Tom – lennu hing ja süda (9)

Tom – lennu hing ja süda

 

Tänavu lõpetab Saaremaa ühisgümnaasiumi 83 noort inimest. Nende hulgas ka Tom Rüütel. Energiline, sõbralik ja igati lõbus noormees. Ainult pisut teistsugune. Nimelt on ta sünnitrauma tõttu tekkinud ajukahjustuse tagajärjel võimetu käeliseks tegevuseks ja ta käib veidi kehvasti.

Läbi katsumuste on Tom jõudnud nüüdseks sinnamaale, et gümnaasium hakkab läbi saama. Noormees ise arvab, et seda eelkõige tänu oma võrratule emale. Tänu ka koolile, vastutulelikele ja toredatele õpetajatele. Ning loomulikult oma fantastilistele klassikaaslastele.

Loo pealkirja ei mõelnud ajakirjanik ise omast peast välja. See lihtsalt tuli, kui olin läbi lugenud Tomi koolikaaslaste arvamused temast. Need on kirjas SÜG-i 89. lennu raamatus, mis praegu valmimas.

Kui Tom kooli läks

Tookord rääkis Tomi ema Tiina Sõnumilehele, kuidas tal on tulnud võidelda selle eest, et peale tema ka teised võtaksid Tomi täiesti tavalise lapsena. Lapsena, kel on küll mõned kehalised puudused, kuid mõistus igati terane.
“Olin veendunud, et Tom saab õppida normaalses koolis omaealiste laste seltsis. Aga meie koolid pole valmis sääraseid lapsi vastu võtma: pole kaldteid ratastoolide jaoks jms… Klassijuhataja tuli meile vastu. Muidugi on tal Tomiga palju lisatööd ja suur vastutus… Olen õpetajaga kokku leppinud, et Tomile koolis hinnaalandust ei tehta… Lionsid kinkisid talle õppimiseks arvuti (ta toksib suus oleva hambaharjaga arvuti klahvidele).

Klassikaaslased suhtuvad temasse fantastiliselt hästi. Tom ise on seltsiv ja rõõmus laps. Tal on palju sõpru. Koduõpe oleks temasugusele poisile olnud surm.”

Tomil on vedanud

“Alguses oli raske,” meenutab Tom oma koolitee algust tavakoolis. “Palju rahvast ümberringi. Olin ju teistsugune teiste seas. Aga kui kõik lapsed suhtusid minusse täiesti normaalselt, muutus kõik. Õpetajad on väga mõistvad. Ei mingeid hinna-alandusi, saan raudselt täie rauaga. Ja see on väga hea.”

Tomile meeldib eesti keel ja kirjandus, ajalugu… Ta kirjutab luuletusi, loeb palju. Eksamid sooritas Tom arvutiga ja seegi nõudis koolilt päris palju asjaajamist ja kooskõlastamist. Tuli ju taotleda haridusministeeriumilt vastav luba. Aga kõik on suhtunud kuidagi normaalselt ja sellest on Tomil väga hea meel. Lõpukirjandis arutles ta teemal „Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub (M.Unt)“. See oli hea teema, sest sai rääkida inimeste vahelistest suhetest, suhetest riikide vahel ja maailmast üldse.
Alates viiendast klassist võttis Tom osa näiteringi tööst. Näidelda Tomile meeldib. Peaosi pole tal küll olnud, aga mitmete sutsakatega on ta lavalaudadel käinud küll.

„Minu klass on absoluutselt parim!” ei ole Tom kiidusõnadega kitsi. “Klassikaaslastega on mul hea läbisaamine, sest kõik tunnevad mind, on väga mõistvad ja võtavad mind kui võrdväärset. Meil on olnud toredaid ettevõtmisi, millest kõigist olen ka mina osa võtnud.”

Aga lähedasi sõpru on Tomil vaid üksainus. “See on üks vahva noormees. Temaga saab rääkida absoluutselt kõigest.“

Mis edasi?

Esmaspäeval tegi Tom oma viimase eksami – ajalugu. Seejärel tuleb pühenduda veel uurimistööle, mis peab ka kooli lõpuks valmis saama. Tom teeb selle üksikvanemate laste teemal. Ta on välja valinud mõned inimesed, kes olid nõus temaga sel teemal rääkima. Ent on tal ju ka oma kogemused olemas. “Need on ainult positiivsed,” nendib noormees. “Paremat elu ei oleks ma osanud tahta. Ja kas üldse ongi paremat elu kui mul?”

Mis edasi saab, Tom veel täpselt ei tea. Mõtteid on mitmesuguseid. Kõigepealt tuleb kool ära lõpetada. Eksamitulemused saab ju teada alles juunis, aga fakt on see, et koju ta istuma ei jää. Koolis teisi temasuguseid rohkem ei ole ja miskipärast ei ole ta ka linnas neid kohanud.

Aga ta teab surmkindlalt, et on ka teisi selliseid, kelle suhtes loodus on olnud ülekohtune. Kus nad on? Kui ema teda koduseinte vahelt välja tõi, oli algul muidugi raske, sest uudishimulike pilkude eest polnud pääsu. Aga sellega harjub ära. Harjus ära Tom ja ilmselt ka Kuressaare inimesed, sest tundub, et praegu teda enam nii uudishimulikult ja pingsalt ei jälgita. Nüüd arvab Tom, et sellevõrra on tal elus kergem. „Ja seda ainult tänu emale, kes mu koduseinte vahelt välja tõi. Ainult et hambahari ja arvuti – need jäävad minu kaaslasteks kogu eluks…”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 195 korda, sh täna 1)