Haridus kõigile – algusest peale

Meie haridussüsteemi kujundab pigem võistlus kõigi sellest johtuvate tagajärgedega. Koolide ebavõrdne rahastamine, koolivõrgu stiihiline kujunemine, inimeste liikumine hea hariduse poole, mitte hea hariduse liikumine inimeste juurde.

Meil pole kunagi olnud nii palju edukaid gümnaasiumilõpetajaid kui praegu ja nii palju harimatuid või viletsa haridusega noori kui praegu. Maalaste huviharidus on rahastatud kolm korda väiksemas ulatuses kui linnalaste oma. Koolide õpikeskkond erineb nagu öö ja päev, lasteaedadest rääkimata. Maakoolide ebakindlast eksistentsist johtuvalt ei soovi paljud võimekad noored õpetajad maakooli minekust kuuldagi. Meil langeb igal aastal põhikoolist välja tuhatkond õpilast, samal ajal kui Soomes on see arv 60–70.

Tasaarvelduste süsteem paneb vaesed vallad ülal pidama palju jõukamate linnade koole, mis viib maakoolide kiirele kadumisele. Ikka ja jälle tekib küsimus, kas koolid on üksikute omavalitsuste koolid või tuleks koole vaadelda Eesti riigi koolidena. Ent meid takistab see, et võistleme üksteisega, aga mitte ühtse kooslusena, et rahvana ellu jääda. Selle mängu juured on väga sügaval individualismis, lühiajalistes majanduslikes eesmärkides, levivas hedonistlikus elulaadis, sallimatuses ja solidaarsuse puudumises.

Haridus – see on riigieksamihinded. Kuid mis on meie positiivne kasvatusprogramm, millega peaksid tegelema klassijuhatajad ja õpetajad lisaks aine õpetamisele? Millele peaks kaasa aitama meedia ja kogu kooliväline keskkond, mis praegu toodab ilmse liiaga lõbujanu, tarbimist, alkoholismi, ajuvaba ja hingetühja olesklemist või hoopis primitiivset võistlust ja ärapanemist?

Üheks meie haridusstrateegiliseks eesmärgiks peab saama kõigile kuni 18-aastastele noortele sobiva haridustee kindlustamine. Võistluse asemel tuleb tagada haridusvõimalused kõigile, sõltumata isiklikust rahakotist, elukohast ja koolijuhi parteilisest kuuluvusest.

Lühendatult ajalehest Postimees

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 15 korda, sh täna 1)