Õppetunnid ajaloost ja tänasest päevast

Õppetunnid ajaloost ja tänasest päevast

 

Vaatad, kuulad, loed kõike seda, mis viimaste nädalate sündmuste kohta öeldud ja mõtted keerlevad peas. Öeldud on igasugu asju, vägagi erinevaid ja vastakaidki. Ning mõtted jooksevad oma rada.

Minu mõtted läksid kõigepealt liikuma mineviku suunas – nagu Kalle Muulil (Postimees, 3.V). Venemaa Riigiduuma delegatsiooni eestkõneleja vana kagebešniku Vladimir Kovaljovi räiges toonis esitatud nõue, et Eesti valitsus eesotsas Andrus Ansipiga peab tagasi astuma, tõi meelde 1939. aasta septembri. Stalin-Molotov nõudsid tollal Moskvasse sõitnud välisminister Karl Selterilt, et Kaarel Eenpalu valitsus peab tagasi astuma.

Tollal nii tehtigi ja asemele asus Jüri Uluotsa valitsus. Ning seda esimest järeleandmist järgnenute pikas reas heidavad Mart Laar ja ta mõttekaaslased Eesti tollasele juhtkonnale ette tänase päevani. Viimati lugesin Pätsi paljasõnalist süüdistamist ja kohatut seadmist ühte ritta Vares-Barbarusega Sven Grünbergi artiklist (Postimees, 7.V). Muide, nüüdsete sündmuste käigus pole Laari kuulda ega näha.

Siiski pole Stalini aeg

Seltsimees Kovaljov ja ta kaaslased ilmselt unustasid, et praegu pole enam Stalini aeg, esialgu alles Putini aeg. Kui neile seda meelde tuletati, võtsid nad küll toone maha, kuid Venemaa suurriiklik isevalitsuslik hoiak ja suhtumine väiksesse naabrisse ei muutunud. Just samasugused alusetud süüdistused ja neist lähtuvad ebaadekvaatsed nõudmised nagu 70 aastat tagasi. Vahe on vaid selles, et nüüd ei ähvardata sõjalise jõuga, vaid on otsustatud väike naaber kägistada majanduslike vahenditega, küberrünnakute abil.

Aga mitte ainult. Kusagilt peab ju tulema see raha, mida Pronkssõduri „kaitsjaile” ohtralt jagatakse. Ei usu, et see raha tuleb Eestis tegutsevailt vene ärimeestelt, seda enam, et esimesed hoobid on käinud suuresti just vene ärimeeste tasku pihta.

Jah, see äri ja head suhted. Andrus Ansip ja mitmed teisedki on ärbelnud, et meile ei tähenda Venemaa majandusboikott midagi. Ärplemiseks hea küll, aga tegelikult tuleneks sellest tõsiseid probleeme, niihästi majanduslikke kui ka sotsiaal-seid. Kas see tähendab, et me peaksime seadma suu sekki mööda, oma elu Venemaa tahtmist mööda, et aga need suhted äri edendaksid – nagu näib arvavat Tiit Vähi ( Eesti Päevaleht, 2.V). Väga küsitav. Tuletagem taas meelde kunagist kogemust. 1939. a pandi ametisse uus valitsus, anti Nõukogude Liidule baasid. Ent Venemaa juhid ei järginud oma kindlaid lubadusi, esitasid üha uusi ja uusi nõudmisi, kuni Eesti Vabariigist ei jäänud midagi järele.

Tollal olid aeg ja olud teised, Eesti seisis praktiliselt üksi sõjatuulte keerisesse kistud Euroopas. Täna on teine aeg ja teised olud, me pole enam üksi. Paraku ei ole Venemaa sellest aru saanud ja näikse arvavat, et võib talitada samuti, nagu kolmveerand sajandit tagasi. Eks olegi Putin ehtstalinlikult hakanud rahvusvahelisi lepinguid rikkuma ja üles ütlema.

Miks ja millal?

Meenutagem veel minevikku. 1939. aasta sügisel oli Eesti Vabariigi julgeoleku eest seisvail struktuuridel üsna täpselt teada, missugused sõjajõud seisid ootel meie piiride taga, valmis sisse tungima, kui Eesti juhtkond Nõukogude Liidu ultimaatumile järele ei anna. Loomulikult olid asjadega kursis ka vabariigi juhid. Küllap olid sellekohased teadmised ja Molotovi ähvardused neid sõjajõude kasutada üheks „argumendiks”, miks tollal otsustati suure naabri jõupoliitikale järele anda.

Mis põhjus on arvata, et meie tänased julgeolekustruktuurid on kehvemad kui tollased luureorganid? Ma kujutaksin asjade käiku ette ligikaudu järgnevalt.

Venemaa luureorganid koos kohalike käsilastega valmistusid juba pikemat aega, vähemalt aasta, ette suuremat väljaastumist Pronkssõduri juures 9. mail. Nagu näitas „peaproov” 26. aprillil, polnud see mõeldud tavapärase kogunemise, vaid tõsise jõuaktsioonina.

Valitsusel olid need ettevalmistused üksikasjalikult teada ja plaanitava ärahoidmiseks piirati väljak taraga ning alustati väljakaevamisi. Samas koondati pealinna oluliselt politseinikke. Kujunenud olukorras otsustasid šovinistlikud jõud anda löögi varem. Ja said ka vastulöögi varem. Sündmuste käik – kas kellegi tahtest sõltuvalt või isevoolu teed – viis selleni, et igale mõtlevale inimesele sai selgeks: tegemist polnud mingite ideeliste ausamba kaitsjate, vaid manipuleeritava pätikambaga.

Oletagem nüüd, et valitsus oleks järele andnud neile, kes tahtsid kuju 9. maini paigale jätta ja lasta veteranidel oma kogunemine maha pidada. Siis oleksid Tõnismäel olnud sajad veteranid, nende naised, õed – ja ka seesama manipuleeritav ja provotseeriv pätikamp. Kui niisuguses olukorras oleks politsei olnud sunnitud rakendama samu meetmeid, nagu „peaproovil”? Vaat oleks Moskval olnud põhjust tõsta üle maailma propagandakisa: pekstakse vanakesi, fašismivastaseid võitlejaid, nende rahulikke leinavaid omakseid! Seda Moskva lootis ja selle peale oli panus tehtud, rahad kulutatud. Et provokaatorid märuli oleksid esile kutsunud, selles pole kahtlust.

Veel meenutusi ajaloost

Maire Aunaste „Meie”-saates (2.V) nägi Eesti vene kultuuritegelane Vitali Belobrovtsev provokatiivsust aprilli lõpu märatsemistele järgnenud üleskutses astuda abipolitseinikuks ja kaitseliitlaseks. See vastandavat eestlasi venelastele. Politseiülemused vastasid, et abipolitseinikuks võivad hakata ka venekeelsed Eesti kodanikud, kui nad eesti keelt valdavad. Eks see oli jutuks hea küll, tegelikult muidugi on enamik uusi liitujaid eestlased.
Meenutagem taas ajalugu. Kaitseliit asutati 1918. aastal Vabadussõja ajal.

Rahu saabumise järel organisatsioon loidus, ei nähtud enam sihti silme ees ega vajadust. Pärast 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset suhtumine muutus. Suuresti Venemaalt sisseimbunud, sealt relvastuse saanud ja sealt juhitavad mässumehed tegid selgeks, et valmisolek enesekaitseks peab olema pidev. Kaitseliit reorganiseeriti, sai kaitsejõudude osaks ja nende poolt juhitavaks. Võeti vastu Kaitseliidu seadus, arendati välja organisatsioon ja tegutseti 1940. aastani. Pärast taasiseseisvumist Kaitseliit taastati ja tegutseb enam-vähem sõjaeelsetel alustel.

Eks nüüd olnud mingil määral 1924. aastaga võrreldav olukord. Jälle kord tuletas Venemaa meelde, et meil on idas ohtlik naaber, et vajadus olla valmis kaitseks pole kuhugi kadunud, et tuleb iga päev valmistuda ootamatuteks provokatsioonideks. Ja mõnigi mees tundis kutsumust astuda Kaitseliitu või hakata abipolitseinikuks. Organiseeritult on hõlpsam tegutseda, on ka kindlam tunne.

Nii need mõtted liiguvad – ajaloo õppetundide juurest tänaste koolitükkide juurde.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 38 korda, sh täna 1)