Maailma kõige kohutavama ilmaga maa (2)

Maailma kõige kohutavama ilmaga maa

 

Kolmas jutt, kus saab kõhklusteta selgeks aastaga süvenenud kahtlus, et Iirimaa on maailma kõige sitema ilmaga koht, kus jalgrattaga sõitmine võiks olla üks kurjategijate karistamise vorme.

Õunamahlakämping mulle meeldis. Suht sürrist angaarist oli kujundatud pesemis- ja kergendamiskohad, mis meenutasid loomade tarandikke, ning lapsed kekslesid ringi, nagu vihm ei olekski midagi märjaks tegevat või et ta üldse eksisteeriks.

Öösel sadas samuti ning hommikuks oli mo telk väljast ja üllatus-üllatus ka seest üsna märg. Ei ujunud päris, aga varbad ligunesid miskis lombis. Suurema vihma kartuses otsustasin kiirelt märja telgi kokku pakkida ning edasi minna. Ehkki mul seepi polnud, oli kuum hommikune dušš igati abiks ning asusin taas väntama.

Varem olin lootnud, et ehk vean selle päevaga üsna Rosslare külje alla välja, et siis on hea teisipäeval praamile minna ning hopsti Prantsusmaale jõuda. Aga heaks lootuseks see vaid jäigi. Ikka viis mo tee mööda künkaid. Ja tuul oli nüüd veelgi tugevamaks läinud. Vihma ülearu pidevalt ei sadanud, kuid noh, märg olin ma higist niigi.

Põhiliseks tegevuseks Waterfordi poole sõites sai ilma, jumalate ja iirlaste kirumise kõrval surnud siilide loendamine. Nägin nelja lömastatud siili, ühte rotti, üht tundmatud karvast olendit, mis võis tegelikult ka läki-läki olla, ning kahte värvukest, kes tee ääres oma viimase laulu laulsid.

Waterfordi jõudmine oli nagu filmis. Muidu nii kena ilm, tugeva tuule käes liikusid pilved kiiresti eest ära ja taevas paistis kohati täitsa helge… aga kui möödusin Waterfordi sildist, hakkas äkitse nii hullu vihma kallama, et see oli pigem nagu mingi veesein. Vist nägin kahte rahetera kah. Kümne minuti pärast oli päike jälle väljas ning ilm ilus. Mina muidugi, ise nagu uppunud vares, ei suutnud hämmingust üle saada.

Waterfordist 20 kilomeetri kaugusel asub linnake nimega New Ross ja ma võtsin suuna sinna. Sealt jääb Rosslaresse 50 kilomeetrit. New Ross on selline linnake, millest pool asub uskumatutes ja järskudes kõrgustes. Seal peavad olema kõige paremate piduritega autod ning ma nägin jalgratturit, kes võttis ratta selga ja jalutas niimoodi. Mina oma ratast koos asjadega üles tõsta ei jaksa.

Ühtlasi sain ka teada, et mo korterikaaslane Pat on sellest linnast pärit. (Niipalju siis minu varasemast korterikaaslastega kursis olekust.) New Ross oli omal ajal populaarne koht, kust tuhanded iirlased näljahäda eest Ameerikamaale pagesid. See mind hetkel ei huvitanud, sest ilm oli jätkuvalt jäle ning ma parkisin end ühte väga armsasse linnalähedasse taluhostelisse, mida pidasid Brian ja Jenny. Vist.

Ühtlasi õnnestus hostelis telk kuivama panna ning köögist nihverdatud nõudepesuvahendiga püksid ja särk-sokid ära pesta. Tundus, et asi töötas. Vahtu tekkis kõvasti, lõhnas kah paremini kui enne ning pärast oli tunne, nagu oleks kõva töö ära teinud.

Masendaval kombel selgus hommikul, et ilm paneb ikka vihast, ning ma tõesti ei viitsinud ennast rohkem liigutada. Maksin Brianile veel kahe öö eest ning läksin linna viskit ostma, mida siis kaks õhtut kamina ääres tuld jõllitades rüüpasin.

Esimesel õhtul elas minuga samas majas üks Lõuna-Aafrika vabariigist pärit keskealine paarike, kellest mees päeval tööl käib ning naine talle seni süüa teeb. See oli päris tore, sest viisakate inimestena kutsusid nad mindki oma tavapärast kolmekäigulist õhtusööki mekkima. Mina täiesti nahaalse tüübina ei öelnud ka ära ning keerasin endale sisse nii pakutud supi, prae kui ka kaneelitatud õuntega pannkoogid. Istusime, jõime veini ja heietasime. Lahedad inimesed.

Viimasel ööl ööbisid mo majas ka kaks prantsuse perekonda, kellega läbi kohutava keelebarjääri ning absoluutse mõistmatuse õnnestus nii palju selgeks rääkida, et Normandia tõepoolest ongi kalvadosi poolest vägev koht, kuid nemad küll ei tea, kus täpselt seda pruulitakse.

Tegelikult ma oleks pidanud sinna hostelisse veelgi kauemaks jääma, arvestades jätkuvat nadi ilma, kuid hull uudishimu surus kõik muud tungid maha ning pärast kaht ööd hostelis suundusin seiklema Iirimaa lõunaossa. Plaan oli mööda lõunarannikut jõuda sadamasse, kust praam Prantsusmaale seilaks.

Oh, ma ei jõua ära kiruda tuult, künkaid ja vihma. Ja Iirimaa on üks kohutav koht ning sellepärast võtan järgmise lõiguga kokku viimased viis päeva sellel hirmsal saarekesel.

Tuul. Vihm. Kitsad teed. Künkad. Tuul. Künkad. Vihm. Vihm. Vihm. Künkad. Tuul. Liiga kitsad teed. Liiga tugev tuul. Liiga palju vihma. Veel tuult. Veel vihma. Veel tuule ja vihmaga järjekordsest mäekesest üles. Seal veel rohkem tuult. Kahtlemata veelgi enam vihma ning järjekordne tõus. Ropp sõim, veel ropum sõim ning järjekordsed ropud sõnad kõigi aadressil, kes mu kannatustes süüdi on. Mägi – värdjas, vihm – värdjas, kogu iiri ilm – neetud tropp, raisk!

Mõnikord on tunne, et Paabeli torn peab kuskil lähedal olema. No kui kaua jõuab üks küngas kerkida. Kilomeeter? Kaks? Tee kaardub silmapiiri taha ja ikka ta veel tõuseb. Kuhu, kurat, ta tõuseb, kui mägi juba ammu otsas on? Ma väntan ja väntan ja väntan ja väntan. Jalad käivad nii kiiresti ringi, et terane silm ei jõuaks jälgida, näeks vaid uduseid ringe, vändad käivad ringi… Ja ratas seisab praktiliselt paigal ning mägi ei näi kuhugi kaduvat. Kes ma olen, mingi sportlane või… mida ma teen siin…

Igatahes ei ole kahtlustki, et ma alustasin oma reisi kõige kohutavamal ajal. Aitäh jumalale selle eest. Ja aitäh saatanale kah. Teie kahe pärast ongi kõik valesti.

Lõunasse mineku kõige lahedam hetk sündis siis, kui selgus, et mo tee peale jääb JFK majamuuseum. Või tegelikult on see koht, kus JFK ise oma presidendiks olemise ajal korra on käinud, aga päriselt elas seal tema vana-vanaisa, kes segastel põhjustel USA-sse pages ning pani aluse ühele USA rikkaimale perekonnale. Kellelt küll selle muuseumi jaoks kopikatki ei kuku.

Muuseumit peab JFK kauge sugulane, kelle nimi on küll Patrick, kuid perekonnanimi miski muu. Seal kandis elabki vist vaid üks Kennedy-nimeline mees veel. Igatahes oli Patrick väga lahe tüüp ning tema loodud muuseum mõjus iirilikus agraarkeskkonnas šefilt. Istusin seal ligi poolteist tundi, rääkisin Patrickuga maast ja ilmast, JFK-st ning kuulasin JFK kõnesid.
Edasi aga läks asi täiesti põrguks, sest otse loomulikult eksisin ma ära. Selle asemel, et mööda rannikut sadamani jõuda, kuhu pidanuks olema vaid ca 50 kilomeetrit, tegin ma mingi 20-kilomeetrise tiiru ja jõudsin tagasi kohta, kust sadamani jäi üle 40 kilomeetri. Ja mitte et sellel teel vähe järske tõuse, vihma ning tuult oleks olnud.

Korra jõudsin isegi mereni ning maailm tundus selginevat, kuid see oli petlik. Pealegi tegi Iirimaa minuga oma viimase irish thingi ehk iiri asja. Läbi ropu sõimu lähenesin Rosslare sadamale, järgides silte, mis üha edasi kulgedes näitasid kõigepealt: Rosslare 12 km, siis Rosslare 18 km, edasi Rosslare 21 km ja lõpuks – Rosslare 27 km… Kuni suure teeni jõudes selgus, et sadamani jääb veel 30 kilomeetrit.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 42 korda, sh täna 1)