Kes te olete, mister Gordon Brown?

Kes te olete, mister Gordon Brown?

 

Möödunud nädalal kirjutas maailmaajakirjandus palju Briti peaministri Tony Blairi eelseisvast ametist lahkumisest, kusjuures suurt tähelepanu pöörati tema võimalikule järeltulijale, rahandusministrile Gordon Brownile.

Saksamaa ajaleht Frankfurter Rundschau kirjutab artiklis “Muutuste lävel seisev Suurbritannia” järgmist: „See, et Blairi erruminek on seotud täna riigis valitsevate meeleoludega, pole saladuseks kellegi jaoks.

Regionaalvalimised, mis toimusid paar nädalat tagasi, näitasid, et üha enam britte pole leiboristide valitsemisega rahul ja soovivad muudatusi… Küsimus seisneb selles, kas liidri vahetusest piisab muutuste teostamiseks? Kas leiboristide partei suudab Gordon Browni tulekuga valijatele midagi uut ja väärikat pakkuda?“

Hispaania päevaleht El Pais kirjutab palju Tony Blairi saavutustest valitsusjuhina. Ajalehe arvates on Blairi peamine teene tema „sihikindel ja kannatlik liikumine rahu sõlmimise suunas Põhja-Iirimaal“. „Ainuüksi selle eest on talle koht ajaloos kindlustatud,“ märgib El Pais. Samuti näitas Blair end majanduse suure reformijana (tema valitsemise ajal tekkis riigis ligi 2,5 miljonit uut töökohta). Hispaania päevaleht on seisukohal, et just tänu Tony Blairi suurepärasele poliitilisele vaistule õnnestus päästa kuningliku pere au ja prestiiž pärast seda, kui hukkus printsess Diana.

Pariisis ilmuv ingliskeelne ajaleht International Herald Tribune (IHT) keskendab oma tähelepanu Gordon Browni isiksusele.

Brown on 56-aastane Šoti kiriku vaimuliku poeg. Kogu oma elu jooksul, kirjutas ajaleht, on ta ühitanud energilise õppimise ja poliitilise karjääri, mis algas šoti leiboristliku partei ridades. Ja kuigi fanfaarid ennustavad juba mitu aastat Browni peatset võimuletulekut, jäävad tema plaanid – eriti need, mis puudutavad Suurbritannia suhteid USA-ga – siiski paljude jaoks saladuseks.

Ajaleht jätkab: „Palju enam on tuntud tema avalik imidž. Browni maneerid erinevad oluliselt libekeelse Blairi maneeridest… Parlamendipingil tehtud žestid jätavad mulje, et Brown on karm, samas aga rahutu isiksus. Oma kõnedes on ta kaitsnud selliseid protestantlikke väärtusi nagu tööarmastus ja korralikkus, milles ilmneb tema šotilik kasvatus.“

Samas teab ajaleht väita, et Browni mõned töökaaslased on tema juhtimisstiili nimetanud „stalinistlikuks“. „Mõnedele meenutab ta Musta printsi, kes terve aastakümne ootas trooni ja nüüd järsku avastas, et tema pärand kaotab iga päevaga väärtust, sest ikka veel kestab sõda Iraagis, ilmnema on hakanud majandusseisaku esimesed tundemärgid ja usaldus tema partei vastu on hakanud langema.“

IHT lõpetab oma artikli vihjega sellele, et Tony Blair tegi hiljuti oma võimaliku järeltulija kohta kahtlasevõitu komplimendi, võrreldes Gordon Browni „tugevalt lööva rusikaga“, kes viib leiboristid võitlusse konservatiivide „peenetundelise liidri David Cameroniga“.

Ameerika ajaleht The Washington Post väljendab kartust, et Brown võib nõrgendada Suurbritannia sidemeid USA-ga. Leht kirjutab: „Oma eelkäijaga võrreldes on 56-aastasel Brownil enam teadmisi USA kohta… Ta on väga hoolikalt õppinud Ameerika ajalugu, majandust ja sotsiaalelu. USA poliitilistes ringkondades on tal palju sõpru ja oma puhkuse veedab ta tavaliselt Ameerikas.“

Kuid samas on tema isiklikud suhte USA presidendi G. W. Bushiga jahedad. Ameerika ajaleht oletab, et loomulikult ei hakka Briti tulevane peaminister Ameerika presidendile jämedusi näkku paiskama, kuid ei maksaks imestada, kui lähema 6–9 kuu jooksul toimub nende kahe mehe vahel mingi kokkupõrge, mistõttu ajalehed hakkavad kirjutama Londoni ja Washingtoni suhete jahenemisest.

Browni suur sõber ja majanduslik nõustaja, USA keskpanga endine president Alan Greenspan, kes on korduvalt viibinud tema kodumajas Šotimaal Kirkcaldis, on maininud, et „majanduspoliitika kujundamise küsimustes pole Gordon Brownile maailmas võrdseid”.

Itaalia ajaleht La Respubblica viitab sellele, et Brown on oodanud juba 13 aastat. „Juba 1994. aastal, kui Tony Blair valiti Leiboristliku partei liidriks, mõtles Brown, et see koht peaks kuuluma temale. Kuid tehes südame külmaks, astus ta kõrvale – mõistes, et palju noorem ja telegeensem kolleeg omab paremaid väljavaateid…“

Ajaleht jätkab: 1997. aastal sai Brownist rahandusminister ja aastakümne vältel ühendkuningriigis kestnud majandusbuum on eelkõige tema teene. Vastavalt kurikuulsale paktile, mille olemasolu pole kunagi kahtluse alla pandud, kuid mis pole ka tõestamist leidnud, lootis Brown, et Blair loovutab peaministri koha pärast esimese või siis teise ametiaja täitumist, kuid tal tuli oodata tervelt 2,5 ametiaega, enne kui tema ambitsioonid lõpuks realiseeruma hakkavad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)