Eesti pere – vene pere, saame sõpradeks ehk Probleem pole rahvuses (3)

Eesti pere – vene pere, saame sõpradeks ehk Probleem pole rahvuses

 

Usu oma koduseinte kaitset,
väikseid lihtsaid maju, kõrgeid puid.
Usu läbi kahutanud mulla
tõusvaid eluvõrseid, abituid.
Usu pisut inimeste headust,
õigeks mõistmist, ausust,
halastust.
Usu iga hetke nagu ainsat,
kirgast, kordumatut avastust.
(A. Kivi)

Mind ajendas arvamust avaldama intsident minu tütre Triinuga. Teatavasti kui 14. mai jalgpallimängus FC Kuressaare võitis FC Ajax Lasnamäed 2:0, lõid kaks vene tüdrukut pärast mängu Triinule rusikatega näkku. Spordis on see ennekuulmatu ja need tüdrukud saavad ka vastavalt karistatud. Meie pere võttis juhtunut mitte rahvustevahelise vihavaenuna, vaid kaotajate reaktsioonina võitjate suhtes. Selleks ohvriks oleks võinud olla ükskõik kes FC Kuressaare võistkonnast. Triinu oli lihtsalt sel hetkel üksi ja kaitsetu.

Meie pere on vene inimestega alati hästi läbi saanud. 10 aastat tagasi sattusime ajaleheartiklile, milles Tiina Peenoja kutsus üles eesti perekondi võtma oma peredesse vene keelt kõnelevaid lapsi eesti keele praktikale.

Üksiküritajana on Tiina Peenoja üle kümne aasta kokku viinud eesti ja vene peresid, et paljuräägitud integratsiooniprotsessi ellu viia. Ja temal on see väga hästi õnnestunud. Vene ja eesti peredest on saanud alguse suured sõprussuhted. Ka ajakirjandus võiks rohkem tähelepanu pöörata nendele positiivsetele näidetele, sest alati ei pea lehtede esikülgedel olema negatiivne sündmus, mis ihukarvad püsti ajab. Võiks leida neid positiivseid näiteid, mis hoopis harduspisara silma toovad.

Vene lapse eesti perre sattumiseks oli kõige tähtsam tingimus see, et eesti peres peab kasvama sama vana laps, et suhelda ja keelt õppida. Juhusliku valiku tulemusena sattus meie perre Narva poiss Jevgeni Trubin ehk Ženja. Ta oli siis 10-aastane ning esmaseks suhtlusvahendiks meie pere laste ja Ženja vahel olid käed-jalad ja inglise keel, sest meie lapsed ei olnud koolis vene keelt õppinud. Sellest ajast alates veedab Ženja meie peres suviti vähemalt kuu. Ženja sõbrad, tema vanemad ja nende tuttavad on korduvalt külastanud Saaremaad ning meie oleme käinud külas Narvas.

Nendepoolne vastuvõtt on olnud ääretult siiras, südamlik, külalislahke. Et Ženja pere on linnainimesed, siis puudus neil ettekujutus maaelust. Selle ettekujutuse on nad nüüdseks saanud aastaid Saaremaad külastades. Nendele meeldib siinne vaikus, hästi puhas loodus ja see, et igal pool võid kohata rebast, kitse või jänest.

Sel kevadel lõpetab Ženja Narvas gümnaasiumi. Eesti keel on tal suus ja ta tahab õpinguid jätkata Tartus. Saanud Saaremaal viibitud aastate jooksul suure huvi looduse vastu, tahab Ženja õppida keskkonnakaitse või agronoomiaga seotud erialadel.

Oma Narva sõpradega suheldes oleme jõudnud arvamusele, et mitte keeleõpe ei ole kõige tähtsam, vaid inimeste meelsus ja lojaalsus sellele riigile, kus nad elavad. Vene rahvusel on oma identiteet niisamuti, nagu see on eesti rahvusel. Me ei saa suhtuda teise rahvusesse kui vaenlasse, vaid peaksime otsima teid ja võimalusi suhete arendamiseks. Rääkides ja omavahel suheldes saavad paljud asjad selgemaks. Kõige lihtsam tee selleni ongi vene ja eesti perede kokkuviimine.

Kaja Juulik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 116 korda, sh täna 1)