Sulev Keeduse dokfilm pani Mustjalas kired möllama (31)

Sulev Keeduse dokfilm pani Mustjalas kired möllama

 

Alkoholismi küüsis vaevlevatest Mustjala eluheidikutest kõnelev dokumentaalfilm „Jonathan Austraaliast“ on kohapeal põhjustanud pahameelt filmi loojate ja selles osalejate aadressil ning tekitanud vallaelanikes häbi ja solvumistunnet.

„Kõik meie Mustjala kultuur, isetegevus ja kaunis kunst nulliti selle filmiga ära. Kõik, mis meil on olnud ilusat ja kaunist,“ ütles Oma Saarele Mustjala lasteaed-põhikooli direktor Malve Kolli. Mustjala vallavolikogu esimees Toivo Lõhmus lisas, et Keeduse film sittus Mustjala valla sõna otseses mõttes täis. Mustjala poe ees tunnistas üks naisterahvas Oma Saarele, et ta häbeneb pärast filmi näitamist olla Mustjala valla elanik.

Seevastu talunik Kaido Eigol filmile etteheiteid pole. „Väga nukker film, aga see on tõde,“ ütles ta.

Reedel enne Mustjala vallavolikogu istungit arutasid filmiga seonduvat Mustjala volikogu liikmed, kes Toivo Lõhmuse sõnul olid kõik filmis pettunud. Volinikud kaaluvad lavastaja kutsumist Mustjalga selgitusi andma.
Malve Kolli sõnul võiks vald kutsuda kokku filmis esinenud inimesed ja rääkida, millise halva teoga nad hakkama said. Praegu võib küll öelda, et joodikud müüsid Mustjala valla maine peenraha eest maha, märkis ta.

Malve Kolli rääkis, et „Jonathani“ esilinastusel 4. mail Mustjala rahvamajas lootsid kohalikud inimesed näha filmi, mis räägib põhiosas sadamast ja folkloorietendusest „Mustjala pulm“. Sulev Keedus olevat lubanud, et film näitab Mustjala valla arengut kahe aasta jooksul seoses sadama ehitusega.
„Aga film ei näita ju Mustjalat sellises valguses,“ tõdes Kolli. „Ma võin saada aru selle filmi kunstilisest eesmärgist, aga kas me saame ühe käputäie joodikute najal panna Mustjala niimoodi halba kirja.“

Toivo Lõhmus nimetab filmi joodikute nutulauluks, mis mõjub justkui tellimustöö, et süvasadama välja võidelnud Mustjala valla maine täis teha.

„Niipalju kui mina olen inimestega suhelnud, on kõik inimesed väga vihased, miks selline film üldse tehti ja miks seda näidati. Vaatasime seda filmi lastega koos ja lapsed oli üsna kohkunud,“ rääkis Lõhmus. „Paljudele on sugulased ja tuttavad helistanud ja küsinud, et kas sa julged seal ikka edasi elada, et kas sul häbi pole.“

Endine regionaalminister Jaan Õunapuu ütles, et tema jaoks on film masendav. „Selge, et maapiirkondades on joomine väga suur probleem, aga nüüd seostatakse Mustjalat kogu Saaremaa joodikutega.“

Režissöör Sulev Keeduse sõnul ei ole tema film visiitkaart ei Mustjala vallale ega ka Saaremaale. „Me ei näita, kui tore on Mustjalas elada. Pigem on film inimestest, kes on elus tagaplaanile jäänud,“ tegi autor ise dokumentaalfilmist lühikokkuvõtte.

Kultuuriministeeriumi nõunik Meelis Muhu nägi Sulev Keeduse filmis Eesti dokumentalistikamaastikul puhuvaid värskendavaid tuuli. „Ma pole ammu sellist filmi näinud, mis nii teravalt valupunkte esile toob. Selles filmis on dokumentalist läinud väga sügavale ja kaugele. See on ajastu dokument,“ ütles Muhu.

Muhu sõnul võib film kohalikus kogukonnas pingeid tekitada küll. „Oma pere ja kogukonna värki ei taheta kõigile näidata. Palju asju hoitakse endale. Seda enam tuleb tunnustada nende inimeste julgust kaadris olla,“ rääkis Muhu.

Toomas ja Marika jätkavad vanas vaimus

Sulev Keeduse dokumentaalfilmi ühed kesksemad kujud Toomas ja Marika Mõttus on filmiga seoses külarahvalt tõrelemist saanud.

„Täitsa jama on selle filmi pärast, inimesed süüdistavad. Poodi ei tohi minna, üks näitab näpuga ja teine näitab näpuga,“ ütles Marika Mõttus. „Tuleb välja, et me oleme nüüd nagu mingid asotsiaalid.“

Marika sõnul ta ise filmi vaadanud ei ole, kuna kuulis, et see on täielik rõvedus. „Miks pole Keedus näidanud kenasid kohti, mis olid tõesti kenad. Kuidas me kenasti läbi saime, kuidas me maja värvisime, kuidas ma aias kaevasin,“ loetleb Marika „Miks ta ei näidanud, kuidas Pahapillil oli jaanituli, kuidas me šašlõkki tegime, kuidas me tantsisime kõik kenasti koos. Naersime. Mitte midagi sihukest.“ Marika on pahane, et filmi jäi sisse lõik, kus ta pihtis oma surnud lapsest.

Hetkel jalaluumurruga kodus olev Toomas Mõttus seevastu arvab, et filmis nähtud masendus ja joomine on tegelikule elule üsna sarnane. „Täitsa vägev film. Ehtne elu, nii see elu siin Mustjalas käib.“

Toomase sõnul külastasid filmimehed nende maja kümneid kordi. „Nad panid kaamera käima ja meie elasime oma elu ja tegime oma tegusid. Neil oli alati viin kaasas, mida inimestele pakuti,“ kinnitas Toomas. Marika sõnul sai ta filmitegijatelt vahest ka kohvi ja šokolaadi.

Ainus koht, kuhu Mõttused kaamerat ligi ei lasknud, oli Toomase venna matus. Samuti jäi filmimata Marika viibimine Kuressaare haigla psühhiaatriaosakonnas. „Keedus tahtis ka osakonda sisse tulla, aga arstid ei lubanud,“ ütles Marika.

Mustjala kaupluse ees kohtas ajakirjanik ühte meest filmis jauranud kaardimänguseltskonnast. „Mind, kurat, filmiti jah, raisk. Meite mutt ajas seal lolli juttu ja ma laulsin – lollimaja on täielik!“ rääkis mees, kinnitades, et laulma ja tantsima ässitas neid üks Salme-nimeline naine filmijate seast. Mehe sõnul oli tema Tallinnas töötav elukaaslane pärast filmi nägemist teatanud, et ei tee temaga enam mingit tegemist.

Koolidirektor Malve Kolli tahab filmitegijatelt küsida, kuidas kaitsta pärast sellist filmi 7. klassis käivat Mõttuste poega. „Steven ei näita seda välja, et see film on olnud, aga me ju teame, mida teised lapsed ütlevad. Ta tunneb ennast juba niigi selle pärast halvasti, et vanemad niimoodi joovad. Kes kaitseb seda vaest last, mis ütleb selle lapse hing?“

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 373 korda, sh täna 1)