Sulev Keedus: “Jonathan“ on film Eesti indiaanlastest (13)

Sulev Keedus: “Jonathan“ on film Eesti indiaanlastest

 

Kolmapäeval Oma Saare toimetuses eksklusiivintervjuu andnud filmilavastaja Sulev Keedus kinnitab, et palju poleemikat tekitanud dokfilmi „Jonathan Austraaliast“ tegemisel ei ole rikutud filmitegemise head tava.

Mustjala vallast sajab teie aadressil süüdistusi nagu oleksite oma dokfilmi tegelasi purju jootnud, et saada võimalikult rabavaid kaadreid. Kas see vastab tõele?
Tunnen ennast väga puudutatuna nendest avaldustest just seetõttu, et olen alati võidelnud filmitegijate eetika eest.
Ka filmiüliõpilastele olen alati rääkinud, et filmi tegemise juures, eriti dokumentaalfilmi tegemise juures on väga tähtis autorieetika, mis just nüüdsel ajal hakkab vähehaaval kaduma – inimesi šantažeeritakse, provotseeritakse ning filmitakse salaja, varjatud kaameraga.

Ma ei räägi ainult filmidest, vaid ka telesaadetest, aga inimesed on sellega kuidagi ära harjunud. Ja nüüd äkki süüdistatakse mind sellessamas kõige rängemas kuriteos, et ma olen kedagi täis jootnud ja siis filminud. See on täielikult lausvale.

Mustjalas oli probleem mitmel korral selles, et ma ei saanud kaameraga midagi teha, sest inimesed olid ennast nii täis joonud, et nendega ei olnud nagu võimalik midagi peale hakata. Ja nüüd need samad inimesed väidavad, et me oleme neile vägisi viina sisse jootnud ja valinud välja kõige jubedamad kaadrid. See on hingepõhjani solvav tegelikult.

Kõige jubedamad kaadrid jäid siis hoopiski filmimata?
Kõige jubedamad kaadrid jäid filmimata. Ja tegelikult on ka selliseid kaadreid, mida ma loomulikult filmi ei pannud. Ma olen teinud filme laias laastus 25 aastat. See oli esimene film, kui ma filmides mingil hetkel tundsin, et nüüd peaksin kaamera seisma panema.

Ma ei ole siin filmis mitte midagi lavastanud ega isegi esitanud kellelegi suunavaid küsimusi. Ma olen tahtnud, et inimesed oleksid just nii, nagu nad on.

Mida te ütlete oma assistendi Salme Poopuu kohta, kellelt Mustjala vallavanem Kalle Kolter ootab vabandamist kogu Mustjala rahva ees?
Salme on väga erandlik nähtus mitte ainult Saaremaal, vaid kogu Eestis. Salme on filmimaailmas täiesti legendaarne inimene, kes läbi aegade on kogu aeg muretsenud ja hoolitsenud täiesti võõraste inimeste eest. Need heateod ei ole mingisugused 100-kroonised rahatähed, pigem see, et tal on aega inimeste jaoks ja ta kuulab nad ära. Salme ise on Rahtla külast pärit ja praegu on tal Mustjala vallas suvekodu. Kuna Salme oskab kohalikku suhtluskeelt, oli temast loomulikult palju abi, et mind omaks võeti.

Mis tunne on seista kunstnikuna silmitsi päevapoliitikasse laskuvate süüdistusega?
Kõige targem oleks jääda vaikivaks ja oodata, millal asi ära lahtub. Aga ma ei taha jääda põõsasse istuma, kui minu või Salme nime peale selliseid süüdistusi välja hüütakse.

Puutusin Mustjalas selle asjaga kokku juba eelmisel kevadel, kui Kalle Kolter teatas, et Mustjala pulma proovi filmimine on täiesti välistatud ja et üleüldse kui me tahame Mustjalas edasi filmida, tuleb meil mustvalge stsenaarium lauale panna. Et kutsume rahva kokku, arutame läbi ja rahvas otsustab, kas laseme teil siin filmida või mitte.

Probleem oli tegelikult selles, et me filmisime seal rohelise maja juures. Kolter ütles, et kui te tahate neid asotsiaale filmida, siis minge filmige Koplis, aga mitte siin. Ühesõnaga, see oli nagu keelatud koht. Pikkade arutamiste ja helistamiste peale jõudsime vähehaaval ikka niikaugele, et lubati meil esimese etenduse ajal seda pulmamängu filmida.

Kui kohalik omavalitsus ütleb, mida tohib filmida ja mida ei tohi filmida, siis millest me räägime, see on ju sama, mis oli nõukogude ajal.

Vallavanem Kalle Kolter on pahane, et filmis ei ole näidatud tublisid tööinimesi, hoolitsetud kodusid, tegusaid sportlasi, tugevat taidlust, looduskauneid kohti. Miks te siis neid ei filminud?
Ma ei taha nagu iseennast selle koha pealt õigustama hakata, aga nüüd ma tunnen ikka oma naha peal, mida meedia on Eesti rahvaga tegelikult teinud.
Kui me päevast päeva lavastame seebioopereid, n-ö kunstlikku elu ja vaatame sinna vahele ilusaid „võtame mõnuga“ reklaame, siis sellel on ikka väga sügavad jäljed rahva hingelaadis.

Siis tekibki ettekujutus, et me elamegi sellises mannavahu-maailmas ja kui äkki keegi näitab kuskil mingit pesemata kööginurka, siis on kohe pahandus majas. Umbes nagu musti nõusid maailmas enam ei oleks ja kõik ongi puhas ja steriilne. Ma arvan, et kümme korda rohkem on neid filmimehi, kes päevast päeva selliseid tellimustöid teevadki, seetõttu mina sellele teele ei lähe.

Miks on pealkiri „Jonathan Austraaliast“?
Kõik mehed, keda ma olen Mustjalas filminud, on, nagu nad on. Kes kuidas nimetada tahab. Mina ei nimeta neid asotsiaalideks, vaid pärismaalasteks, Eesti indiaanlasteks.

Kui käia mujal maailmas ja vaadata linnades ja külades, kuidas indiaanlased käituvad ja elavad, siis on nende meestega seos muide väga suur. Nii saatuse, käitumise kui elamisviiside juures on väga suured sarnasused. Ma otsisin sealt nagu sellist meest, keda väärtustatakse. Ja siis hüüti see välja. Ma sain aru, et kõige suurem väärtus oli see, kui üks mees oli Austraaliast ja oskas ilusti laulda, kitarri mängida ja tegi seda kõike veel kaine peaga.

Me räägime, et valge laeva legend on ära leierdatud, aga kui midagi kisub väga kiiva, siis ikkagi oodatakse midagi mujalt. Natukene nihestatud ja mitte päris horisontaalse horisondiga filmis oli seda vaja, et mitte surmtõsiseks jääda.

Andres Laasik on Eesti Päevalehes öelnud, et film räägib ühe tõe, mis on varjul Eesti eduloo taga. Et tehakse regionaalpoliitikat ja maetakse Küdema lahte sadu miljoneid kroone, aga inimesed elavad ikka nagu elavad. Olete sellega päri?
Minu jaoks on kriitikud haritud inimesed ja kindlasti oskavad nad vahetevahel neid asju paremini sõnastada kui mina sõnades välja ütelda oskan.

Minu jaoks on vahest kõige olulisem see, et pärast Saaremaa ajaleheartikleid on inimesed oma kommentaarides jõudnud läbi selle filmi selliste teemade juurde, mida seal filmis enam ei ole. On jõudnud selleni, mis on saarlaste jaoks meri, mis on saare meeste jaoks põllumaa, mis on kodu, mis on maade müümine, mis on turism. See on midagi, mida ma isegi ei osanud oodata, et see film inimestes tekitab.

Te olevat kunagi öelnud, et film hakkab rääkima muutustest valla elus seoses sadama valmimisega. Kas see oli nii?
Ma konkreetselt ei mäleta, aga võis olla küll, et keegi tuli mulle ligi näiteks poe juures ja küsis, milline film sellest tuleb. Ja kui see film oli algetapis, siis ma võisin väga ebamääraselt ütelda küll, sest ega ma täpselt isegi ei teadnud. Ma umbes aimasin.

Ma tahtsin sellesse filmi saada sellist tunnet, mis tekib, kui tulla Mustjalga või ükspuha millisesse kohta Eestis, kus poe ees või poe taga on sellised inimesed, kellest tavaliselt tahaks nagu mööda vaadata. Aga siin Mustjalas on need inimesed sellised, et nendest ei saa mööda vaadata.

Selge oli see, et filmi jääb sisse sadama ehitamine, mis oli ju suursündmus. Selge oli see, et sinna sisse jääb Mustjala pulm, mis oli kohalik suursündmus. Seda ma filmisin väga palju, kahjuks filmi väga palju sisse ei jäänud. Aga seesama Salme Poopuu tegi pulmast terve DVD nende samade valla inimeste jaoks.

Mis tunded teid valdasid, kui see film valmis sai? Kas te olite rahul?
Mina olin sellest filmist kohutavalt väsinud. Kui me selle filmi lõpetasime, siis tegelikult tundsin end täiesti rihmaks tõmmatud.

Ei ole kerge selliseid asju filmida ja ei ole kerge montaažis istuda ja sellistest asjadest filmi kokku panna. Sa istud ikkagi selles samas maailmas kogu aeg sees. Need inimesed ju lähevad sulle korda, sest loomulikult teen oma filmi vaid neist, kelle elu ja saatus mulle korda läheb. Kelle puhul ma tunnen, et seal on nagu mingi side minu endaga või selle kohaga, kus mina elan, või sellise üleüldise väärtusega, mida mina hindan.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 202 korda, sh täna 1)