Parim oleks unustatud vana

Parim oleks unustatud vana

 

Oleme aastakümneid kuulnud ja isegi harjunud sellega, et meie koolidest saadud hariduse taset on kiidetud. Selle tõendiks on ka õppurid, kes on läinud välismaa kõrgkoolidesse ja seal suurepäraselt hakkama saavad.

Omaaegses suures impeeriumis olid meie õpilased kõige targemad, kuigi keskmine õppeedukuse protsent oli madalaim. Järelikult hinnaalandust kusagil ei tehtud ja vähemalt rahuldavat hinnet niisama kätte ei saanud.

1964. aastal, kui lõpetasin keskkooli, ütles minu tollane koolidirektor lõpuaktusel, et need inimesed, kes selle kooliastmega hakkama on saanud, on suutnud palju. See ei olevat tema sõnade järgi mõnikümmend aastat tagasi olnuga võrreldes sugugi kerge. Koormus oli olnud väga suur. Nüüd on aeg üle neljakümne aasta edasi läinud ja ei saa öelda, et õpilaste koormus oleks vähenenud. On pigem suurenenud. Kuidas on aga nüüd saadud hinnete hinnaga?

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb tõepoolest mõned asjad meelde tuletada. Mäletan, et kui kirjandis, mis tavaliselt pidi olema kuni kolm lehekülge pikk, juhtus olema kuus grammatilist või õigekirjaviga, oli hindeks puudulik. Kui see oli lõpukirjand, jäi kool selleks korraks lõpetamata.

Keskkooli lõpus oli tol ajal üheksa eksamit ja kõik need toimusid umbes kolme nädala jooksul. Ka seal olid väga ranged nõudmised. Muidugi on elu ja erinevad teadusharud, mille põhitõdesid peetakse vajalikuks selgeks saada, nelja aastakümnega tohutult edasi arenenud, kuid peab kahjuks tõdema sedagi, et omandatavate teadmiste tase on muutunud pealiskaudsemaks. Haaratakse siit ja sealt, kuid lõpuks ei teata paljutki. On kujunenud olukord, millega ei ole rahul enam õpetajad ega õpilased ning veel vähem ühiskond tervikuna. Tahetakse muudatusi, mis oleksid tõepoolest vajalikud.

Juba räägivad klassijuhatajad sügisel paljudes abituuriumiklassides, et viimasel õppeaastal tuleb varakult otsustada, milliseid riigieksameid valida. Seejärel tuleks keskenduda peamiselt nende õppeainete õppimisele. Teistes on vaja vähemalt rahuldav hinne saada. Kui küsida värsketelt gümnaasiumide ja keskkoolide lõpetajatelt, mida nad sellisest selgitustööst ja tegevusest ise arvavad, vastavad paljud, et praeguses olukorras on see väga õige. Kõike pole võimalikki ära õppida.

Lisaks on tänu koolide edetabelite (vastavalt riigieksamitel saavutatud tulemustele) ajakirjanduses äratoomisele ka õpetajad õpilastele survet avaldanud selles osas, milliseid eksameid valida. Iseenesest on see loomulik. Milline kool ei tahaks olla teistest parem või kes tahab kehvade hulgas olla. Tulemuseks on, et õppeained, milles sooritatakse riigieksam, omandatakse korralikult, kuid teistest jäävad teadmised napiks.

Kui gümnaasiumihariduse eesmärk on omandada kõigis õpitavates ainetes süstemaatilised teadmised, milleks siis selline mäng. Seda ei näe ette ei õppekava ega ükski seadus. Kui näiteks keemias on ette nähtud omandada õppekavas olevad teadmised, peavad need ka pärast kooli lõpetamist olema. Kas aga ollakse üldse võimelised seda kõike omandama? Ilmselt ei ja sellepärast koolides selliseid mänge harrastataksegi. Kus seda ei tehta, seal on ilmselt õpilaste koormus ka väga suur.

Nüüd on taas arutusel õppekavad ja nende rakendamine. Vaidlused on kestnud juba aastaid. Mitme eriala teadlased tahavad, et just nende erialalt oleks õppekavas enam kui seni. Seda tahavad tegelikult kõik. Keemik ei oleks oma ala patrioot, kui ta seda ei tahaks. Sama võib öelda ajaloolase, füüsiku, keeleteadlase või ükskõik millise tippspetsialisti kohta. See on loomulik. Kui aga kõik, mida soovitakse, kavasse sisse lülitada, tõdetakse õige pea, et õpilaste koormus kasvab veelgi ja kogu materjali ei suudeta omandada või siis tehakse valik, mida pidada tähtsamaks.

Põhikooli klassides tekitab materjaliga ülekoormamine õpilastes vastuseisu ning sellele järgnevad loomulikult korrarikkumised. Pole midagi imestada, kui kool ja õpetajad satuvad vanemate terava kriitika alla ehk lihtsamalt öeldes, kogu koolikorraldus lüüakse sassi. Olen kuulnud kiitvaid hinnanguid õpetajate kohta, kes ei hakanud enne uut materjali käsitlema, kui vana oli kõigile selgeks saanud. Teisiti öeldes saadi õppeaasta lõpuks selgeks ehk pool nõutavast materjalist, kuid seda hästi. Mis sai aga teisest poolest? Sellist aega niimoodi toimida pole ühelegi õpetajale tegelikult antud. Õpetaja jättis teise poole lihtsalt õpetamata ja rikkus sellega jämedalt seadust.

Äsja toimusid või mõnel pool veel toimuvad gümnaasiumi vastuvõtukatsed. Selle kohta on olnud kriitikat ja on arutletud, kas on üldse õige mingeid katseid korraldada. Iga gümnaasium tahab oma kümnendasse klassi parimaid põhikooli lõpetajaid. Paljudes koolides on mitmes õppeaines korraldatud süvendatud õpe. Tegelikult lisandub selle õppe näol tavakoormusele veel lisakoormus.

Samas on praeguse põhikooli lõpetamise ajaks enamasti selgunud, millistes õppeainetes ollakse tugevamad ja millistes nõrgemad. Enamasti toimub jagunemine reaal- ja humanitaarainete vahel. Miks ei võiks siis teha valikut reaal- ja humanitaarharu vahel? Need, kes on tugevamad matemaatikas ja teistes reaalainetes, õppigu juba reaalgümnaasiumi õppekava järgi enam neid aineid ja humanitaarainete mahtu tuleks neil praegusega võrreldes tunduvalt vähendada. Samas võiks olukord humanitaarharus olla vastupidi.

Praegu on olemas küll humanitaargümnaasiumid, kus õpitakse kolme võõrkeelt ja süvendatult ka teisi humanitaaraineid, kuid ega neis reaalainete maht väiksem ole. Õpilastelt nõutakse lihtsalt rohkem kui tavagümnaasiumis. Võib arvata, et reaalainetes enamasti ikkagi maksimumteadmisi ei omandata.

Enne 1940. aastat olid Eestis reaal- ja humanitaargümnaasiumid ja oli teada ka, millisel määral milliseid õppeaineid omandati. Mis takistab praegu gümnaasiumide tööd samamoodi ümber korraldamast? Kui seda tehtaks, omandataks õpitavatest ainetest ka süstemaatilisemad teadmised.
Tulevased kooli lõpetajad ei satuks siis rumalasse olukorda, et teatakse kõigest midagi, kuid detailsemalt millestki mitte midagi. Kui kohtad noort inimest, kes on humanitaargümnaasiumi lõpetanud, on teada, et ta oskab mitut võõrkeelt ja tunneb ajalugu, aga samas oskab ka protsenti arvutada. Reaalgümnaasiumi lõpetaja seevastu nii palju keeli ei oska, kuid tal on teada paljud matemaatilised valemid ja nende rakendamine.

Kunagi keskkoolis õppides sai juba siis unistatud, et keskharidus võiks olla jagatud kahte harusse. Jäi lootus, et ehk seda kunagi tehakse, kuid tehtud pole seda siiamaani. Ei saa aru, miks. Meie praegune keskhariduse korraldus on ju ikkagi pärit nõukogude ajast, mil taheti kõigile õpetada kõike. Kõik ei ole aga kahjuks kõike võimelised täielikult omandama. Nii tekivadki poolikute teadmistega inimesed.

Ikka tuleb välja, et parim lahendus oleks unustatud vana.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)