Paneb hämmastama, missuguse usinusega on Eesti valitsus idanaabrilt õppinud! Pärast Pronkssõduri pehmelt öeldes poliitiliselt läbi kukkunud aktsiooni asuti usinalt Maarjamaalt vaenlast otsima: kes valitsuse tehtut heaks ei kiida, see isamaaliselt ei mõtle ja riigimehelikult ei käitu.
Vaenlane tuli leida kohe ja kiiresti, et rahval ei jääks aega mõtlemiseks: risti löödi Juhan Kivirähk, kelle poolehoid siiani enam võimuparteile kui opositsioonile kuulus; Savisaare vastu algatati „internetiaalne” küberrünnak allkirjade kogumiseks, mida nüüdseks saanud 100 000 ringis, nõudega „Savisaar, astu tagasi!“ Kuhu tagasi ja kui tagasi, mis edasi – maalt välja, nagu Ansip vene laamendajad lubas saata?
Sellega olukorda ei lahenda, ei ravi ka majanduslikku halvatushoogu. Kuid võta näpust või kust tahes, valitsusel on siin juba suurepärane retsept olemas – tõstame kõikvõimalikke aktsiisimakse ja teeme seda suurelt, et inimestel oleks korraga asi selge. (Umbes nii põhjendas sotsist rahandusminister Padar valitsuse otsust…)
Selge on aga see, et kusagilt peab see raha tagasi tulema, mis majandustegevuse pidurdumise tõttu nüüd saamata jääb. Ja nagu arvutused näitavad, moodustab see käesoleva aasta riigieelarvest, mille maht 75,9 miljardit krooni, rohkem kui kümnendiku. Seepärast ongi vaja kiiresti moodustada „ühtne väerind” (ajalooline vaste – Töörahva Ühine Väerind) vaenlase vastu võitlemiseks, kutsudes lippude alla nii tööandjad, töölised kui ka töötud ning materdades maha neid, kes julgevad vabale sõnale toetudes teisiti arvata. Kivirähk ütles 16. mail SL Õhtulehele antud intervjuus, et üldine õhkkond vabalt mõtlemist väga palju ei soosi.
Üldise õhkkonna ilmestamiseks sobiks ka järgnev fakt: kui eestlane saadab Postimees Online`i kommentaari, et Ansip lõhkus ära rahvusliku ühtsuse, püsib see üleval vaid viis minutit, seejärel kommentaar kustutatakse ning blokeeritakse kaheks päevaks ka saatja arvuti. Räigustele, mille üle saab ainult häbi tunda, põleb seal aga roheline tuli mõnusasti ja pidevalt.
Kas ikka tasub peaministril uhkustades välja öelda, et märul lõi Eestis õhu puhtamaks? Ehk peaks valitsuse juht ise riigimehelikumalt mõtlema hakkama.
Loading ...
![Juba nädala algusest pole saadud kontakti Muhus elava 50-aastase Veikoga, keda vaatamata politsei otsinguoperatsioonile pole suudetud leida. “Paraku ei ole senised otsingud vilja kandnud ja Veikot ei ole leitud. Kontrollisime […]](https://www.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/02/Veiko-1-36x36.jpg "Kadunud muhulane on ikka leidmata"){kind=small}
Ma kommenteeriksin seda kirjutist veidi üldisemast aspektist ja nimelt: milliseid kirjutisi on toimetusel mõtet arvamusleheküljel avaldada ja milliseid mitte. Jaanus Kõrvi kirjutis on siin sobivaks näiteks, illustreerimaks neid, mida avaldada ei tasu.
Ma ei kavatse kuidagi kahtluse alla seada autori õigust oma arvamust omada ja seda avalikult teatavaks teha, kuid piiratud ajaleheruumi ning piiratud lugeja aja tingimustes oleks otstarbekas ära tuua ikka vaid neid, mis lugejale midagi juurde annavad, kas siis käsitletava teema faktilise külje või sündmuste analüüsi osas. Antud kirjutises ei ole ei seda ega teist, ainus info, mida ma selle lugemisest sain, oli teadmine, et autori arusaam asjast on just selline, ning teiseks, et tema veenmismeetodiks on pigem kõvad sõnad ja kahtlased (et mitte öelda eksitavad) väited, kui sisulised argumendid. Millist kasu tavalugejale sellisest informatsioonist võiks olla?
Et ise mitte samasuguseks jääda, analüüsin lühidalt tema teksti. 1. lõigus nimetab J.Kõrv Tõnismäe kuju teisaldamist valitsuse “pehmelt öeldes poliitiliselt läbi kukkunud aktsiooniks”, edasi süüdistab valitsust selle väidetava läbikukkumise varjamiseks vaenlaste otsimises. 2. lõigus nimetatakse need vaenlased (Kivirähk ja Savisaar), keda valitsus “kiiresti, et rahval ei jääks aega mõtlemiseks” “risti lõi”. 3. lõigus vihjab (või väidab?), et kavandatav aktsiiside tõstmine on mõeldud kuju teisaldamisest tingitud “majandusliku halvatushoo” raviks.
Võrdleme, mida ütleb sama kuju teisaldamise kohta näiteks Evi Arujärv (“Sirp”, 11.mai 2007): “Okupatsiooni altariks saanud hauatähise kesklinnast äärepeale nihutamine oli vältimatu, sest selle ümber koondunud seltskond ja sündmused ohustasid Eesti riiki ja solvasid ajaloomäluga eestlasi.” Sama ütleb samas “Oma Saare” numbris Heino Kään, igaüks võib seda kohe Kõrvi kirjutise alt lugeda. Oluline on märkida, et Kään kulutab oma väite põhjendamiseks pea sama palju leheruumi, kui on kogu Kõrvi kirjutises. Kõrv põhjendamisega vaeva ei näe. “Eesti riigi vastu on praegu nii kodumaal kui ka naabermaal rohkem viha kui paari nädala eest. Sellest on räägitud. Kuid Eesti riik on nüüd ka tõsiselt võetavam.” kirjutab Rein Taagepera (EPL, 14. mai 2007), kes teatavasti enne aprillisündmusi pooldas mitte kuju teisaldamist, vaid tema tähenduse muutmist. Kui Kõrv oleks tahtnud tõsiseltvõetavat arvustust kirjutada, oleks tal tulnud põhjendada, miks vihkamise kasv kaalub üle tõsiseltvõetavuse kasvu ja miks Arujärve ja Kääni põhjendused ei pea paika. Midagi sellist tema kirjutises ei ole.
Küsin nüüd, mis kaal on autori väitel, et kuju teisaldamine oli “poliitiliselt läbi kukkunud aktsioon”? Arvamusartikkel peaks olema arutlus, mitte 1917. a stiilis poliitpropaganda.
Edasi: väita, et Kivirähu ja Savisaare osaks langenud kriitika (või mida autor selle “ristilöömise” all mõtles?) taga on valitsus, on juba lihtsalt vale. Nende kriisiaegse tegevuse (Kivirähk) või tegevusetuse (Savisaar) kohta tulnud kriitika on tulnud pea kõik (ainult ühe minule teadaoleva erandiga: Igor Gräzin, kes aga, ehkki koalitsioonierakonna liige, valitsusse ei kuulu, kuid ka temal on õigus oma arvamusele) sellesama Kõrvi arvates pikaldase mõtlemisega rahva seast. Samamoodi on eksitav (otseöelda vale) aktsiiside tõusu kohta käiv jutt. Padari nime mitteasjakohane sissetoomine on aga tavaline demagoogia.
Ainus tõsiseltvõetav lõik Kõrvi kirjutises on tema kriitika ajalehtede kommentaaride tsenseerimise asjus. Mitte, et ma usuksin juttu tema arvuti blokeerimisest, kuid tõsi on, et EPL-is on registreeritud kommenteerijail võimalik kambaga koostöös teiste kommentaare kustutada. Aga selles ei tasu süüdistada valitsust. Mina kasutajana teatasin oma otsusest loobuda EPL tellimisest, kui see praktika ei lõpe. Nii et see on see koht, kus Jaanus Kõrv võiks oma seisukohti välja öelda. Kasutada selleks ajalehe pinda on lubamatu luksus. Ja normaalse, argumenteeriva, tasakaaluka kirjutise kirjutamine ei tohiks ka keskerakondlastele üle jõu käia.
Ning lõpuks: Jaanus Kõrvi ja Keskerakonna interpretatsioon on vastuolus andmetega rahva poolt kuju teisaldamisele antud toetusest. Kui me tahame toimunut mõista, tuleb mõista selle kujuga seotud tähendust ja selle muutumist ajas. See aga oleks juba pikem jutt.
Milleks ägestuda ? Antud ajaleheke on ju Keski omanduses läbi keski liikmete. Sama on ju Kadi raadioga, kus mõnikord on lausa tuntav kuidas normaalsed saatejuhid ei taha seda etteantud möga rääkida, ent teevad seda siiski.
ei ole keskerakondlane, aga küll ei leia, et selles arvamusloos midagi valesti öeldud oleks.
Minu arvates on tegu Kõrvi intrigeerimisega teemal, millest ilmselt selge seisukoht autoril endal puudub. Selge see, et eestlastest veel paar protsenti toetab Keskerakonda ja tundub, et autor Kõrv nende seas, aga tahaksin lugeda ka nende väheste eestlastest toetajate sulest sisukat argumenteeritud teksti.
Kadedus ja õelus on ikka hirmsad asjad küll!