Aeg seab põllumajandustootjad valikute ette

Aeg seab põllumajandustootjad valikute ette

 

Märtsikuust saadik tänaseni on Saaremaa Taluliit pidanud hakkama saama ilma juhita, sest neli aastat seda tööd teinud Meelis Sepp teavitas juhatust juba aegsasti enne aruande-valimiskoosolekut, et soovib ameti maha panna. Üle-eelmisel nädalal sündis aga aga uus institutsioon – Saaremaa Põllumeeste Liit –, mille juhatusse kuuluvad Meelis Sepp, Ülar Tänak, Tõnu Post ja kus juhi valimine samuti alles ees seisab. Sel puhul usutleski Oma Saar Meelis Seppa.

Mis saab taluliidust ja kas algab nüüd põllumeeste liiduga kahevõitlus?
Ega taluliit veel seepärast kadunud ole, et tegevjuht puudub. Kuid kui aasta tagasi ulatus taluliidu liikmeskond üle saja, siis selle aasta märtsiks oli see kahanenud kolmandiku võrra ja paraku selline tendents jätkub. Paljud on tegevuse lõpetanud, paljud põllumehed ei tahagi kuhugi kuuluda. Ma ei pea õigeks, et need, kes pole organisatsiooni liikmed, tarbivad tegelikult samu hüvesid, mille organisatsioon on riiklikul tasandil välja võidelnud. Eks mingi võitlus tuleb, sõltub sellest, kuidas taluliit suudab endale juhi leida ja kas nad suudavad veepeale jääda.

Kas „kääre” tekitas ka konsulentide staatus?
Konsulendid ei kuulunud tegelikult taluliidu alla, taluliit oli organisatsioonina kui vihmavari. Kogu rahastamine tuli ikkagi PRIA-lt. Sel aastal reorganiseeritakse neid aluseid jälle ja meie tubli nõustaja Kati Näälik koordineerib juba agronoomide-konsulentide tööd üle Eesti.

Miks loodi Saaremaa Põllumeeste Liit?
Eestis on kaks põllumajandustöötajate liitu: Eestimaa Talupidajate Keskliit ja Eestimaa Põllumajandustootjate Keskliit. Meie taluliit oli mõlema organisatsiooni liige kuni selle aasta jaanuarikuuni, mil tehti juhatuses ettepanek põllumajandustootjate keskliidust välja astuda. Eks see veidi emotsioonide pinnal tehtud otsus oli, valimised olid tulemas, ning kuna Rahvaliit juhtis põllumajandusministeeriumi ja üleval oli Saare-, Hiiu- ja Läänemaa puiskarjamaade probleem, mis siiani pole lõplikku lahendust leidnud, siis see ajendiks sai.

Teiseks sai liikmemaksu ulatuses taluliidu kasinat eelarvet kokku hoida. Samas kuulub taluliitu vaid paar-kolm ühistut, mistõttu tulime kümne suurema tootjaga kokku, arutasime olukorda ja… tegelikult on tootjate liit põllumajandustootjate eest palju rohkem seisnud ja ministeeriumile survet suutnud avaldanud kui taluliit.

Teisalt on taluliidu liikmemaks suhteliselt väike ja seepärast pole eelarveliselt võimalikki palju korda saata.

Põllumeeste liidus jäi maksuks 8 krooni toetusaluselt hektarilt. Kui nii võtta, pole see suur summa, kuna hektaritoetus on 1100–1200 krooni. Kuid kui ühistul on 1500 ha, tuleb ka liikmemaksuks 12 000, aga ega vähema rahaga enam välja tule. Kui võtame piima- ja teraviljatootmise, siis põllumeeste liitu kuuluvad ühistud annavad 80 protsenti kogu Saaremaa põllumajandustoodangust.

Kas üks põllumehi ühendav organisatsioon poleks elujõulisem?
Peakski olema üks, Eesti on Euroopa Liidu mõistes liiga väike, et olla seal esindatud kahe organisatsiooniga. Seda on juba ammu räägitud, et Eestimaa Talupidajate Keskliit ja Eestimaa Põllumajandustootjate Keskliit võiksid ühineda. Mõned aastad tagasi nad tegid koostööd, kuid Eestimaal aetakse ikka ja jälle harjad punaseks sellega, et kasutatakse nimetusi suurtootja ja väiketootja. Vastandumise tõttu tunnevad nii ühed kui teised, et neile tehakse liiga.

Seetõttu ongi nii, et kui hakatakse ühistust rääkima, väidavad talupidajad, et seal on korralagedus ja jumal teab mis. Aga samas pole neil ju vastu panna midagi, kui tootmise numbrite järgi otsustada. Uuringud näitavad, et 50 ha talu end tänapäeval enam ära ei majanda, kui ta pole just mingit väga spetsiifilist nišitoodet välja mõelnud. Ja kui saadki toetuse 50 hektarile, siis 50 000 krooniga ei tee praegu enam midagi. Kuigi on selliseid talunikke, kes oskavad ka 80 ha end ära majandada, ja au neile.

Eks toetused pisitasa ka tõusevad, kuid kes aastaks 2013 pole suutnud oma tootmist kaasajastada, selle toetused vähenevad tugevasti. Kui sul korralik jahutussüsteem puudub, siis pole midagi teha – tänapäeval piima veepanges ikkagi ei jahuta.

Kui palju peaks olema maad, et selle harimine end ära tasuks?
Teraviljakasvatuse puhul on see 150 ha, alla selle läheb keeruliseks. Saaremaal on ju ka palju neid, kel ainult paarkümmend lehma – jah, need on väga tublid inimesed. Kuid ma võin ühe käe sõrmedel üles lugeda talud, kus poeg või tütar talus abiks on. Ülejäänud mõne tosina lehma pidajat on pensionieelikud või pensionärid. Mõni aasta veel, siis nad kaovad ja pole kedagi, kes tootmise üle võtab.

Tegelikult saame meie siin Lääne-Eestis topelt peksa, sest võrreldes mandriga on meie põllud pisemad, kivisemad, pahatihti on mulda paekivi peal vaid 10 sentimeetrit. Sügavust, kust niiskus peaks tulema, pole. Seetõttu on meil raske konkureerida ja tulupuudujääk võrreldes Kesk-Eesti tootjatega kolossaalne. Kui juurde arvestada veel masinate lõhkumine kivide tõttu, siis võib see protsent ulatuda 40–50-ni.

Kas maaelu kui elustiili ka toetatakse?
Praegu käib EL-is sosin, mida peame väga kikkis kõrvadega kuulama, sest tahetakse vastu võtta otsus, et toetust antakse juhul, kui maa boniteet on vähemalt 35 hindepunkti. See paneks Lääne-Eesti ja saared kohe löögi alla, sest Saaremaa keskmine on 32. Kui edaspidi hakatakse ütlema, et te olete ainult murupügajad, ärge midagi tootke, siis oleks see siinse maaelu surm.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 46 korda, sh täna 1)