Kaks magusat kala ehk Kes kaitseb rannakalurit?

Käisin eile juba kolmandat päeva järjest kalarannas.

Kui on võimalus, siis maainimene ei lähe tuhlikõrvase järele mitte linna, vaid muretseb selle ikka kodu lähedalt. Miks osta kala linnast turult või kauplusest, kus see võib olla eelmisest päevast pärit ja jääga värske hoitud, kui parema kala toovad randa oma küla mehed.

Igal kevadel on Kaunispe küla meestel räimekast Jämaja kohal meres. Algul saab sealt ilusat räime, hiljem tuleb tuulehaug. Turukaubitsejad saavad oma, külarahvas oma, püüdjad saavad tagasi oma kulutused – kõik on rahul.

Ka sellel kevadel sain minagi algul ilusat räime, kuid tuulehaugiga enam õnneks ei läinud.

Kui paat silda jõudis, ei olnud kalu kusagil näha. Kai peal seisja vaatab pika kaelaga ikka paadi põhja, et oma silmaga hinnata, milline on kala, kas meeste päev läks asja ette. Kuid seekord… vaid ühe kalakasti põhjas mõni tuulehaug ja kogu lugu.

„Sellist asja ei ole ma veel näinud,“ räägib Priidi Saar, kes on kogu oma töömehe-elu Kaunispel kala püüdnud. „Kui algul sai veel räime, siis nüüd ei saa sealt kastist enam midagi. Nüüd on kõik sellekandi hülged minu mõrra üles leidnud ja elavadki selle kulul. Nad ei lähe sealt päevakski minema, ainult paati veidi kardavad. Kui nad korralikult sööksid, aga ei. Ta hammustab kalal keskelt suutäie ära, ülejäänu jätab vedelema. Iga kord, kui meie läheme kohale, on kogu kasti põhi paksult päid ja sabasid täis.
Miks hülged peaksidki veel kalu taga ajama ja vaeva nägema, kui minu mõrrast on neid nii lihtsalt saada? Mis mõtet on enam kaluritel kevadel üldse kastmõrdu püügile panna?“

Jah, mis mõtet on kaluritel enam kalapüügiga tegeleda, kui nendele on tekkinud sellised konkurendid. Nüüd on peremeheks meres, vähemalt kaldameres, hüljes.

Kui kevadel lagled oma rännuteel talumehe viljapõllul peatuvad ja kõik oraselibled ära söövad, siis maksab riik talunikule kahjud kinni.
Hundid murravad mõnikord karjamaal lambaid ja korraldavad pidusöögi. Vähe sellest, vahel murravad nad külavahel ka koera keti otsas – lihtsalt treeningu mõttes. Siis korraldatakse huntidele jaht, sest pahandus ei tohi jääda karistuseta ja loodus peab olema tasakaalus.

Kuid kes karistab hüljest? Veel kolhooside ajal usaldati meestele püssid ja organiseeriti hülgejahti. Siis saadi aru, et looduses peab valitsema tasakaal – ühtegi lojust ei tohi olla ülearu. Kuid praegu on hüljes kõige kallim olevus. Mäletate, kui kusagilt Abruka kandist leiti hülgekorjuseid. Kus läks lahti klaperjaht, et leida nende surmas süüdlast. Kedagi otse pidi karistama.

„ Kui sina lähed oma võrguräbalaga mere äärde,“ veeretab Priidi oma monoloogi edasi, „siis oled sa suur kurjategija. Sul võib ju luba olla, kuid kontrollija leiab ikka sada viga, et sulle trahvi teha. Pole sul võrgusilm õige, püügiks on vale aeg, võrgumärgi lipp on madalal või paadis pole taskulampi – põhjuse leiab alati. Aga milline kalakaitseinspektor istub minu mõrra ääre peal ja kaitseb minu tööd ja vaeva?“ ärritub muidu rahulik maamees silmnähtavalt. „Mingu ja vaadaku, kes püüab mere tühjaks. Kas mina või?“
Ja tal on tuline õigus.

Kes kaitseb rannakalurit? Kes on ametniku silmis tähtsam – kas kalur või hüljes?

Muidugi – päris ilma kalata ma ei jäänud. Priidi andis mulle kaks kala oma pere portsust. Seda magusamad need minu meelest olid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 28 korda, sh täna 1)