Saarlane, kes talletab Alberta eestlaskonna pärandit (1)

Saarlane, kes talletab Alberta eestlaskonna pärandit

 

Ain (inglisepäraselt Dave) Kiil on Kanadas Alberta provintsis elav Saaremaa juurtega endine metsandusteadlane. Praegu on mees pensionil, mistõttu on tal piisavalt aega, et oma hobidega tegeleda – nendeks on suguvõsa ja Alberta eestlaskonna ajaloo ning kultuuritraditsioonide uurimine ja säilitamine.

Viimatimainitud huviala tõi Ain Kiili paar nädalat tagasi ka Saaremaale. Kohtusime temaga Kuressaare kesklinnas Wildenbergi kohvikus. (Muide, allakirjutanu sai Ainiga tuttavaks umbes viis aastat tagasi, kui ta Saaremaal oma sugulasi otsis. Meie perekonnanimede kokkulangevus peaks kinnitama kauget sugulust.)

Mis puhul sa seekord Eestisse tulid ja pealegi väga ootamatult?
Pärast seda, kui ma 1944. aasta sügisel koos vanematega (olin siis 8-aastane) pidin kodumaalt lahkuma, on see juba minu kuues külaskäik. Esimene oli 1992. aastal. Põhjus, miks ma seekord siia tulin, on seotud minu praeguse hobiga – Alberta eestlaskonna ajaloo uurimisega. Nimelt jõudsid esimesed eestlased sellesse kaugesse Kanada provintsi enam kui 100 aastat tagasi. See oli 1899. aastal. Nüüd otsustas esimeste asukate pojapoeg Bob Kingsep esiisade kodumaad külastada ja oma suguvõsaga kohtuda. Kuna aga Bob eesti keelt ei räägi ja pole varem ka Eestis käinud, siis otsustasin teda reisil saata.

Kuid minu reisil on ka teine põhjus. Nimelt osaleme nii Bob kui ka mina aktiivselt Alberta Eesti Kultuuripärandi Seltsi tegevuses. Praegu on meie selts seadnud endale ülesandeks teha DVD Alberta esimestest eesti soost elanikest. See ajaloofilm haaraks perioodi 1899. aastast kuni tänase päevani. Filmi valmistamiseks saime raha Alberta provintsilt ja Torontos asuvalt Eesti Sihtkapitalilt.

Praegu filmi tegemine veel käib ja me tulime mõttele, et selles võiks olla ka episood, kuidas Alberta esimeste eestlaste järeltulija naaseb kodumaale ja seal oma suguvõsaga kokku saab.

Sõlmisime lepingu ühe Tallinnas asuva produktsioonifirmaga, kes selle kohtumise ka jäädvustab. Just täna (s.o 9. mail – toim.) peaks see ajalooline kohtumine Võrumaal aset leidma. Mina sinna ei sõitnud ja kasutasin vaba hetke, et külastada oma vanemate kodu siin Lääne-Saaremaal.

Millal film valmis peaks saama?
Esilinastuse oleme kavandanud 16. juunile, ka seda kavatseme jäädvustada. Lõplikult peab aga kõik valmis olema 10. augustiks, mil Los Angelesis leiavad aset Põhja-Ameerika lääneranniku eesti päevad. Sellele üritusele on kavandatud ka meie seltsi esitlus.

Kui palju on Alberta Eesti Kultuuripärandi Seltsil liikmeid?
2001. aasta rahvaloendus näitas, et Alberta provintsis elas umbes 1700 inimest, kes väitsid, et nende esivanemad on eesti päritolu. Nende hulgas on nii esimeste asukate järeltulijad kui ka nende eestlaste järeltulijaid, kes saabusid Kanadasse pärast II maailmasõda.

Meie, Alberta eestlaste, probleem on selles, et paljude põlvkondade järel oleme hakanud kaotama oma emakeele oskust. Viis-kuus aastat tagasi tulime mõttele, et kui me kohe midagi ette ei võta, siis see eesti kultuuri ja traditsiooni edasiviimine sureb Albertas peagi välja. Sel eesmärgil me kaks aastat tagasi seltsi rajasimegi. Praegu on seltsil umbes sada aktiivset liiget, kuid meie suurematel üritustel, nagu näiteks jaanipäev, tuleb kokku 200–300 inimest.

Mis keeles te neil üritustel kõnelete?
Suurem osa tööst toimub inglise keeles. Kuid meie seltsi tegevuse peamine põhimõte on järgmine: kuigi eesti keel on Albertas kadumas või paljuski juba kadunud (seda just noorema põlvkonna hulgas), on siiski paljudes tekkinud suur huvi eesti kultuuri ja eesti traditsioonide vastu. Just nende tutvustamise ja säilitamise nimel me töötame. Meil on ka oma ajakiri Ajakaja. See ilmub suuremas osas inglise keeles, kuid praegu on see ajakiri ainuke võimalus, kuidas Eestist ja eesti kultuurist huvitatud inimestega kontakti hoida ja neile teatada, mis on toimunud või toimumas.

Räägi nüüd veidi ka endast. Mida sa mäletad kodumaalt lahkumisest?
Mul on see kuupäev, mil me Lümanda vallas asuvast Jõgela külast lahkusime, veel hästi meeles. See oli 21. septembril (1944. a), päev enne seda, kui Tallinn langes Punaarmee kätte. Jõudsime paadiga õnnelikult Gotlandi saarele. Seejärel elasime Stockholmis.

Lahkusite kogu perega?
Minu vanem vend Kalju mobiliseeriti juba 1941. aastal Vene sõjaväkke ja viidi Siberisse. Minu isa, ema ja kaks õde, Lehte ja Õie – me kõik jõudsime Rootsi.

Kuidas ülesõit läks, oli ka ohte?
Mäletan, et meri oli küllaltki tormine. Olin vaid 8-aastane ja mäletan, et üks lennuk tiirutas veidi aega meie paadi ümber. Tõenäoliselt oli tegu Saksa luurelennukiga. Paat oli üsna madal, selles oli 15–20 inimest.

Meie pere vaatepunktist oli oluline, et minu vanem õde Lehte pidi esimesest paadist, millega mina, vanemad ja õde Õie lahkusime, maha jääma, kuna tema sellesse paati enam ei mahtunud. Kõik see juhtus Lehte sünnipäeval. Ta sai 20 aastat vanaks ja minu vanemad otsustasid, et just tema on ise võimeline oma eluga edaspidi toime tulema. Kuid nädal aega hiljem tuli üks Atla küla mees Saaremaale tagasi ja ta teadis, et Lehte on veel kodus. Nii juhtuski, et ka Lehte sai paadiga Rootsi. Paar kuud hiljem saime temaga kontakti ühe ajalehekuulutuse kaudu. Seega lõppes meie perekonna jaoks see üleminek siiski õnnelikult.

Terve perekond elas mõne aasta Rootsis. Ma käisin Stockholmi eesti algkoolis ja siis, 1949. aasta lõpus siirdusime Rootsist edasi Kanadasse.

Kas oli kartus, et venelane võib veel ka Rootsi tulla?
Jah, see oli peamine põhjus. Pealegi juhtus, et minu õde abiellus mehega, kes töötas Belgias IRO (International Relief Organisatsion – Rahvusvaheline Abiorganisatsioon) raames ja nii me saimegi terve perega vaba sõidu Kanadasse.

Kuidas Kanadas läks?
Eks iga algus ole raske. Sa lihtsalt katsud ja pead eluga toime tulema. Meil polnud ju teist valikut. Elu kulges tavaliselt: kes käis tööl, kes koolis. Alguses elasime Torontos. Seal oli ja on suur eestlaskond, umbes 15 000 inimest. Käisin Toronto ülikoolis. Seejärel, 1962. aastal pärast ülikooli lõpetamist, saadeti mind Albertasse Calgary’sse. Kuna lõpetasin ülikooli metsanduse erialal, siis alustasin oma uurimistööd metsatulekahjude alal. Vahetult enne Albertasse minekut ma ka abiellusin. Abikaasa on mul kanadalanna.

Calgary oli minu elus järjekordselt uus etapp. Järgnevatel aastatel sündis meie perekonda neli last, üks poeg ja kolm tütart. Pojal on praeguseks endal juba kaks poega ja vanemal tütrel on üks poeg. Kuid kõik nad elavad Montrealis, mis tähendab, et just eriti tihti me kokku ei saa.

Eestis on sinust palju räägitud kui Kanada väga tuntud metsandusteadlasest.
Seda on huvitav kuulda. Ma tõepoolest töötasin umbes 35 aastat föderaalriigi teenistuses. Tööd alustasin Ottawas, seejärel siirdusin kaks aastat hiljem koos abikaasaga Calgary’sse, kus alustasin uurimistööd metsatulekahjude alal. Siis suunati mind mõneks ajaks USA-sse magistrantuuri. Pärast seda töötasin Albertas Edmontoni linnas asuvas uurimiskeskuses, mille direktoriks ma 10–11 aastat enne pensionile siirdumist olin.

Meie keskuse ülesandeks oli teostada metsandusalaseid uurimistöid Kanada kolmes provintsis – Alberta, Saskatchewan ja Manitoba – ning suurel maa-alal, mis jääb 60. laiuskraadist põhjapoole, s.o Northwest Territories. Tööl oleku viimastel aastatel tuli mul oma ameti tõttu palju reisida kogu maailmas: käisin näiteks Hiinas, Taiwanil, Ukrainas, Saksamaal, Rootsis, Soomes ja loomulikult ka Eestis. Just selline pidev reisimine andis pikapeale tunda, väsisin lihtsalt ära ja nii langetasingi 13 aastat tagasi otsuse, et jään pensionile.

Nüüd, mil mul on piisavalt vaba aega, tegelen peamiselt oma hobidega. Nendeks on puutöö ja suguvõsa uurimine. Sellele lisandub veel ka tegevus Alberta Eesti Kultuuripärandi Seltsis.

Kui palju sa oled seda materjali oma sugulaste kohta kokku saanud?
Suguvõsa uurimisega tegin algust 1995. aastal. See oli pärast minu esimest külaskäiku Eestisse. Alguses oli see päris raske ettevõtmine, sest tuli minna Tartusse ajalooarhiivi, et mind huvitavatele paberitele ligi pääseda. Kuid nüüd on suur osa materjale juba internetti üles pandud.

Selles mõttes on Eesti väga edukas riik olnud – ma istun seal Albertas, Eestist kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusel, ja mulle on kättesaadavad täpselt needsamad dokumendid, mida keegi loeb Tartus asuvas arhiivis.
Praeguse seisuga olen andmeid kogunud umbes 3400 sugulase kohta. Mõned aastad veel ja võib juhtuda, et kõik saarlased on tehtud minu sugulasteks.

Kui kaugele ajas oled tagasi jõudnud?
Oma kõige vanemad eelkäijad – tõsi, seda mitte otse Kiili liini pidi, vaid teiste nimedega – olen leidnud XVII sajandi keskpaigast. See on Rootsi ajast, nii umbes aastast 1650.

Suguvõsa uurimisel kasutan veel ka ühte teist moodust. Nimelt kui viibin Eestis, siis kogun andmeid inimeste kohta, kellel perekonnanimeks Kiil. Olen neile lihtsalt helistanud või nende inimeste koduuksele koputanud ja öelnud: „Tere. Mina olen Ain Kiil. Võib juhtuda, et oleme sugulased?“ Nii korjangi inimestelt igasuguseid lugusid ja isegi anekdoote oma sugulaste kohta.

Eelpool rääkisid oma uurimistööst, mis oli seotud metsatulekahjudega ja on sulle kogu maailmas tuntust toonud. Ehk täpsustaksid veidi.
Üheks meie ülesandeks oli jõuda selgusele, milline on seos metsatulekahjude leviku ja ilmastikuolude vahel. Näiteks ilusa ilmaga viskasime põleva tiku metsa alla ja mõõtsime, kui kiiresti ja millise intensiivsusega tuli levib. Kuna tegu oli eksperimendiga, oli kõik loomulikult meie kontrolli all.

Saadud info alusel koostasime tabelid ja arvutiprogrammid. Uurimistöö mõte oli selles, et meeskondadel, kes metsatulekahjude kustutamisega tegelevad, oleks parem info selle kohta, kuidas võib metsatulekahju nii- või teistsuguse ilma korral levida.

Lapsed sul ka eesti keelt räägivad?
Arvasin, et varem või hiljem sa seda minu käest tingimata küsid. Lapsed mul eesti keelt ei räägi. Nimelt kui ma 1962. aastal, vahetult pärast abiellumist, Calgary’sse läksin, siis lapsed sündisid seal. Esimese 20–30 aasta jooksul, mil ma Albertas elasin, ei olnud meil eestlastega mitte mingeid sidemeid. Mõlemad koos abikaasaga töötasime föderaalriigi alluvuses ja kogu töö kulges inglise keeles. Seetõttu sai päris tugevasti kannatada ka minu enda eesti keel. Kuna abikaasa on mul kanadalanna, siis rääkisime ka pereringis inglise keelt.

Tõsi küll, kõik minu neli last on Saaremaal käinud ja on oma juurtest väga huvitatud. Mõni aeg tagasi näitasin oma ühel koosviibimisel lastele ja lastelastele pilte Eesti laulupidudest. Poeg ja tema perekond olid neist piltidest väga vaimustatud. Nii olemegi langetanud otsuse, et 2009. aastal kavatseme kogu perekonnaga laulupeole tulla. Siis veedame loomulikult ühe nädala oma puhkusest kindlasti ka siin, Saaremaal. Loodan, et nii saavad nad paremini aru Saaremaast, eesti kultuurist ning traditsioonidest.
Võib öelda, et minu lapsed on samas olukorras nagu paljud Alberta eesti seltsi liikmed – esivanemate keelt nad ei tunne, kuid oma juurtest huvituvad.

Kui palju sa seal Albertas Eesti eluga üldse kursis oled?
Viimase viie aasta jooksul jälgin Eesti elu üsna intensiivselt. Eelkõige on see seotud sellega, et nüüd ma ju tean, kes on minu sugulased, milline on nende elustiil. Interneti kaudu loen pidevalt Oma Saart, pean kirjavahetust paljude Eestis elavate inimestega. Taolised sidemed on lausa igapäevased.

Lõpetuseks küsimus – okupatsiooni ajal olid sinu sidemed Eestiga peaaegu olematud, miks? Ja kas Eesti iseseisvumine tuli ka sulle üllatusena?
Üldiselt olen maailmapoliitikat alati jälginud. Kui Gorbatšov võimule tuli, siis olin veendunud, et varem või hiljem peab midagi enneolematut juhtuma.
Mis puudutab okupatsiooniaega, siis olid minu sidemed Eestiga tol ajal tõepoolest olematud ja seda põhjusel, et olin oma tööga väga hõivatud ja pealegi oli siia sõitmine tookord seotud väga suurte raskustega.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 71 korda, sh täna 1)