimiste lõpul, pärast seda pikka ja räpast kampaaniat tema vastu. Selleks, et kinnitada oma isiklikku muljet temast kui rahulikust, tasakaalukast, suhtlemisaldist, tõsise maamehe olekuga mehest. Inimesest, kellele põllumajandus on olnud elu sisu, elulaad ning poliitikutee pigemini kõrvalekalle sellelt teelt.

Ühiskondliku leppimise üritaja

Presidendina on Arnold Rüütel algusest peale toonitanud, et tema põhihuvi koondub siseriiklikele probleemidele. Ja niihästi oma seisukohavõttudes kui ka tegudes on ta rõhutanud ja silmas pidanud ühiskonna, rahva liitmise vajadust. Oli ju tema Kadriorgu naasmisel teravalt päevakorral esimese ja teise Eesti problemaatika, sügav lõhe ühiskonna rikka ladviku ja üpriski laialdaste vaesemate rahvakihtide vahel.

Üks tõsisemaid ettevõtmisi selles suunas oli ühiskondliku leppe sõlmimise üritus. Kuigivõrd efektseid tulemusi sellega ei saavutatud. Suuresti ka sellepärast, et loodi vaikne parempoolne ühisrinne kõigi presidendi ettevõtmiste vastu, eriti propagandavallas. Ent kui meenutada Siim Kallase ja Juhan Partsi vastuleppe üritusi, siis neid enam keegi ei mäletagi. Ühiskondliku leppe sihtasutus on aga täiesti olemas. Kui kaua veel, selles pole ma väga kindel – uue presidendi sõnumisi silmas pidades.

Eraldi tahaksin peatuda Arnold Rüütli aastatagusel autasude jagamisel, mille ümber nii palju tolmu üles keerutatud. Kontekst on selge sellele, kes näha ja aru saada tahtis: presidendipaar valmistus Kadriorust lahkumiseks, teiseks ametiajaks jääda ei plaanitud. Ja küllap olnuks õigem selle otsuse juurde kindlaks jääda. Igatahes korraldati sellekohaselt aastapäeva aktus, presidendipaari vastuvõtt.

Autasude jagamine oli lahkumisürituste oluline, isegi peamine osa. Veel kord, ja jõuliselt, tahtis president kutsuda ühiskonda lõhestumisest ülesaamisele, leppimisele, vanade vaenude ületamisele. Seda rõhutab juba erakorraline asjaolu, et riiklikke autasusid anti seekord kahe eraldi otsuse alusel. Üks osa olid nn korralised aastapäevapuhused aurahad. Ent vabariigi presidendi 6. veebruari 2006. a otsusest nr. 977 loeme: “Eesti Vabariik tänab Eestimaa Rahvarinde, Eesti Kodanike Komiteede ja teiste rahvaliikumiste algatajaid ning aktiivseid korraldajaid, kelle tegevus tagas rahva ulatusliku toetuse omariikluse idee elluviimisele… annan riiklikud autasud järgmistele Eesti Vabariigi taastajatele ja edendajatele…” Oli ju ka sobiv aeg, 15 aastat oli taasiseseisvumisest mööda saamas.

Ent kus sa sellega, Rüütlile oli vaja “ära teha”. Läks lahti propagandakisa: president soosib “punaparuneid”, igasugu endisi… ja nii edasi. Oli ju küll meelespeetute hulgas ka kunagisi majandijuhte. Eks Rüütel teadis omast kogemusest, mida tähendas olla majandijuht ja mida üks korralik juht sai ära teha maaelu arenguks. Oli teisigi endisi, kusjuures president oli vägagi tagasihoidlik. Isegi poliitilised vastased leidsid, et näiteks Vaino Väljas väärinuks hoopiski kõrgemat auraha.

Kontekstina ärgem unustagem sedagi, et eelmine president oli kaheksa aasta jooksul jaganud kümnete kaupa kõrgemaid ja madalamaid autasusid küll sõjaliste teenetega, küll lihtsalt teenekatele vabadusvõitlejatele. Rüütel tahtis nüüd oma viimast võimalust kasutades meeles pidada ka neid, kes ei olnud küll “vabadusvõitlejad”, kuid ometi palju ära teinud vabaduse tulekuks.
Ei tahaks kuidagi uskuda, et kõik need ajakirjanikud ja poliitikud, kes kisakooris kaasa lõid, ei saanud aru Rüütli taotlustest. Ega nad kõik ometi kanapimedad olnud. On lihtsalt tegemist järjekordse näitega, kuidas iga Rüütli ettevõtmist põrmustada püüti, vaatamata sisule ja eesmärkidele, mis ei pruukinud hoopiski taunimisväärsed olla.

Eks tuleb tunnistada Rüütli teatud sinisilmset idealismi tema ühendamis- ja lepituspüüdeis. Kui ühiskondliku leppe osas mingile tulemusele siiski jõuti, tabas poliitilise lepitamise katset ebaõnnestumine. Veel nüüdki ta kinnitab: “Mina pean oluliseks parteideülest hoiakut. Üldse võiks politiseeritust meie elus vähem olla.” (Dirigent, veebr 2007.) Ilmselt on ta oma ajast ees, autasustamisaktsioon tõi kaasa pigem poliitiliste vastuolude süvenemise kui rahunemise. See katse oli liiga varajane, aga Rüütlile antud aeg sai otsa, edasi lükata polnud seda kuhugi. Ta tegi, mis oli tema võimuses, oma paremat äratundmist mööda.

Iseseisva Eesti loomises osaleja

Sellel üldisel ebameeldival taustal tuleb tunnustada mõnigi kord üsna jäiga Tunne Kelami riigimehetarkust, kui ta endale määratud Riigivapi teenetemärgi vastuvõtmise kõnes 23. veebruaril 2006 maha sai avaldusega: “Tunnistagem siis selgelt, et iseseisvus saavutati otsustaval hetkel sündinud koostöö tulemusena. Seda saavutust ei saa nimetada ainult ühe või ainult teise jõu teeneks. Tunnistagem aga ka seda, et suurimaks tunnustuseks kõigile selles protsessis osalenuile on mitmesuguste jõupingutuste reaalne tulemus – täiesti iseseisev Eesti rahvusriik…” (Isamaaleht, III 2006.)

Selle täiesti iseseisva rahvusriigi loomisel on oma teened ka Arnold Rüütlil, ja mitte just väikesed. On tal teened ka presidendina Eesti vabariigi tüüriratta juures seistes. Kui ta selle rooliratta juurde vahikorda asus, oli ühiskond lõhenenud esimeseks ja teiseks Eestiks. Kui ta vahikorra Toomas Hendrik Ilvesele üle andis, me sellest lõhest enam kuigivõrd ei räägi. Sotsiaalses, majanduslikus mõttes on see lõhe oluliselt vähenenud. Südamel on see ekspresidendil ometi praegugi: “Eesti märkimisväärsel majandusedul on olnud oma hind: teravnenud sotsiaalsed pinged, ebaõiglane omandireform, järsk majanduslik kihistumine, rahva halvenenud tervis jne. Ma püüdsin neid väärnähtusid oma presidendiametis pehmendada, sest kõik mainitud ohud mõjutavad rahva püsimajäämist.” (Dirigent, veebr 2007.)

Ent tehtu on tehtud, järgides oma üllamaid visioone, lootes parimaid tulemusi. Aga asjad arenevad, elu liigub edasi. Arenesid ja liikusid ka Rüütli presidendiks olles. On vägagi raske hinnata, palju üks või teine konkreetne isik selle edasiliikumise heaks teinud on. Kas ei oleks nüüd juba aeg tänitamine ja “ärategemine” jätta ning kaine ja rahuliku pilguga Arnold Rüütli tegemistele tagasi vaadata? Ja lõpuks ka tema teeneid vääriliselt hinnata!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)