Pangal on oma raha, pank, lipp ja vapp

Pangal on oma raha, pank, lipp ja vapp

 

Küllap on igal paigal oma võlu, külgetõmbejõud või magnet, mis annab elujõudu kohalikele elanikele ja meelitab kohale inimesi kaugemalt. Panga ehk Mustjala pank ei jäta kedagi külmaks. Aastasadu on seda paika austatud, toodud pangale ohvreid ja peetud lugu arvukatest rituaalidest.

Mustjala pangal on olnud vanasti jumalakuju, kuhu andi viidud, et kalasaak hea oleks. Ebausu ajast peetakse ka maarjapäeva kalapühaks. Maarjalaupäeva õhtu tehakse samuti kui jaanilaupäeva õhtul tuld. Vanad inimesed nurisevad selle kohta, et noored seal tantsimas käivad ja seega püha kohta rüvetavad, seepärast olla ka kalasaak hoopis vähemaks jäänud, kui see vanasti on olnud.
E 60744/5 (10) <Mustjala khk – T. Kaljo (1927).

Panga müüril on allikas, kel silmad aiged, käiakse pesemas, viskavad raha sisse. Kui lambas käisin, kaapisime raha allikast välja, aga öösi nägime unes, et nõuti raha tagasi.
ERA II 158, 340 (22) <Mustjala khk ja v, Võhma k (1937).

Maretapää, 50–60 a eest võhmlased ja panklased käisid maretapää panga müüril pidu pidamas. Noored käisid ja vanad ka, kes tahtsid, nagu laat oli. Inimesed tantsisid, laulsid ja „rallisid“.
ERA II 201, 374 (33) < Karja khk – K. Lepp (1938).

Panga rannas on „püha mets“. Ma mäleta veel kui kännud sääl olid. See on nüüd lage maa, aga seda kohta üütakse ikka „püha mets“. Vanad eestlased olid sääl ohverdand.
RKM II 5, 532 (71) < Kihelkonna, Lümanda vald, Jõgela k – Heino Tarkin (1947).

Merejumalale lepitusohvri toomise paigaks on olnud Mustjala panga kõrge paekallas. Panga all meres olnud koht, mis alatasa rahutult mühisenud ning kus mõnikord vesi lausa keenud. Sinna tulnud igal aastal merejumala meeleheaks kas inimene või loom heita. Hiljem asendunud see õlle või viina valamisega merre, antud seda merele „maida“. Paika, kus ohvritalitus läbi viidi, kutsuti „mari kakk“. Seal käidud ka jõululaupäeva ja uusaastaööl, teada saamaks, kas õnn või õnnetus ees ootamas.
Olavi Pesti, Külli Rikas 1991 „Saaremaa ajaloo- ja kultuurimälestused“.

Niimoodi on oma kodupaiga kohta ajalooürikute koostajaile teavet jaganud vanad panklased. Panga hiite, ohvrikohtade ja pühade paikade kohta on õnneks üht-teist must-valgel paberile pandud, mis nüüd internetiski saadaval.

Panga külal on oma lipp ja vapp, on oma rahagi. Seitse aastat tagasi kirjutas Meie Maa: „Üks raha vermimise initsiaatoreid Hugo Meri sõnas, et Panga pank on Eesti kõige kindlam pank, mistõttu sellele ka oma raha tegemine on üsna iseenesestmõistetav. Panga küla rahaks on lest. Selle väljalaskeaastal oli kurss krooni suhtes 1:2, viiekümnelestase mündi eest tuli välja käia sada krooni.“

Tuletame lugejaile meelde, et Panga raha, lesta, kavandi autor on heraldik Priit Herodes, kes kavandas ka küla lipu ja vapi. Möödunud aastal osales lipu ja vapi pühitsemisel ka tollane Eesti vabariigi president Arnold Rüütel.
Enne pilgu heitmist viimasel ajal Panga müüril tehtule ja edasistele kavadele, sai ajakirjanik eelmisel reedel eakatelt Panga küla inimestelt teada, mis Pangal muiste tehti, kuidas elati ja mida sealtkandi elanikud praegusest arendustegevusest arvavad.

Linda Saluäär käis plikatirtsuna Dagmaril pannkooke söömas

Linda Saluäär ei olnud veel kümnenegi, kui sattus Panga rannikumeres Saaremaale kaupa toonud valge laeva Dagmar pardale.

„Mõtle, kus oli igavene kõrge laev. Nöörist redel pandi laeva külje peele ja me ronisime kõik seda mööda laeva. Kokk kutsus meid kohe kambüüsi ja mis meile pakuti – pannkookisi. Vat mis mul meeles on. See oli Eesti aeg. Ma olin kuue- või seitsmeaastane nagamann. Vaata kui julge ma oli. Laev kõikus ja nöörredel kõikus. Selles eas ei karda midagi,“ oli Lindal nüüdki uhke tunne laevaleminekut meenutada.

Linda Saluäär on meestega merel kalalgi käinud. Võrkude laskmine pole saare kangele naisele võõras töö. „Pihla Liisa oli ja Ringe Taavi ning Käänu Sassa. Mind ja Arteemit võeti ka seltsi. Ma sain 36 kilogrammi turska. Mehed võtsid selle omale. Neil oli püüginorm täita. Teine päev anti lesta mulle selle eest. Räimevõrkusid olen käind sisse laskmas. Kala ma pole nõudmas käind, aga mehed said siis kõvasti. Tänasid ka veel mind, et olin aitand võrkusid lasta. Mardi Ainu oli ka. Me kahekesi käisime meeste seltsis,“ pajatas Linda. Naiste jutu järgi polevat tuulekala ja tursa järele viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel nõudmist olnud. Kala oli odav, saarlased sellest eriti ei hoolinud.

Lest jääb aga ikka lestaks. Rannaküla elanikud teavad, et pärast jaani hakkab lest kosuma. Jaanipäevajärgselt püütud lestal olevat kohe teine mekk.

Linda oskab lesta kümmet moodi teha. „Mina teen ka lesta smoorangut,“ ütles Linda.

See nüüd on midagi niisugust, mis paneb teisedki naised kõrvu kikitama. „Pekikuubikud praen ära. Pärast lapin toored lestad sinna peale ja panen kuubikud ka lesta peale. Natuke lasen omas mahlas praadida ja lisan siis sousti või kastet. Serveerin panniga. Vahel poiss toob linnast külalisi. Siis ma teen ja ütlen, et see on selline roog, mida panni pealt süüakse,“ annab Linda kõigile smoorangu tegemisest teada.

Põline rannapiiga peab ise kõige rohkem lugu keedetud lestast. „Keend lest on kõige kenam kartuliga,“ kiidab lapsest saati kala ja tuhlist söönud randlane praegugi harjumispärast toitu.

Arendustegevuse kiidavad kohalikud ja külalised heaks

„See on väga kena, mis siin tehtud on, kohe ülimalt kena. Siia, kus parkimisplats tehti, karjatati enne kolhoosi loomasid. Mandrilt toodi tõupull karja hulka. Hirmus kange kuum päev oli. Ju siis pull mere hõngu tundis, pistis jooksma ja sadas müüri pealt alla ning sai surma,“ hindasid naised senitehtut ja tuletasid meelde ühte kurba juhtumit.

Panga kandi naised, tõsi mõned küll kaugemalt, Liiva külast ja mujalt, on kõik ühte meelt – senitehtu on silmailuks. Metsalusedki kenasti puhtad. Kiviaiad laotud, tammepuud kasvama pandud, endisaegseid taluehitisi meenutavad rajatised varjualuseks turistidele ja oma-inimestele.
Esmajärjekorras ootavad tegemist loodusmaja ja päikesekell. Praegu ei olegi pangal kohta, kus rändaja võiks tassikese kohvi juua ja einestada. Loodusmajas saaks eksponeerida nii Panga küla kui ka pangaga seonduvat, kas või Panga küla laevanduse lugu ja merekultuuri laiemalt.
Reedesel infopäeval luges kolledži õppejõud Lii Muru ette mereajaloolase Bruno Pao koostatud uurimuse Panga küla laevandusest.

Panga küla sadamat mainitakse 1787. aastal. Sellekohane dokument leiti 1920-ndatel Mustjala kiriku pööningult.

Merekaubandus ja laevaehitus elavnes Mustjala randades XIX sajandi keskpaigas seoses metsatöötlemise ja puumaterjali müügi kasvuga. Suve jooksul väljus Küdema lahe piirkonnast Tallinna või Stockholmi ligi sada laeva. Esimese laeva Panga küla rannas ehitas 1885. aastal Mihhail Mikk. See oli kahemastiline kaljas nimega Luik.

Bruno Pao leidis 1976. aastal Hiiumaalt pärit laevameistri Peeter Hausbergi tütre kodust koltunud paberi, millel tekst:

Meie, allakirjutanud Saaremaa kreisi Mustjala valla talumehed tunnistame sellega, et Hiiumaalt Emmaste valla liige Peeter Hausberg ehitas 1900. aastal meile Mustjala valla piiris Panga randas kahe mastiga purjelaeva nimega „Rosine“ ja et see laev nii hästi oma plaani kui ka ehituse poolest täiesti hästi on tehtud, mil põhjusel meie laevaperemehed ehitusmeistrile Peeter Hausbergile selle läbi rahulolemist ja tänu avaldame.

Laas Sepp, Ado Kaju, Jaan Meri, Ado Tehves ja Laes Laine.

Aasta hiljem veeskati Pangal 40-registertonnine Lembit ja sama suur Leida. 1916. aastal ehitas A. Õunpuu Pangal 21 meetri pikkuse Juno ja 1923. aastal pisut väiksema Alise.

Aastail 1896 – 1906 lasti Mustjala vallas vette 40 uut purjelaeva. Metsa vallas jagus ja tõrva ajasid Paatsa küla mehed tünnide viisi.
Pangal ei ehitata laevu enam ammugi. Nüüd käivad Saaremaa üht looduseimet vaatamas külalised üle ilma. Olgem siis huviliste vastu külalislahked, loogem neile võimalusi looduskauni vaate nautimiseks. Arendaja on juba üht-teist teinud, mis pälvinud üldise heakskiidu. Ootame huviga, mida toovad edasised tegemised.

MTÜ Panga Areng juhatuse esimees Alver Sagur on optimist. Infopäeval tänas ettevõtja kõiki kaasaaitajaid. Eraldi avaldas arendaja tänu Panga küla arenguplaani koostajale Tuuli Pärtelile ja kogu arendustegevusel silma peal hoidvale Marika Ausile.

Vahest sobib lõpetada internetist leitud meenutustekilluga Saaremaast: „Uskumatult suur ja ajastukohane Kuressaare linnus, Panga ehk Mustjala pank, mis ööbimiskohaks liiga ilus, et olla tõsi, vana tuntud Kaali kraater, vallatused Karujärves, Sõrve sääre tipp, Tehumardi mahajäetud sõjaväelinnak… Mulle hirmsasti meeldivad sellised asjad ja ma ei tundnud ennast turistina, vaid eestlasena.“

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 135 korda, sh täna 1)