Korrakaitsja kaitseks

Mind ajendas seda artiklit kirjutama sügav hämming Saaremaa ühe korrektsema ja kohusetundlikuma politseiniku töölt vabastamise üle.

Politseinik, kellel ei olnud ühtegi distsiplinaarkaristust, lasti lahti selle eest, et ta vajas mõne minuti puhkust, jätkamaks oma öist teenistust. Olen ise teinud aastaid tööd, mis nõuab magamata öid, ja arvan, et seetõttu võin kaasa rääkida teemal, mida tähendab magamatus.

Viimased kaheksa aastat teen riigitööd, mis eeldab tihedat koostööd teiste järelevalvestruktuuridega, eriti politseiga. Kuna viibin tihti komandeeringus, siis oman ka ettekujutust turvalisusest Saaremaal ja väljaspool kodusaart.
Kes siis tagab meile turvalisuse? Riik? Jah, see ongi riigi kohus. Seda läbi politsei, läbi iga politseiniku. Iga politseinikku peame me toetama, meie kõik, kelle turvalisust nad tagavad. Ja eksime me kõik, eksime seda tihedamini, mida rohkem me väsinud oleme. Väsinud sellest, et inimesi on politseis vähe, ei suuda taastuda järgmiseks vahetuseks.

Paljud kõrvalseisjad õpetavad, kuidas politsei peab istuma ja astuma. Mina küll ei arva, et tukkuv politseinik kahjustas politsei mainet sedavõrd, et lõpetada temaga töösuhe. Väljaõppinud politseinikust ilmajäämine annab meil siin palju negatiivsemalt tunda ja viib lõppkokkuvõttes politsei mainet alla.

Tundsime uhkust politsei üle, kes seisis Tallinnas märuliööl ilma mingi kaitseta kivirahe all. Paljud saarlased on oma politsei üle kogu aeg uhkust tundnud. Ja tunneme ka edaspidi. Digifotokas on igaühel, nii et ei ole kunst leida objekt, mida pildistada. Avaldada võib ka kõike.

Leian, et peame hoiduma oma politseid asjatult ründamast, sest muidu võib juhtuda, et läbi linna minnes võetakse sult fotokas ära, aga abi ei ole paluda kellegi käest.

Heino Vipp,
linnakodanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 korda, sh täna 1)