Ameerikast Saaremaale. Lihtsalt.

Ameerikast Saaremaale. Lihtsalt.

 

Barbara Burrows ja Alex Khieninson on kaks ameeriklast, kes möödunud aastal üle ookeani Saaremaale kolisid ning Kuressaares oma keelekooli New York Institute asutasid.

Arusaadaval põhjusel lasen Barbaral ja Alexil esmajärjekorras põhjendada oma valikut kolida suurriigi Ameerika metropoli New Yorki äärelinnast maailma mastaabis pisikesse Eestisse. Seda, et Alexil on juured mingit pidi Hiiumaal, kumbki neist väga ei rõhuta. Mis olnud, see olnud. Pigem toovad nad välja soovi elada Euroopas. „Kusagil, kust meid ei leita,“ muigab Alex.

Ligi kaks aastat tagasi Eestit külastades leidsid nad selle olevat rahuliku ja mõnusa peatuspaiga, kus koos elu kuldseid aastaid nautida. Aga mitte niisama, käed rüpes. Ikka tegutsedes.

„Tahtsime teha midagi teistsugust, tahtsime ühist ettevõtet, me ei olnud veel valmis pensionile jääma,“ põhjendab Alex, kuigi õpetamisega on mõlemad seotud juba aastaid. Barbara on pedagoog, taskus on tal diplom inglise keele õpetamiseks võõrkeelena. Alex on insener, kes õpetanud ülikoolis ka muusikat. „Arvasime, et siin saame oma elukogemusi ja oskusi rakendada,“ selgitab Barbara.

Ameerika inglise keel

Alex peab huvitavaks, et meie koolides õpetatakse enamasti briti inglise keelt. „Ligi seitsekümmend protsenti inimestest räägib emakeelena ameerika inglise keelt,“ rõhutab Alex. Ta mõistab, et briti varianti peetakse klassikaliseks keeleks, aga usub, et ei tasu mööda vaadata ka teistest võimalustest.

„Me kohtame tihti inimesi, kes tahavad Ühendriikidesse reisida, seal õppida, äri teha, sugulasi külastada,“ loetleb Alex põhjuseid, miks nad võtsid Barbaraga nõuks keelekool püsti panna.

Barbara toob eelnevale täienduseks välja seiga, et enamik televisioonis näidatavatest filmidest on ameerika inglise keeles. „„Sopranod“ – kui see ei ole ameerika inglise keel, siis ma ei tea, mis võiks veel olla!“ hüüatab Barbara.

Õpilaste leidmine oli lihtne

Suureks abiks oli Barbarale ja Alexile oma osaühingu loomisel ettevõtluskeskuse juht Marek Lepamets. „Tänu talle saime kõikide dokumentide ja muude tehniliste asjadega hästi hakkama,“ kiidavad õpetajad ühest suust. Ruumide kasutuse suhtes saadi kokkuleppele TTÜ Kuressaare kolledžiga.

Ka õpilaste leidmine ei olnud probleem. Kui kuulutused lehes ilmunud ja soovijad ennast registreerinud, tulid Alex ja Barbara möödunud suvel Saaremaale õpilastega kohtuma. „Vastukaja meie pakkumisele oli ülisuur!“ rõõmustab Barbara.

Suvel moodustati rühmad, pandi paika õppegraafikud ning pärast viimaseid askeldusi Ameerikas, kolisidki Barbara ja Alex Kuressaarde.

Õpilasi igas vanuses

New York Institute’is on sadakond õpilast, keskkooliealistest pensionärideni. On naisi ja natuke ka mehi. Ei Barbara ega Alex oska nimetada, miks sooline tasakaal paigast ära on, kuid mõlemad kinnitavad, et need vähesed mehed, kes tundides käivad, annavad õppetööle lisaväärtuse.

„Üldse on meie õpilased väga tublid,“ kiidab Barbara. Tema sõnul on enamusel olemas teatavad baasoskused, kuid tihtipeale piirduvad need lugemise ja kirjutamisega. „Suhtlusoskused on nõrgemad,“ nendivad õpetajad, kuid kiirustavad lisama, et õpilased teevad edusamme.

Võrreldes ameerika ja eesti õpilasi, kiidavad Barbara ja Alex siinsete austust õpetajate vastu ning koostöövalmidust. „Nendes on näha ühise eesmärgi nimel pingutamist,“ kirjeldavad nad õppijaid, kes päeval töötavad igaüks ise valdkonnas – kes kalamehena, kes arstina, kes riigiametnikuna –, kuid õhtul klassiruumi kokku tulles seob neid ühine soov õppida inglise keelt. Ameerika inglise keelt.

Lühinägelikud firmajuhid

Keelekoolis pakutavad rühma- ja eratunnid on enamasti Barbara anda. Alex jagab keelealaseid teadmisi lisaks tavarühmadele ka firmadele ja asutustele, kes on mõistnud, et hea inglise keele oskus annab neile konkurentide ees suure eelise.

Samas tunnistab Alex, et ei mõista, miks vaid nii vähesed ettevõtted peavad töötajate head keeleoskust oluliseks. „Ehk nad arvavad, et oskused on piisavad?“ mõtiskleb Alex, kuid lisab, et mõne aasta pärast see tõenäoliselt enam nii ei ole. „Tuleb mõelda tuleviku peale!“

„Inimesed mõtlevad, et hetkel läheb neil äri hästi, nad lasevad end lõdvaks, lootes, et see jääbki nii,“ räägib Alex. Ta on veendunud, et kohalikud firmajuhid peaksid mõtlema sellele, kuidas teistest erineda, miks klient peaks just nende ettevõttesse tulema.

„Tundub, et need, kes õpivad inglise keelt omast vabast ajast, lahkuvad neid mitte hindavast ettevõttest peagi,“ arutleb Barbara. Alex jätkab mõttekäiku: „Ei ole palju vaja, et oma töötajaid koolitada. Praegusel ajal on mitmeid programme, kust selleks toetust saada.“ Kumbki õpetaja ei mõista, kuidas firmajuhid lubavad välis-klientidega suhtlema halva keeleoskusega inimesi. „Sinu ettevõte ei ole ju mööbel ega tehnika, su ettevõte on su töötajad!“ on Alex veendunud.

Samuti paneb neid imestama kohalike ettevõtete veebilehekülgedel esinevate vigade rohkus. „See on ju Sinu visiitkaart!“ rõhutavad nad koos, mainides, et isegi saaremaa.ee avalehel on valusalt silma riivav grammatikaviga.

Elu väikelinnas

„New Yorgis pidin ma hommikul tööle minekuks kõigepealt nelikümmend minutit autoga sõitma, siin astun ma uksest välja ja olen kahe minutiga kohal,“ rõõmustab Barbara väikelinna võlude üle.

„Ei ole kohta, kuhu jalgsi ei saaks,“ ütleb Barbara, kuid mainib muiates, et talvel terviseparki suusatama minnes võtsid nad takso. „Talviti on kõnniteedel raske käia,“ põhjendab Alex. Muidu neil ilmale pretensioone ei ole. Kui sügisene vihmaperiood välja arvata, olevat kliima üpris sarnane nende eelmise kodulinna omaga.

Pere kahest Ameerikasse jäänud autost kumbki neist puudust ei tunne. Pigem naudivad nad seda, et aeg-ajalt bussiga pealinna sõites teeb roolikeeramise tööd keegi teine, lastes neil rahus raamatut lugeda või ristsõnu lahendada.

Tallinnas käivad Barbara ja Alex vaheldust otsimas. Kuigi korralikke bagel’seid (ringikujuline seest auguga saiake) ei leidu ka seal. „Me tunneme neist puudust!“ Samamoodi nagu telefoni teel söögitellimise võimalusest. „Me oleme ära hellitatud. Pärast väsitavat tööpäeva ei taha enam ise süüa teha, võtaks telefoni ja telliks maitsva toidu koju,“ unistab Alex.

Kohalikud eripärad

„Automaatvastajad! Teil ei kasutata automaatvastajaid,“ on Alexi vastus mu küsimusele üllatuste kohta meie riigis.

„Ameerikas on kõigil automaatvastajad, siin võib aga telefon kutsuma jäädagi,“ imestavad õpetajad. „Kui keegi mu kõnele ei vasta, siis ma lähen mõnda teise kohta ja saan seal oma asjad aetud,“ on Alexi arvamus.
Samas peavad nad siinsete inimeste puhul oluliseks oma lubadustest kinnipidamist. „Kui siin öeldakse – ma teen selle ära –, siis see saabki tehtud. Ühendriikides tähendaks see „võib-olla“,“ tunnevad mõlemad heameelt, et saavad kohalikke usaldada.

Kuigi esimest kontakti luua olevat päris raske. „Me oleme harjunud, et inimesed naeratavad, vestlevad elavalt… Siin ei naeratata nii palju,“ toovad Alex ja Barbara näite, kuid lisavad, et see ei tähenda, et inimesed oleksid ebasõbralikud.

„Inimesed ei vaata silma, ei otsi võimalust suhelda,“ on Alex täheldanud. „Ehk on ameeriklased pealiskaudsed, sest nad räägivad palju ja unustavad, aga meie jaoks on see lihtsam,“ mõtisklevad pedagoogid, nentides, et nende viga on ka vähene eesti keel.

„Barbara oskab kümneni lugeda,“ uhkeldab Alex naljaga pooleks. Barbara ise tunnistab, et ega ta suurt palju eesti keelt veel oska ja kui ta poes kaupa küsib, saavad müüjad tagatoas pärast kindlasti naerda, aga septembriga võrreldes on edusammud märgatavad.

Kauaks veel

Praegu Barbaral ja Alexil Ameerikasse naasmise plaani pole. Tahavad siin oma tegevust laiendada. Juba sel suvel korraldavad mõned suvelaagrid. „Saaremaa võiks olla paik, kuhu tulevad keeleõppijad üle Eesti,“ unistavad õpetajad, kel kindel kavatsus jääda ainsateks pedagoogideks oma keelekoolis. „Ei ole lihtne leida häid õpetajaid,“ põhjendavad nad.

„Me näeme, et meie töö järele on vajadus, me tahame midagi…“ jääb Alexil mõte pooleli. „…muuta,“ jätkab Barbara lauset. Ja nii täiendavad nad teineteist igal sammul. Üks alustab, teine lõpetab.

KOMMENTAAR

Merike Toose,
Alexi õpilane,
Saare maavalitsuse õpperühm

Olen meie keelekursusega hästi rahul. Alati on hea kuulata inimest kõnelemas tema oma keeles. Ja Alexil on alati ka oma vaatenurk asjadele.
Vahetus suhtlemises on ka endal lihtsam avaneda ja rääkida, mis ju tegelikult on meile kõige raskem. Enamik oskab küllalt hästi lugeda ja ka kirjutada. Rääkimine tikub probleem olema. Alex oskab meid oma arvamust avaldama panna.

Lähenemine keeleõppele ja paraku ka keel ise on oluliselt muutunud sellest ajast, kui mina viimati inglise keelt õppisin. Ma naudin seda õppimist täielikult. Ja iseendale üllatuseks olen suhtlemises julgem, nüüd on oma kogemus juba olemas.

Tarmo Berens,
Alexi õpilane,
Kuressaare muusikakooli õpperühm

Mina tunnen ennast Alexi tunnis hästi ja pingevabalt – heas mõttes muidugi. Kas on põhjuseks tema hästi valitud õpetamisviis, sarnane mõttemaailm (tegemist on ju muusikuga), ühine huumorimeel või tema avatud olek? Võib-olla aitab vältida puht-eestlaslikku keelekompleksi teadmine, et tegemist on ikka puhta ameeriklasega.

Huvitav ei ole ainult õppeaine, sest peale keeleõpingute saan ka jälgida ühe teise kultuuri kohandumist meie kultuuriruumiga. Hea on teada, milliseid mõttearendused võivad tekkida ameeriklasel, kui sina oma eestikeelse lause sõna-sõnalt teise keelde ümber paned. Hea on ka see, et Alex on pärast täiendavaid selgitusi aru saanud, mida eestlane vastavat lauset öeldes tegelikult mõtleb. Usun, et igapäevases olmes on tal sellest abi. Soovin talle ja Barbarale südamest jõudu ja jaksu nende tegemistes.

Ene Kallas,
Barbara õpilane

Barbaral on eelkõige loov lähenemine õpetamisele. Muidugi kasutab ta õpikuis sisalduvat materjali, kuid sageli “unustab” ta ennast rääkima päevapoliitilistel ja üldelulistel teemadel ja kaasab õpilased mõtteeksperimentidesse, mis saavad alguse enamasti küsimusest: „Mis oleks kui…?“

Kui järele mõelda, arvan, et endale sobilikumat õpetajat oleks olnud mul raske leida. Õpetamise efektiivsuse määrab ära sageli just koostöö õpetaja ja õpilase vahel. Kui see toimib, siis toimub ka areng. Ja Barbara suudab oma õpilastes leida need pidepunktid, mis panevad õpilase tööle. Vähe on neid inimesi, kes suudavad mus uudishimu, tõelise uudishimu äratada, ja Barbara on üks neist. Mõtlev ameeriklane ikkagi!

Vahur Veelaid,
Barbara õpilane

Barbara on hea õpetaja. Ta on hästi põhjalik.
Otse loomulikult on minu keeleoskus paranenud. Käin grupitundides ja olen võtnud ka individuaaltunde. Viimastes olen ise Barbarale öelnud, milles ennast nõrgemini tunnen ja täiendamist vajan.

Pean väga heaks, et ei Barbara ega Alex räägi eesti keelt. Minu keeleoskus ei olnud varem kehv, aga paljudel, kes tundides käivad, ei ole probleemiks viletsad keelealased teadmised, vaid pigem julgus ja oskus keelt kasutada. Nüüd võin öelda, et ei tunne ennast võõrkeelses seltskonnas halvasti.
Minu eesmärk tundides käimiseks ei olnud Ameerikat kui maad tundma õppida, aga ka selles vallas saab mõningaid teadmisi. Üldiselt mulle tundub, et Barbara ja Alex ei ole Ameerikast eriti vaimustuses, mistõttu mingit ajupesu nad sealse elu osas ei tee.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 146 korda, sh täna 1)