Muhu käsitöömeister Maie Schmuul: mis ma siis muidu ikka istun

Muhu käsitöömeister Maie Schmuul: mis ma siis muidu ikka istun

 

Koguval elab üks tore külavanem, kes armastab ise rahvariideid teha. Õigupoolest polegi neid inimesi enam palju, kes Muhu rahvariideid algusest lõpuni ise oskaksid valmistada. Maie on aga teinud nii seelikuid, sukki, põllesid kui ka tanusid. Hirmus töö – nagu Maie seda nimetab.

Kui riidematerjal on olemas, tuleb edasi teha ai (ehk siis seeliku alumine äär) – see on tehtud kõlapooga peale, tänapäeval tehakse seda riide peale. Kõlapook ei anna ju hästi voltida. Siis tikid selle ringi ära – kolm ja pool meetrit (see on seeliku laius!). Ja siis tuleb ta seelikule alla ajada ja seal peab olema rida punaseid litreid ja vabrikupits. See ai on nii, kuidas igaüks ise tegi. On olemas põhikomponendid, mis peavad olema, aga igaüks tegi ikka enda mõtte järgi.

Maie teeb rahvariideid enamasti talvel, sest soojemal ajal on väljas toimetamist. Rahvariide seelikuid tervenisti õmbleb ta nüüd rohkem nukkudele. Riideid tulebki õmmelda nii oma näppudele tegevuse andmiseks kui ka tellimuse peale.

No mis ma tänavu talvel tegin: kaks pruudipõlle ja kolm naisepõlle. Aga ma hakkasin alles peale jõule tegema, sellepärast et tänavu aastal ei olnud ju lund – ma sain õues töötada: võsa võtta ja lehti riisuda, ja siis ma ei teinud käsitööd. Aga kui ma televiisori ees istun, eks ole, siis neid filme ma ei vaata, kus pean teksti lugema. Nende filmidega, kus loetakse tekst peale, on mul hea – kuulan ja ise teen seda käsitööd. No ega ma sellega rikkaks ju saa, mõne krooni teenid, aga mis ma siis muidu ikka istun.

Siis ma olen nukkudele riideid teinud. Täitsa ehtsad, täiesti. Ühel vanal inimesel oli Muhu seeliku riidest endale tehtud tekk ja ma sain tema teki endale. Andsin talle uue teki vastu ja nüüd mul on nukule seelikuriiet küll.

Käsitöö justkui eeldab tubast olemist ja aega, kui õues pole miskit teha. Ent kui väljas on pime, on toas veelgi pimedam. Kuidas siis saab hämaras toanurgas pisikeste detailide kallal nokitseda?

Muidugi on mõistatuseks, kuidas nad vanasti neid rahvariideid tegid, sest vanasti ei olnud ju elektrit. Nad pidid tegema seda märtsikuu sees väljas. Toomal on hästi näha, kus on selline aknaalune, katusealune – seal on selline pink. Istusid seal, ja noored tüdrukud pidid tegema. Vanad inimesed, sellised minusugused, need ei teinud enam mitte midagi, sest vanasti olid prillid ka ju viletsad, eks ole.

Noored tüdrukud pidid neid rahvariideid tegema, sest see on nii ropp töö, nad tegid ju kõike ilma kanvaata – see on ristpiste. Need särgid on ju veel tehtud masintikandiga. Mõtlesin ka, et hea küll, ma proovin seda masintikandit… Kaks pistet siiapoole, kaks pistet sinnapoole – mitte midagi ei tulnud välja. Ja nüüd on ju veel elektrimasinad, aga vanasti polnud. Nüüd ma ühe käest kuulsin, et nad tegid terava pliiatsiga niimoodi täpid ette ja siis nende täppide järgi said tehtud.

Kuidas Maie seelikutele põllesid teeb, sellest saab „Rahvakultuuri“ leheküljelt edaspidi lugeda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 361 korda, sh täna 1)