Esimesed katsumused

Esimesed katsumused

 

Teine jutt, kus ma olen Iirimaal, vihkan mägesid ja tuult, loendan tee ääres jõllitavaid lehmi ning joon maailma parimat õunamahla.

Minu reisi starti võib pigem nimetada põgenemiseks. Vihkan pakkimist. Pealegi selgus, et olin oma reisikoti mahtu tugevalt ülehinnanud ning pooled asjad loopisin tuppa laiali. Tahtsin juba minema hakata, kuid ei saanud kuidagi pakitud, noh. Lõpuks ma lihtsalt võtsin asjad, mis juba kotis olid, ning tulin tulema.

Esimene üllatus oli muidugi see, et ehkki mo kott ülearu suur polnud, kaalus mo ratas koos asjadega nii palju, et teda oli keeruline uksest välja lükata. Rääkimata sellest, et kaaluka rattaga on märkimisväärselt keerulisem sõita kui koormata rattaga.

Teine üllatus tuli umbes poole kilomeetri pärast, kui ma linnaserva jõudsin ning avastasin, et mul pole aimugi, millist teed mööda minna. Kell oli kolm, ilm oli hägune. Üldiselt lootsin, et jõuan enam-vähem valges Lough Guri, mis kilomet-raaži järgi ülearu kaugel polnud, kuid ükski tee päris otse sinna ei viinud.

Naljakal kombel tuli mingi tüüp mo käest teed küsima sel samal ristmikul, kus ma parasjagu arutasin, mis suunas minna. Naljamees. Igatahes mina läksin otse.

Kui sa just päris maanteel ei sõida, siis on Iirimaa teed kitsad nagu silmaavad pohmellihommikul. Kui teiselt poolt mõni jalgratas vastu tuleb, siis peavad autod minu selja taga seisma jääma, sest ei mahu vahelt läbi. Rääkimata vastutulevatest autodest.

Samas pean tunnistama, et vabanemise ja põgenemise tunne olid meeltülendavad, ning kui ma ratta seljas poleks olnud, oleks rõõmust silda visanud.

Ega ratta seljas sõidu ajal väga palju asju teha polegi. Vaatan teed, autosid, loendan meetreid. Põhiline tegevus sõitmise kõrval on ümbruse hindamine pilguga, kas oleks kohta, kuhu telk püsti panna ja õhtule jääda. Ja siis mõtled igasugu tühja-tähja. Midagi tõsist küll mõelda ei saa ja see ongi päris hea.

Igatahes kahe tunni pärast olin ma Lough Guris. Oli õhtu ja taevas kiskus märjaks. Otse loomulikult, sest eelnevad nädalad oligi liiga suurepärane ilm olnud. Lough Gur on äge koht, sest seal on miski iidamast pärit asula jäljed ja Iirimaa kõige suurem kiviring. Kividest ring on kunagiste arvatavasti usuliste rituaalide koht olnud ja neid ringe on terve Iirimaa täis.

Aga noh, kaua sa ikka vahid mingit suvalist platsi, mida ümbritsevad kivid. Ütlesin: “Ahah!” ja läksin edasi. Nagu nimi ütleb, asub see kiviring järve ääres. Ma muidugi lähenesin asjale sellisest suunast, et tuli peaaegu ring ümber järve teha. Ja see ei olnud üldse tore, sest sealt algasid mo esimesed katsumused. Masendav küngastest üles väntamine.

Mäest alla on küll tore sõita, aga selge on see, et laskumine kestab kümme korda vähem kui tõusmine ning see ei ole lohutus, et igale tõusule järgneb langus. Ei meeldi mulle künkad.

Järve ääres oli üksjagu rahvast. Kes mängis palli ja jõi, kes möllas lastega või vallutas järve kõrval kõrguvat küngast. Turismikeskuse tädi ütles, et see on 160 meetrit kõrge. Aga koht oli ilus ja ma otsustasin ööseks sinna jääda ning küsisin tädi käest, on see üldse mõeldav.

“Ma tõesti ei tea, ma ainult töötan siin,” ütles tädi ning sellega oli asi otsustatud. Pealegi leidsin ühest künkast üles ronides kohe suurepärase koha telkimiseks. Vaatega järvele ja mäele. Panin telgi üles, vaatasin loodust, varjusin vahepeal vihma eest ning jõin Iiri viskit, mis jahedal õhtul ikka marjaks ära kulub.

Öösel sadas korralikult vihma. Telk pidas vihmale vastu, kuid ei osanud seda ette näha, et maa seest mingi oksajurakas kah telki ronida soovis ning seega avastasin hommikul persse alt pöidla suuruse augu, kust oks röömsalt vastu vahtis ja tere ütles.

Ma nüüd tean, et mulle need hommikud siin teel olles ei meeldi. Magamiskotis on hea soe vedeleda ning kondid on suht tuimad, mistõttu pole tahtmistki ennast taas ratta selga kujutada.

Samas tean ka seda, et kui ennast juba liigutama hakkad, siis tuleb peale teatav tegutsemisind ning läheb jälle asjaks. Ja täitsa rõõmsalt kohe.
Oli märg ja aeg-ajalt sadas vihma. Tuul oli kah tõusnud. Vihmast on suva, sest märg olen ma nii või teisiti. Piisab kümnest minutist sõitmisest, kui juba higistan nagu loom. Ma joon sõidu ajal ligi kolm liitrit vett päevas. Ja kõik higistan välja. Kusel käin ehk õhtul korra ja siis saab kah vaid vaevukese pirega maha.

Võtsin suuna Mitchelstownile ja see oli suur viga. Minu kaardil puuduvad tähised, kus on mägi või madalam koht. Teel sai aga selgeks, et olin põhimõtteliselt võtnud ette ületada Galtee mäed. Oh seda püha lihtsameelsust küll. Seda enam, et nüüd oli tuul päris tugev ja muidugi puhus pigem ülevalt alla, mis tähendas, et mäest üles vändata polnud üldse naljakas.

Mitchelstownis peaks olema üks suur juustutehas, sest ma olen poes selle nimega juustu müügil näinud. Küllap ongi, arvestades, et kogu ümbrus on täis väikesi talumajapidamisi, kes kõik lehmi kasvatavad. Iirimaa on nagu suur karjamaa. Ühtegi pargist suuremat metsa moodi asja siin pole ning kõik kohad on täis lehmi või lambaid.

Lehmad on ühed tuimad loomad. Alati nad vahivad mind, kui mööda väntan. Terve karjamaa täis lehmi konkreetselt mäletseb ja vahib, kuidas ma sõidan. Mis teha, ju ma siis olen emaste seas popp. Tõenäolisem on siiski, et lehmad ei suuda ära imestada, et mõni inimene nii tropp on, et rattaga sõita viitsib.

Mitchelstown ise osutus aga tüüpiliseks Iiri linnakeseks täpselt samasuguste poodide ja vaateakendega nagu igal pool mujal. Pealegi hakkas siis korralikult sadama ning üks onu tuli juurde ja ütles, et lähemateks päevadeks lubas kõvasid dušše. Heavy showers. Meenus, et Eestis oli kunagi heavy metal bänd Shower.

Niisiis otsustasin kohe edasi sõita, kui olin natuke joonud. Majanaaber Tim oli just päev varem rääkinud, et Mitchelstowni ja Cahiri vahel on üks lahe metsamajake, kus saab odavalt ööbida ja kus pidi hirmus ilus jalutada olema. Tim käib peaaegu igal nädalavahetusel kuskil Iirimaa otsas jalutamas.

Seekord sõitsin mööda suuremat maanteed, mis on eurorahade abil sirgeks silutud ning seega oli mo minek päris korralik. Mäed mõlemal pool teed küll ehmatasid ja hirmutasid lähenevate tõusudega, kuid asi polnud väga hull.

Kuna minek nii hea oli, siis sõitsin Timi soovitatud kohast lihtsalt mööda. Lootsin, et ehk jõuan Cahiri, kus mõni koht magamiseks ikka leidub. Jõudsingi, kuid magamiskohta seal polnud. Cahiris on suht huvitava olemisega linnus, mida ma plaanisin külastada, kui end mõnda hostelisse sisse seadnud olen. Aga noh, plaan plaaniks. Ükski B&B mo koputustele ei reageerinud ning ei viitsinud mina end neile peale suruma hakata.

Tegelikult olin ma päris ropult väsinud juba, aga otsustasin edasi liikuda. Ehk leidub mõni kena karjamaanurgake, kus telkida ja öö läbi surra.

Aga nagu võluväel jõudsin paari kilomeetri pärast kohani, mida reklaamisid õunamahlareklaamid. Tuli välja, et seal asus üks farm, mis tegeles õunte kasvatamisega ning kus tehti õunamahla, mida siis sealsamas müüdi. Ühtlasi rentisid nad üht platsi telkimiseks ja karavanautodele ööbimiseks.
Kenasti läks. Kuue euro eest sain kena telkimiskoha, pudeli ülihead õunamahla ning käia sooja duši all. Elu tundus nagu õitsev hernes hoolimata pidevalt kallavast vihmast.
                                                                                                          

Viimased teated Sergost 15.05.2007 kell 6.00

Olen Prantsusmaal. Omaha Beachil. Istun mingi sõjaaegse sakslaste punkri katusel. Limpsan natuke calvadosi, tegelikult tahaks õlut, aga nii külm on. Kogu aeg sajab. Sõidetud on 450 km. Sõber Padraig vajab uusi piduriklotse ja õli. Tuju on muidu positiivne, siin on kenam kui Iirimaal. Pesemisvõimalustega on kehvasti, haisen retsilt.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 63 korda, sh täna 1)