Elavad surnud (4)

Eile lõpetati kolmikmõrva sooritanud Janek Lauri kriminaaluurimine. Põhjuseks ekspertiisi otsus, mis kinnitas, et oma kaks last, abikaasa ja tagatipuks ka iseennast tapnud mehe üle oli võimust saanud hasartmängukirg. See on ere näide sellest, milliseks loomaks võib muuta inimese üks haigus.

Ma võin julgelt kasutada väljendit „ loomaks muuta”, sest ma tundsin Janekit. Mul õnnestus temaga aastaid koos ülikoolipinki nühkida. Hea mees oli. Lahke. Abivalmis. Üks parimaid, keda olen tundnud. Aga see oli kõik enne seda, kui ta mängima hakkas. Ja siis juhtus see. Kahjuks.

Ma suhtlesin Janekiga ka pärast seda, kui ta koolist lahkus ja missioonile läks. Ta ei rääkinud oma mängimisest. Mitte kunagi. Sellised need mänguhaigust põdevad inimesed juba kord on. Kahjuks.

Kuressaare linnas on kolm kasiinot. Mis toodavad päevade kaupa samasugust haigust, nagu põdes Janek. Ma tean, et nüüd kargab mulle kohe turja hunnik kodanikke, kes väidavad, et inimene peab ise oma pahedega hakkama saama ja kasiino pole süüdi. Aga väitke siis edasi. Teil on see õigus. Samas ei tea teie ega ka mina, kui palju liigub meie ümber inimesi, kelle peas vasardab mõte, kust saada raha, et minna jälle pimedasse ruumi, müntide ahvatlevat kõlinat kuulama. Olgugi et enamasti tuleb see kõlin kellegi teise mänguautomaadist. Paraku.

Need inimesed on enamikus nagu elavad surnud. Vaimselt surnud. Mõnikord surmavad nad ennast ka füüsiliselt. Nagu näiteks meie kunagine poistekoori eestvedaja ja dirigent, kes otsustas oma elu ise lõpetada. Ka mängukire küüsis olles. Hea mees oli. Enne.

Kuressaare tahab olla tervislik linn. Tehkem seda siis ka vaimses plaanis ja loogem pretsedent. Muutkem Kuressaare kasiinovabaks linnaks. Et saaksime olla kindlad, et meie linn ei tooda selliseid inimesi nagu Janek. Kes võivad muutuda ohtlikuks. Kõigile.

Aga see on unistus. Eksole. Keegi kunagi ütles, et unistada tuleb suurelt, muidu ei saagi midagi. Ma siis unistan. Suurelt.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 54 korda, sh täna 1)