Abruka väärib oma silmaga vaatamist

Ajal on kaunikesti iseäralised omadused. Siis, kui ilmad halvad – sajab, tuiskab või on muidu külm ja kõle –, on aega küll, suisa venima kipub teine. Ilusate ilmadega aga kipub aeg käest libisema, säti ja planeeri kuidas tahad, päev jõuab ikka enne õhtusse, kui plaanituga mäele jõuad.

Erilisi ja peadpööritavaid sündmusi Abrukal selle nädalaga, mis meie eelmisest kohtumisest möödas, juhtunud ei ole. Aga see ei tähenda, et elu Abrukal miskit moodi seiskunud oleks.

Otse vastupidi, aktiivne askeldamine saarel kogub aina tuure. Kui nädala sees austavad Abrukat oma kohalolekuga põlisasukad ja üksikud suveabrukalased, siis nädalavahetustel paisub seltskond saarel suuremaks, aina rohkem ja rohkem on neid pühapäevi, kui õhtul on laev reisijatest tulvil. Ikka need, kes tööle ruttavad, et järgmisel nädalavahetusel jälle tulla. Tore on seegi, et igaks vabaks hetkeks ei tulda Abrukale mitte üksnes Kuressaarest ja Saaremaalt, vaid kaugemaltki. Tullakse Tallinnast, Tartust, Pärnust ja mujaltki. Vahemaad ei ole Abrukale tulekul takistuseks. Soov ja tahtmine Abrukale tulla on kilomeetritest üle.

Ega möödunud nädalavahetus selles suhtes erandiks olnud. Viimasel ajal on kujunenud heaks tavaks, et kui saarel rahvast rohkem ja mõni töö nõuab tegemist, siis võetakse see ühiselt ette. Sundust ju ei ole, tuleb see, kes saab ja kelle tegemised võimaldavad. Maikuu teisel nädalavahetusel sai puhastatud vana Vesiaia sadam sügistormiga randa uhutud mudast ja roorädist. Jalgsi randa jalutades ei pea nüüd enam üle adruvallide ronima ja silmal on ka nägus vaadata. Mis sest, et vana ja viltuse kaiga, oma saare sadam ju, killuke kodusaart.

Laupäeval kogunesid seltsimajja ka Abruka Muuseumi Seltsi liikmed, et pidada aru ja teha tulevikuplaane. Nimelt on seltsi liikmetel plaanis teha algust laste mänguväljaku rajamisega seltsimaja juures. Tõsi, päris omal jõul asjaga ilmselt toime ei tule. Rahakott jääb lihtsalt kõhnukeseks, aga algust loodame teha ja küllap suudame ettevõtmise edenedes erinevatest fondidest abigi taotleda. Aga plaanid on tehtud ja inimesed on saanud oma mõtted ja ideed välja öelda. Kuidas asjad edenema hakkavad, peaks näitama juba lähitulevik.

Samuti sai arutatud tulevase vabaõhulava võimalikku asupaika, juhuks, kui kedagi peaks huvitama kohaliku elaniku arvamus. Aeg on küll näidanud, et otsustajad kabinettides on ise asjatundjad igas küsimuses, kohalik elanik hoidku oma keel hammaste taga ja ärgu oma nina ametimeeste otsustamistesse toppigu. Eks igaüks ürita tõestada oma sobivust antud ametikohale. No näe, jälle sai teravaks mindud, ometi lubasin endale, et nii nagu soovitatud, ei topi enam nina ametimeeste asjadesse.

Aga räägime parem Abruka loodusest, mis ärkab igakevadisele elule ja ilule. Meie väikesel ja kaunil saarel mõjutab looduse arengut meri saare ümber. Kui mujal ehk metsad juba rohelusse mattuvad, siis meil Abrukal põlismets alles hakkab rohelist tooni omandama. Varasemad ärkajad puude seas on juba end õrnrohelise varjundiga ehtinud, hilisemad aga võtavad veel hoogu ja ootavad püsivamat päevasooja. Rannaniidud ja karjamaad haljendavad kutsuvalt. Heinapõllud kasvatavad loomatoidust. Ja ega ahvatlused tühja jookse ning need, kes tärkava rohu peale maiad, ei liigu üksnes maad pidi.

Möödunud reede õhtupoolik oli ilus ja kalapüügiks soodne. Nii otsustasimegi pojaga võrgule minna. Kuna noorel mehe oli tahtmine aerude taha asuda, sättisin end mugavalt paadi ahtrisse istuma. Õhtu oli ilus ja meri tuulevaikne, paat liikus veel kergelt liueldes. Kuna sõuda tuli oma kümmekond minutit, puhusime juttu maast ja merest ja kalapüügist otse loomulikult ka. Järsku katkestas meie vestluse võimas kohin, mille sarnast ma varem kuulnud ei olnud. Lõunataevas Abruka saare Vahase-poolsel küljel muutus hetkega tuhkhalliks. See pilt oli võimas ja imetlust vääriv – lagled oma tavapärasel kevadisel toiduotsingul.

Inimene oma tarkuses on teadlik kõigest ilusast ja kaunist. Seda näitab kas või seegi, kui suur arv külalisi ihkab sellel suvel Abrukale tulla. Ei möödu päevagi, kui ei helistata ja huvi ei tunta, kuidas Abrukale saab, mida kohapeal pakutakse, kas vabu majutuskohti veel selleks ja tolleks kuupäevaks jagub, kuhu telk püsti panna ja mida kõike veel. Ja see on ju tore, et saare vastu elavat huvi tuntakse. Abruka loodus on seda väärt, et temaga lähemalt tutvust sobitada. Loodus saarel on ilus oma igakevadises tärkamises otsekui noorus inimese eluteel, täis väge ja tahtmist sirguda, õitseda ja haljendada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 36 korda, sh täna 1)