Ka nii võib kuulsaks saada… (6)

Ka nii võib kuulsaks saada...

 

Mustjala rahvas on toibumas emotsionaalsest šokist, mille vallandas meie valla elu käsitlev Sulev Keeduse dokumentaalfilm “Jonathan Austraaliast”. Filmi näidati ETV-s 16. ja 17. mail, nädal aega varem oli esilinastus Mustjala rahvamajas.

Leian, et film maalib meie inimestest moonutatud kujul erapooliku, alavääristava ja sündsustunnet hävitava pildi. Kümmekond inimest, kes koguti võtteperioodiks ühte elumajja mingiks veidraks hipilikuks kambaks, jätab igale vaatajale mulje, et Mustjalas ainult sellised inimesed elavadki.

Miks just Mustjala?

Tiit Tuumalu viitab oma kommentaaris (Postimees, 16.05), et filmis nähtu on igale Eesti külale õige iseloomulik ja elu sotsiaalmajas küll räige, aga täiesti tavapärane.

Millistest sotsiaalmajadest on jutt? Meie vallas ei olegi sotsiaalmaja, nähtud hoones elab tegelikult vaid filmis nähtud noor pere ja kaks vanemat meest.
Kui selline elu on paljude arvates olemas igas vallas, siis miks just Mustjala pahupool peab saama välja riputatud kogu Eestis ja kuuldavasti ka Soomes? Kui selline ongi tänapäeval Eesti “normaalne külaelu”, milleks siis seda üldse filmilindilt vaadata?

Küsimusi oleks muidugi palju. Võõrastel inimestel on lihtne teha üldistusi, rebida välja kontekstist üksikuid, endale sobivaid detaile ja need siis vägivaldselt uueks tervikuks kokku klopsida.

Probleemi mina ei eita: meil on tõesti rida inimesi, kel on probleeme oma eluga hakkama saamisel. Paraku on nende inimeste põhilised kogunemispaigad just kaupluse vahetus läheduses ja võõrastele avanev vaatepilt (omad on suutnud sellega juba harjuda) ei tee tõepoolest au ühelegi eestlasele. Olgu öeldud, et valla sotsiaalkomisjon on nende probleemidega varem korduvalt tegelenud ja teeb seda kindlasti ka edaspidi. Tulemus sõltub kahjuks ikka sellest, kas ka inimene ise ennast tahab aidata või mitte.

Mis kõik välja jäi

Mind isiklikult häirib pigem see, mis filmist kõik välja jäi.
Pealkirja-Jonathan oli Mustjalas eelmise sügislaada ajal 1,5 tundi ja sattus mingil müstilisel moel pealkirja kaudu lausa võtmeisikuks (mis sest, et tema esinemist oleks filmis nagu vaadanud vaid kaks nelja-aastast poissi…). See-eest meie tublisid tööinimesi, hoolitsetud kodusid, tegusaid sportlasi, tugevat taidlust, looduskauneid kohti jne ei sattunud filmilindile isegi mitte kaugvaates.

Olin võtete alguses, kaks aastat tagasi, valla kultuurijuht. Sulev Keedus selgitas mulle isiklikult, et filmi eesmärk on näidata muutusi valla elus seoses sadama valmimisega. Iseenesest ju hea idee! Kahju vaid, et tegelikkuses see asi hoopis teistmoodi välja kukkus. Filmiti põhimõttel: mida halvem, seda parem.

Väga naiivne on minu arvates ikka rõhuda sellele äraleierdatud valge laeva motiivile ja loota, et need elupõletajad tahaksid kõik uutes tingimustes oma ärid püsti lüüa. Täiesti mõttetu oli ka telelehe tutvustav kommentaar, kuidas ühest ja teisest eakast külamehest on nüüd saanud või saamas tõeline eurooplane. Filmist ei leia isegi otsides üles pummeldajate seost kruiisituristidega, veel vähem Euroopaga. Ja seda polegi vaja otsida, sest need inimesed elavad segamatult oma elu oma reeglite järgi, ümbritsegu neid mis iganes.

Valla arvukad taidlejad on masendunud: filminud praktiliselt kõiki “Mustjala pulma” etendusi, pidas Sulev Keedus vajalikuks hiljem filmis näidata vaid paar sekundit mingit kaootilist lauljate ja tantsijate segadikku. Tõsi küll, pikemalt keskenduti ikka sellele, kuidas mikrofone töökorda seati ja märjad istepingid puhtaks kuivatati. Keskenduti täiesti mõttetutele, kolmandajärgulistele asjadele.

Mis on halastamatute kaadrite hind?

Kõige valusam oli vaadata muidugi kaadreid, kus inimeste eraelu laiali kisti, ületades sealjuures igasugused eetika piirid. Kui kaugele võib oma inetuses ja oma halastamatuses minna?

Kes ikkagi näitab ennast halvemas valguses: kas ema, kes kohe oma poja matusepäeva järel mängib rõõmsalt suupilli, või kaameramees, kes selle kohe oma filmilindile püüab?

Mida arvata vanemast mehest kaardilauas, kes aeg-ajalt vaid arusaamatult mühatas – kas kolmanda päeva pohmell? Või muudab vaatenurka tõik, et see rasket haigust põdenud mees ei saa pärast operatsiooni ka parema tahtmise juures enam kunagi rääkida…

Milliste tunnetega pidid kooli ja lasteaeda minema pärast filmi näitamist selle pere kolm last, kelle viinauimas lällutav ema pidi pisaratega võidu kogu maailmale viimse pulgani lahti arutama oma elutraagika? Kaamera oli näkku suunatud ja sõnadest tuli sageli puudu. Eks pisarad ja kõnekas vaikus täitsid tühimiku omal moel.

Jäägu Sulev Keeduse ja tema assistendi Salme Poopuu hinge peale, milliste lubaduste ja millise avansiga kõik need kaadrid kätte saadi.
Ühe filmitu, Toomase, sõnul (Oma Saar, 21.05) tulid filmimehed kümneid kordi ja neil oli alati viin kaasas. Endise kultuuritöötajana mõtlen sedagi, kui palju minu (kindlasti ka teiste) kirjutatud projekte jättis Kultuurkapital rahastamata. Ometi pandi sellisele saastale oma toetav õlg alla. Kui kõnelejatele pannakse viina abil sõnad suhu, kas saab seda üldse dokumentaalfilmiks pidada? Või ainult niimoodi filmiauhinnad tulevadki?

Omamoodi kuulsad

Täna oleme Mustjala rahvaga veidras olukorras: tänu vildakale filmile oleme korraga omamoodi kuulsad. Nagu öeldakse, filmist ja laulust enam välja ei saa! Kõige leigemalt suhtuvad asjasse muidugi “filmikangelased” ise, sest nemad elavad ju omas maailmas edasi.

Salme Poopuu aukohus oleks minu arvates kogu Mustjala rahva ees vabandada. Kohalikke olusid hästi tundva inimesena sai olla ainult tema see, kes filmigrupi “sobivate” kohtade ja inimestega kokku viis.
Vallavanemana julgen uue turismihooaja alguses küll väita, et Mustjala on endiselt avatud kõikidele inimestele ja üritustele, mis heasoovlikult ja objektiivselt suudavad (tahavad?) näidata meie elu maakonnas, terves riigis, kui soovite – kogu Euroopas.

Vale oli neid eraelusid kajastavat filmi näidata kui meie valla üldist iseloomustust. Paraku elavad ka meie ilusas väikeses vallas ikka valdavalt inimesed, kes koolitavad oma lapsi, käivad jõudumööda tööl ja pigem ikka kasvatavad oma kanu-lambaid, kui et neil nüri noaga päid otsast nüsivad.

Rõõmsate kohtumisteni!

Samal teemal: Ain Lember „Sulev Keeduse dokfilm pani Mustjalas kired möllama“. Oma Saar 21. mail

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 31 korda, sh täna 1)