Saare naise seelikud II

Saare naise seelikud II

 

Rahvariideseelik oli vanasti üks naise peamisi pealisrõivaid. Põhiliselt oli neid kahesuguseid: ümbrikud olid vanemad, kiutkuued uuemad, mis igas kihelkonnas ei kodunenudki…

Esimene osa 30. aprilli Oma Saares.

Pikitriibuline seelik ehk kiutkuub ehk kurdusseelik hakkas Saaremaal hiljem levima kui mandril. Üldiselt kodunes see siin 1860.–70. aastaiks, kusjuures Sõrve naised seda omaks ei võtnudki. Kiutkuub valmistati ühest laiast, st et kanga laius võrdus seeliku pikkusega. Sellised seelikud olid pikemad ja kaharamad ning nende kurrutamisega ei nähtud nii suurt vaeva. Kurrud kinnitati nari külge ja u 5–15 cm kauguselt ühendati voldi harjad linase lõngaga. Voldid püüti seada nii, et paremal pool jääks voldi harjale punane värv.

Vanemad kiutkuued olid värvikirevamad, kuigi kitsad triibud olid siin tumedamad ning kollast ja valget värvi peaaegu ei kasutatud. Triibud kombineeriti täislappidena. See tähendab, et triibustiku südamest (selleks võis olla iga värv peale musta) kulgesid triibud e kiudud sümmeetriliselt mõlemale poole, kusjuures südamest kaugemal muutusid need laiemaks. Kihelkonna ja Kärla kurduskuued olid neljas sopis. Siin kasutati allääre lönkis hoidmiseks isegi traati või männijuurt.

19. saj lõpu uuematel kiutkuubedel olid triibud laiemad. Nüüd kasutati põhiliselt 2–3 värvi kombinatsiooni. Kiudud kombineeriti poollappidena, see tähendab, et puudusid süda ja sümmeetria. Kuue all-äärde õmmeldi jätkuks ja ühtlasi kaunistuseks 3–4 cm laiune must või tumesinine ännapael (pooga ja ai asemele). Jätku kohale õmmeldi kaunistuseks üks või mitu punast paela.

Muhus kadus ümbrik üsna järsku 1880. aastate paiku. Selle asemele tuli siilik, mis oli piki-triibuline ja laiem. Saaremaa kiutkuubedest erines Muhu oma selle poolest, et siin oli põhi rohkem näha. Üleval oli lai seelikuriidest värgel, all ai. Punakasoranžil põhjal olid harvad mustad, lillad, rohelised, punased triibud.

Huvitav on see, et Muhu siiliku värv ja triibustik ei jäänud püsima sellisena, nagu ta algselt välja kujunes, vaid muutus järgmiste kümnendite jooksul mitu korda. Tumeoranž põhitoon läks järjest heledamaks, muutudes I maailmasõja ajaks munakollase sarnaseks. 1930. aastail kooti juba sidrunkollaseid siilikuid. Tavalised lihtvärvitriibud asendusid koekirjaliste kiritriipudega. Mida heledamaks läks seeliku põhi, seda laiemaks ja kirevamaks muutusid ka triibud. Mõnikord tikiti ka triipudele lillornament. Varasemat pooka seeliku allääres asendas villasest riidest pealeõmmeldud kant, mida kaunistati lillornamendi ja litritega.

Sellise langitud ai muster mõeldi iga kord uus välja. Isegi kui naisel oli kümme siilikut, ei leidnud sealt kahte ühesugust õit. Kandi alläärde õmmeldi veel värvilised siksak-paelad e vingulised, heegelpits või poepits.

Gustav Ränk (1902 – 1998) oma ülikooliaegsel matkal mööda Saaremaad kirjeldas Karja kihelkonnas ka ruudulist seelikut. Ruudulised seelikud olid kiutkuubedest veidi kitsamad ja nende põhitooniks oli kas lillakaspunane või sinine. Esimesel juhul oli u 5-cm küljepikkusega ruudusilma jooned kootud sama värvi, kuid tumedama tooniga. Sinisel põhjal olevat olnud ka valge ruudustik. Ruudulised seelikud olnud moes umbes I maailmasõja paiku ja neid kandnud eelkõige nooremad inimesed.

Tavaliselt mõtles igaüks ise oma seeliku triibustiku välja, kuid häid mõtteid käidi ka küla pealt laenamas. Siis võeti kaasa puupulk, mille ümber keerati värvilised lõngad vastavalt kuue värvidele.

Mitme seeliku kandmise mood oli üsna tavaline, sest tüse naine oli au sees – see jaksas tööd teha. Algul kanti alusseelikuna vanemaid seelikuid. Linnamoe levimisel kooti alusseelikuks lihtsama triibustikuga kangaid ja 19. saj lõpust tulid moodi valged alusseelikud.

Villane hoolikalt valmistatud ja kaunistatud seelik oli hinnaline ese – igaüks seda endale lubada ei saanudki. Seda hoiti ja pärandati mõnikord isegi põlvest põlve edasi. Seeliku korrashoid nõudis vaeva. Pärast iga kasutamist pandi kuub pressi alla, milleks olid laud ja selle peale vajutuseks pandud kivid. Või siis aeti piduseelikutele uuesti kurrulõngad sisse. Seelikuid puhastatud talvel puhta lume peal pekstes. Kuubede arv näidanud ka pruudi jõukust. Nii olnud 1880. aastal ühel pruudil 24 uut kirikuube aidas õrrel rippumas.

Maret Soorsk

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 315 korda, sh täna 1)