Mees, kellele meeldib süüa teha

Mees, kellele meeldib süüa teha

 

Alates märtsikuust Oma Saare rubriiki „Leide vanast kokaraamatust” toimetav Alan Kiil on noor kokk, kes oma igapäevast leiba teenib Tallinna ja Stockholmi vahel kurseerival reisilaeval Romantika.

Kokapisiku on Alan Kiil tõenäoliselt pärinud vanaemalt, kes aastaid mudilastele lõunasööke valmistanud. Oma esimesed koogiküpsetamiskatsetused tegi Alan 6–7-aastaselt. „Ikka retsepti järgi,” kinnitab Alan, kuid lisab, et vahel sai ka niisama omast tarkusest muna ja jahu kokku keeratud, aga „ega sealt eriti midagi välja tulnud”.

Kuiva maa kokast laevakokaks

Kokapaberid sai Salmelt pärit Alan Kiil seitse aastat tagasi Kuressaare ametikoolist. Teadmiste põhivara anti koolist kaasa, kuid palju on tulnud ise juurde õppida. Enamik oskusi ja teadmisi tuleb ikka praktika ja töö käigus, usub Alan.

Kooliajal töötas ta Vaekoja pubis. Pärast kooli sai aga kokatööst isu täis. ”Kolm aastat olin hoopis kelner ja baarmen,” räägib noormees ajast Daissy restoranis (nüüdne Grand Rose).

„Siis läksin mandrile paremaid jahimaid otsima,” põhjendab Alan otsust minna tööle laevale. ”Esialgu olin kokk Victoria peal, nüüd olen vanemkokk Romantikal.”

Saaremaale naasmise mõtet Alanil hetkel ei ole, aga „ei või kunagi öelda – ei iial!” Praegune töö annab talle enesetäiendamiseks piisavalt võimalusi. „Saaremaale tulles peab enese arendamiseks ise rohkem vaeva nägema,” räägib laevakokk, kel enda arvates arenemisruumi küllaga ja igas valdkonnas.

Rõõm söögitegemisest

„Õige kokk peaks oskama igast asjast midagi teha, ei tohiks millegagi jänni jääda. Desserdid, kuum köök, külm köök…,” loetleb Alan Kiil. Ühtegi lemmikvaldkonda tal endal ei ole. „Mulle meeldib lihtsalt süüa teha,” muigab mees, kuid mainib siiski, et maailma köökidest eelistab võimalusel Prantsuse roogasid. Ka mereandidest valmistab ta meeleldi suus sulavaid hõrgutisi.

Eesti köök on laevakoka hinnangul liiga väike, et selle najal ükski restoran ära elada suudaks. Praetud kala peab ta roaks, mis võiks välismaalasele Eesti toidu olemuse kõige lihtsamalt selgeks teha. „Turistidele kama pakkuda on kindlasti eksootika, aga…” jätab Alan mõtte lõpetamata, kuid annab mõista, et päris restoranitoiduks ta seda ei pea.

Saaremaa söögikohad

Rääkides Saaremaa söögikohtadest, muutub Alan ülimalt kidakeelseks, tunnistades, et kohti, kus head sööki pakutakse, palju ei ole. Külalistega läheks ta uuematesse spaade restoranidesse. „Kannatab käia,” on Alani positiivseim kommentaar ülejäänud söögikohtade suhtes. Samas arvab ta, et eks midagi tule igaühel hästi välja ning päris halvustada ei saa kedagi.
Kõrvaltvaatajana on talle aga silma jäänud pikad ooteajad suurürituste ajal. „Kõik üritavad lasta täismenüüga. Mina arvan, et see on mõttetu, tehku selleks ajaks lühendatud menüü – paar praadi, magustoit, supp. Saab pakkuda inimestele korralikku toitu lühema ajaga. Rahvas saab kõhu täis,” pakub noor kokk omapoolset lahendust.

Pisut norida annab ka toitlustusasutuste ventilatsioonisüsteemide kallal. „Ei ole väga meeldiv, kui käid kusagil söömas ja pärast on friikartulihais küljes,” rõhutab Alan hea õhutussüsteemi olemasolu vajadust.

Tükkideta jahukaste

Iga koduperenaine puutub vähemalt kord elus kokku tükki läinud jahukastmega. Alani õpetuse kohaselt on kastme valmistamise juures olulisim pidev segamine. „Võile tuleb jahu juurde raputada vähehaaval. Kogu aeg vispeldada. Ja vedelikku juurde lisades ka kogu aeg segada,” selgitab Alan. „Kui tükid on tekkinud, siis muud varianti ei ole kui välja sõeluda.”

Ka Alanil endal keeb mõni toit vahel üle või kõrbeb põhja, kuid kolossaalset nässuminekut ta meenutada ei suudagi. „Täitsa hukka ei tohi enam minna, nüüd peaks juba nii palju kogemusi olema,” märgib söögimeister.
Muuseas, Alan ei arva, et mehed on paremad kokad kui naised.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 223 korda, sh täna 1)